Tekst: Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht

Kõigepealt mõistest. Kui miski on „virtuaalne“, siis ta seletava sõnaraamatu järgi on „võimalikuna käsitatav, põhimõtteliselt võimalik, kuid tegelikult mittetoimuv; arvutiga tekitatav, tegelikkust reaalselt jäljendav v. kujutluslik, näiv-.“ Ja näitus teadagi, kui arhailine sõnakasutus kõrvale jätta, on „vaatamiseks, tutvumiseks, millestki ülevaate andmiseks väljapandud esemed (tooted, kunstiteosed jne.), avalik väljapanek, ekspositsioon; ruumid, territoorium, kus selline väljapanek asub.“

Ükski siit kokku tulevatest sõnaseletustest ei kirjelda ülearu täpselt seda, mida silmas peetakse, kui räägitakse virtuaalnäitusest, iga kombinatsioon on kas liiane või puudeline. Olukord meenutab natuke seda, kuidas muinasjutus pimedad kompimise järel elevanti kirjeldavad. Keeleline kokkulepe vähemasti muuseumirahva hulgas näib sõnastiku juhatusest hoolimata siiski olevat, et tegu on spetsiaalselt veebimeedia või -keskkonna jaoks kujundatud ja selle eripärasid arvestava kunstilise või teadusliku/haridusliku informatsioonikoguga, mis ei sisalda füüsilisi esemeid endid, vaid ainult nende kujutisi. Samas see, et midagi meeltega tajutavat on loodud arvuti abil, ei tee sellest veel „virtuaalset“. Me ju ei räägi ju näiteks virtuaalsetest raamatutest või virtuaalmeediast, veel vähem virtuaalmuusikast, mis sest, et kunstniku loomingulised ideed on jäädvustatud ja valdavalt ka esitatakse arvuti abil. Teisalt, iga väljapanek pole veel näitus. Kui millegi veebis kättesaadavaks tegemine on avalikustamine millestki ülevaate andmiseks, siis järelikult moodustavad kõik muuseumide infosüsteemis sõna ja pildiga jäädvustatud esemed ühe hiigelnäituse. Ei moodusta ju.

Eesti Muuseumide Veebivärava avaleht.

Ma ei kritiseeri siin ei sõnastikku ega välja kujunenud sõnakasutust, aga iga mõistuspärane plaan ja tegevus peaks toetuma täpsetele definitsioonidele, sest muidu ei saada asjadest ühtmoodi aru ning head kavatsused siirduvad kiiresti põrguteele. Nii näib vähemasti muuseumivaldkonnas juhtunud olevat. Eestis kohati hüsteeria mõõtmeid võttev vajadus rakendada infotehnoloogiat kõigis inimelu sfäärides ei saanud muuseumi puudutamata jätta. E-Eestis peavad olema e-muuseumid, see on meie viis pääseda paremini oma elanike hinge (ehk eestikeelsena ellu jääda) ning loomulikult tungida muudes keeltes globaalsele muuseumiturule, mis ju põleb ootusest rohkem teada saada, milline imeline maa on Eesti ja millised imelised inimesed seal elavad.

Vastavalt sellele on ka muuseumid omapäi ning kultuuriministeeriumi targal juhtimisel teinud aastaid tööd muuseumide aaretele ja infole veebis toimimiseks vajaliku keskkonna loomiseks. Otsingumootor näitab, et sõnana on virtuaalnäitus läinud käsitööliste ja käsitööõpetajate kätte (www.virtuaalnaitus.ee). Aga kultuuriministeerium pole siiski maganud. Tema valitseda (koos rahvusraamatukoguga) on veebikeskkond KD (digiveeb.kul.ee), kus ühe alajaotusena loodud ruum ka virtuaalnäitustele. Paraku pole pealkirjade alla peatükkide ehk näituste sisu tekkinud. Kui sügavale unustuse hõlma näituste teema sel lehel nii tegijate kui vastutajate jaoks on vajunud, näitab see, et ka edasisuunavad viited üksikutele näitustele on ammu katkenud („Error 404, object not found“ või „Lehte ei leitud“ on ainuvõimalikud vastused, klõpsa, kuhu tahad).

Virtuaalnäitus.ee avaleht.

Veebikeskkonna KD avaleht.

Abiks algajale leidub selles „digiveebis“ ka tähtis teade: „Virtuaalne näituste süsteem (VNS) on Ennistuskoja KANUT, Kultuuriministeeriumi ja OÜ Mindbridge koostöös valminud lahendus muuseumitele, mis pakub keskkonda, kus on võimalus piiramatult esitada nii muuseumi kogusid, kollektsioone kui ka näituseid, andes samas muuseumikülastajale uue juurdepääsuvõimaluse muuseumite pildi- ja helimaterjalile. Esimene VNS keskkonnas loodud näitus valmis 2006. aasta veebruaris.“

Tõesti või? Liikudes selle lahenduse juurde leiame, et keskkond www.virtuaalmuuseum.ee on täiesti olemas ning nüüdseks Vabaõhumuuseumiga liitunud ennistuskoja Kanut hallata. 9 tegevusaasta jooksul on keskkonda välja pandu tervenisti 9 näitust! Enam-vähem kõik kohe keskkonna loomis järel, kui veel õhinat jagus. Viimane elumärk leheküljel pärineb aastast 2011, mis võrguilmas tähendab, et see keskkond on nii tegija kui vaataja jaoks laip mis laip. Taheti head, riik (kultuuriministeeriumi näol) rahastas, aga välja kukkus … mittekasutatav põhjendamatu kulutus. Oleks lihtsameelsus arvata, et keegi selle eest küll vastutuse võtaks ja kannaks.

Virtuaalmuuseum.ee avaleht.

Pikemalt surnuaial kolistamata võib nentida, et veebinäituste tegemisel on Eesti muuseumides aeg sisuliselt seisma jäänud. Kindlasti ühes ja teises kohas on midagi väikest ja ilusat ka loodud, aga süsteem, mille loomist riigivõim ise juhtis, puudub tänaseni. Möödalaske digimaailmaga esmaste kokkupuudete järel on tulnud ette kõigis eluvaldkondades, kuid riiki ja erasektorit eristab siin võimalus köit lohistada, mitte avastatud vigu parandada. Samal ajal maailm ei maga. Võrgukohti, kuhu näitusi paigutada, genereerib vahvate vabatahtlike kõrval mastaapselt nii paneuroopaline ühistahe kui ka globaalse kapitali eraambitsioon. Ühe nurgataguse näitena: https://www.google.com/culturalinstitute/home

Cultural Institute’i avaleht.

Kogu probleem on ühes mõtlemisveas ja selle taga on ka lahendus. Üsna suures ulatuses kordab muuseumide veebitung (ehk virtuaalmuuseumi loomine) samme, mida tegi trükiajakirjandus eelmise sajandi lõpul, kui uue tehnoloogia eest enam pääsu polnud ning ajalehed hakkasid oma sisu avaldama ka veebis. Aastaid oli see lihtsalt lisatöö käsitöölistele, paberil ja võrgus levitati täpselt sama sisu. Samal ajal juurdlesid leheomanikud uue meedia ärimudelite üle ning tegid katse-eksituse meetodil kindlaks, kas veeb on trükimeediale (ja aina suuremas ulatuses ka raadiole ja televisioonile) täiendus või asendus. Tähendab, kas veebilehe lugeja ostab/tellib paberlehte ka või mitte? Kas veebireklaam kompenseerib võrgulehe ülalpidamiskulud? Kust kasum tuleb? Ajaga on need küsimused vastuse saanud ja juba aastaid on ajalehtede veebiväljaanded iseseisvad meediatooted suurelt jaolt iseseisva sisuga. Ja mis olulisemgi, ka iseseisva toimetusega. Need lehed ja toimetused elavad oma seaduspärasuste järgi, olles mõnevõrra hävitanud ka seniseid ajakirjanduse eetikanorme ja tegevusprintsiipe. Tegu ei ole enam projektiga, vaid püsitegevusega, mis on ettevõttes ka selgelt eelarvestatud.

Kui eelöeldu muuseumidele kohaldada, saame lihtsad tõed. Jah, ellujäämiseks peab muuseumide haridus- ja näitusetegevus veebis kasvama. Jah, see on täiendav võimalus ja kohustus, mitte füüsilise ruumi asendus (mis võimaldaks valitsusel muuseumihooned maha müüa). Jah, sisuliselt ja ka vormiliselt on veebialusele rajatud näitus midagi hoopis muud kui saalidesse „toodetav“, seega ei tähenda virtuaal- ehk veebinäitus pelgalt füüsilise näituse kujutiste ja tekstide automaatset üleslaadimist. See on iseseisev teos, mis vajab valmimiseks loomulikult inimesi, oskusi ja materjale ning virtuaalväärtust nimega raha. Lisatöö ei saa lõpmatuseni sündida nn sisemiste reservide või patriotismi ja kohusetunde kasvu arvelt. Tähendab, kui põhiseaduse preambulis sõnastatu täitmiseks peab rahvavalgustus muuseumides kasvama koos uute tehnoloogiliste võimalustega ning tegevusele füüsilises ruumis lisanduma tegevus kujutluslikus ruumis, siis õnnestuda saab see vaid juhul, kui ülesannet täitma saadetakse vastava väljaõppe ja huviga inimesed, kelle käsutada on ka vajalikud tootmisvahendid ja raha.

Pole kuigi raske pähkel katki hammustada ja lihtsuse pärast just sellega ka uut ametisse saabuvat kultuuriministrit esimesena kostitada tahaks.