Välikohvikud - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Siret Saar, koguhoidja

Kohvikutega seoses tekib lisaks mälestustele ka hulganisti assotsiatsioone: kohvikustseenid on raamatutes, filmides, muusikavideotes ja lavastustes pea sama asendamatud kui helistamine, autosõit, söömine ja suudlemine. Mõnes säravas teoses (nt Jim Jarmuschi filmis „Kohv ja sigaretid“ ja Madis Kõivu tekstis „Lõputu kohvijoomine“) saab kohvikust kirgede, sündmuste ning lugude keskpunkt.

Esimese kohvimaja avas Eestis 1702. aastal Tallinnas Alphonso Tellado Carvallido. Hiljem avati kohvikuid rohkem. 19. sajandi alguses pakuti kohvi ka Tallinna arvukates pagari- ja kondiitriärides ning võõrastemajades (Tuija Saarinen „Tuline nagu põrgu, must nagu öö. Eestlane ja kohv“, Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 55, Tartu 2012).

Kohvikud omandasid suurema sotsiaalse tähtsuse Esimese maailmasõja ajal ja järel. Sõna kohvik on Siuru-aegne, varasemalt oli kasutusel kohvimaja, kohvipood. Toomas Haugi hüpoteesi järgi sündis kohvik sõnamänguna siurulaste seltskondliku lõõbi käigus 1917. aasta paiku (Toomas Haug „Kohvijoomine ja kohviku loomine“, Looming 2009/6).
Päikeseliste ilmade saabumisega täiustavad linnapilti rohked välikohvikud. Siin on ERMi fotokogupõhine pildivalik välikohvikutest. Ilusat kevadet ja palju kohtumisi (väli)kohvikutes.