Tekst: Aet Ollisaar, Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna juhataja ja professor

2015. aasta on Eesti tekstiilikunstnikele märgiline – läbi sajandi tagasi vaatamine paneb juurdlema senitehtu üle. Võib uhkusega öelda, et sada aastat on olnud külluslikult rikkalik!

Eesti Tekstiilikunstnike Liidu algatatud projekt „SADA. Eesti tekstiilikunst 1915–2015“ on ajendatud soovist tutvustada eesti tekstiilikunsti kujunemist, ajalugu ja tänapäeva. Märksõna SADA kannab endas nii sajandipikkust innovatsiooni kui ka autorite paljusust. Projekt hõlmab näitust Tallinna Kunstihoones ja trükise ettevalmistamist, tänu Eesti Rahva Muuseumile valmis Eesti tekstiiliajaloo olulisi momente jäädvustav viiest filmist koosnev tervikprogramm.

Ussikuninga teekond

Eesti professionaalse tekstiilikunsti alguspunktiks võib lugeda Oskar Kallise poolt 1915. aastal loodud muinasjutuainelisi vaibakavandeid, millest mitmeid on erinevatel aegadel ka vaipadeks kootud. „Ussikuningas“, mille järgi teostatud kolmest vaibast üks Teise maailmasõja eest põgenedes koos omanikega Eestist Kanadasse sattus ja sealt 1992. aastal õnneliku saatuse tahtel Eesti Rahva Muuseumi kogusse jõudis, on läbi aegade kestnud märk mis kiirgab tänasesse sajanditagust rahvusromantilist kujundikeelt. See vaip mõjub tänagi oma suursuguse ja selgepiirilise stilisatsiooniga väga kaasaegsena! Teine Oskar Kallise kavandi põhjal kootud vaip „Siurulindu Kalevipojast“ on vaatajatele tuttav tänu Merike Londi poolt 1997. aastal teostatud koopiale, sest Eesti Kunstimuuseumi tekstiilikogu hävines 1944. aastal. Seetõttu on sõjaeelsest tekstiililoomingust säilinud vaid üksikud näited, mida täiendavad kavandite põhjal loodud koopiad. Nii on ka Adamson-Ericu kavandite põhjal taasloodud mitmeid tekstiile, sealhulgas näiteks ka Eesti Vabariigi presidendi kantselei riiginõukogu saali ennistamise käigus taastatud vapilõvidega seinakate, algselt Pärnu linavabrikus kootud linane damast, mille koopia kooti AS Kreenholmi Valdus poolt 2002. aastal.

Õnneks on tekstiilikogu Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis tänaseks siiski üks mahukamaid, sisaldades ligi 800 tööd enam kui 80 autorilt, mis annab põhjaliku ülevaate professionaalse tekstiilikunsti arengust 1940. aastate lõpust kuni tänaseni.

Seega on 2015. aastal küllaga põhjust vaadata tagasi Eesti tekstiilikunsti arenguloole ning analüüsida saja aasta jooksul loodut.

Tekstiilihariduse sõlmpunktid

1914. aastal asutati Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool, kust alguse saanud naiskäsitöö eriala kindlustas tekstiili valdkonna asjatundjate pideva järelkasvu. Siit algas mitmete hiljem tuntuks saanud tekstiilikunstnike loometee – kooli lõpetasid Ellen Hansen ja Leesi Erm, neljandalt kursuselt siirdus Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas“ Marie Vassiljev (Mari Adamson). Toonase eriala traditsioonide kandja, tänases Eesti Kunstiakadeemias tegutsev tekstiilidisaini osakond, tähistas tekstiilihariduse sajandit veebikeskkonna Tekstiil 100 avamisega, mis tutvustab nii osakonna ajalugu kui ka õppejõude ning vilistlasi. Kogutud materjalidega saab lähemalt tutvuda siin: http://www.tekstiil100.ee/.

Viimased kakskümmend aastat on toonud kaasa muudatusi erialases hariduses: tekstiilikunsti ja ‑disaini alast rakenduslikku kõrgharidust saab omandada Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Lisaks sellele on välja kujunenud rahvusliku käsitöö õppekavad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias. Magistrikraadi omandatakse Eesti Kunstiakadeemia kõrval sageli välismaal. Tänane tekstiilikunstnike looming on kirev ja mitmekesine, olles mõjutatud nii erinevates kõrgkoolides hariduse omandanud tekstiilikunstnike käekirjadest kui ka mitmekesistest enesetäiendamise võimalustest välisriikides.

Värvikas sajand

Eesti tekstiilikunst on möödunud sajandi esimestest kümnenditest alates silma paistnud dekoratiivsuse ja värvijulgusega, peegeldades sel moel tagasi rahvusliku tekstiilipärandi koloriiti ja kujundimaailma. Alati on rõhku pandud ka tehnilisele meisterlikkusele ja uute võimaluste avastamisele, mis tänapäeval on viinud keerukate digitaalsete tehnoloogiate rakendamisele. Algusaastatel olid tekstiilikavandite loojateks sageli teiste valdkondade kunstnikud, kavandite põhjal teostasid vaipu tekstiilitehnikaid tundvad meistrid. Professionaalse hariduse arenedes tõusid esiplaanile tekstiilikunstnikud, luues nii autoriloomingut kui kavandades tiražeeritavaid tekstiile. Erinevate nimetuste all tegutsenud tänases Eesti Kunstiakadeemias sai Ellen Hansen 1948. aastal esimese kõrghariduse diplomi tekstiili erialal, kuuskümmend viis aastat hiljem kaitses Kärt Ojavee samas esimese doktoritöö Eesti tekstiilidisaini valdkonnas. Nende aastate vahele mahub palju märgilisi teoseid ning põnevaid tehnilisi avastusi. Tänaseks klassikutena tuntud karismaatilised loojad Mari Adamson, Leesi Erm, Ellen Hansen, Elgi Reemets ja Lea Valter on olnud eeskujuks mitmele põlvkonnale. Sajandit Eesti tekstiilikunstis pole võimalik ette kujutada ilma Vanda Juhansoo tikandite, Mall Tombergi kavandatud Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaali gobelääni, Signe Kivi trükikangaste või Helen Kauksi värvikate vaipadeta. Omanäoliste käekirjadega tekstiilikunstnikud Anu Raud, Peeter Kuutma, Maasike Maasik ja paljud teised on julgustanud nooremaid käima julgelt ja isikupäraselt oma teed. Leiutaja Kadi Pajupuu on tuntust kogunud nii teljeuuenduste kui tekstiililoominguga, Mare Kelpman ja Monika Järg on teed rajanud disainimaastikul. Uutest tulijatest lummab vaatajaid Eva Jakovitsi figuurikäsitlus, järjest enam tegutsevad noored autorid moe- või sisustusdisaini valdkonnas. Tänases näitusepildis saab rõõmustada autorite paljususe üle, parimaid tunnustab Eesti Tekstiilikunstnike liit iga-aastase aastapreemiaga. Juubeliaastal pälvis Aasta Tekstiilikunstniku tunnustuse Krista Leesi, kes on tuntud tabava kujundi- ja sõnakasutuse poolest, ning kelle looming on alati peegeldus ühiskonnas toimuvale. Aasta Noore Tekstiilikunstniku tiitli pälvinud Eva Mustonen käsitleb tekstiili ühena installatsioonimaterjalidest ja juurdleb asjade kasutuse ja kasutatavuse üle, nautides samas aeganõudvaid traditsioonilisi tekstiilide valmistamise protsesse.

Töid ja autoreid üles lugeda on riskantne, sest igal juhul jääb midagi olulist mainimata. Siinkohal nimetatud autorid on vaid killuke värvipaletist. Sajand Eesti tekstiilikunstis koosneb ju ligikaudu sajast autorist – nii selgus Tallinna Kunstihoones näitust koostades.

 

 

 

 

 

 

 

 

SADA Tallinna Kunstihoones

28.02–01.03.2015 toimus Tallinna Kunstihoones suurnäitus SADA. Kokku esines ligi 70 autorit saja tööga, pea pooled eksponaadid pärinesid muuseumide kogudest. Esindatud olid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi ning Adamson-Ericu Muuseumi kogud, mille põhjal tegid valiku Eesti tekstiiliajaloo eksperdid Maasike Maasik ja Tiina Puhkan. Kaasaegsed tööd valis näitusele esitatute hulgast erinevate valdkondade esindajatest koosnev žürii. Näitus tõi vaatajate ette kaleidoskoobi Eesti tekstiilikunsti klassikast uudisloominguni, Tea Tammelaane kujunduskontseptsioon lõi näituseruumis ootamatuid kooslusi – tööd polnud esitletud valmimise aastate põhjal, vaid omavahel dialoogis olevate paaridena. Näituse vanimaks eksponaadiks oli väärikas „Ussikuningas“ Oskar Kalliselt, kõige värskem töö vahetult näituseks valminud Kaire Tali gobelään „Eksimatu“. Tööd leidsid tasakaalu visuaalse või sisulise suguluse põhjal valitud naabritega, moodustades nii intrigeerivaid kooslusi kui rahulikke, teineteist täiendavaid paare. Näitust tutvustasid publikule autorid ise, kunstnikuringkäike tegid Peeter Kuutma, Kaire Tali, Kadi Pajupuu, Sigrid Huik ja Tiina Puhkan. Tallinna Kunstihoone näituse kaasaegne osa sai järje Vana-Võrumaa Kultuurikojas, kus Kaire Tali ja Aet Ollisaare kureerimisel eksponeeriti viimaste aastate tekstiililoomingut (näitus avatud 04.03-12.04.2015). Näitused on pakkunud nii tuttavate autorite loomingu äratundmisrõõmu kui uute tegijate avastamist. Publiku huvi on olnud suur nii tööde visuaalse mõju kui konkreetse materjali ja teostusviisi vastu, üle 3000 külastajaga näitus purustas publikurekordeid. Saja-aastasel tekstiilikunstil on pakkuda hulgaliselt põnevaid näiteid.

Trükis „Eesti tekstiilikunst 1915–2015“

Näitusega samaaegselt valmis väljaanne „Eesti tekstiilikunst 1915–2015“, mis koondab kaante vahele saja aasta vältel tegutsenud autorid. Trükis jaotub kaheks osaks: perioodi ülevaatlikult analüüsiv osa, mis sisaldab nelja autori põhjalikke käsitlusi, ning saja aasta jooksul Eesti tekstiilikunstis olulist rolli mänginud autorite loominguülevaade. Esimeses osas analüüsib Erika Pedak perioodi 1915–1940 artiklis „Eesti professionaalse tekstiilikunsti sünd ja kujunemine 1940. aastani“, Inge Tederi artikkel kannab pealkirja „Eesti tekstiilikunst 1940 – 1990“, Maasike Maasiku artikkel „Muutuste aeg“ käsitleb aastaid 1990 – 2009 ja Kai Lobjaka artikkel „Palju uut ja palju vana. Eesti tekstiil 2009–2014“ analüüsib viimaste aastate trende Eesti tekstiilikunsti- ja disainimaastikul.

Trükise teine osa annab süstematiseeritud ülevaate enam kui saja autori loomingust, sisaldades andmeid hariduse omandamise, olulisemate näituste ja tunnustuste kohta ning ülevaadet bibliograafiast ja publikatsioonidest. Saja aasta jooksul on Eesti tekstiilikunsti rikastajateks olnud nii tekstiilikunsti haridusega loojad kui teiste kunstivaldkondade esindajad, kõrvuti klassikutega kajastab väljaanne ka tänaseid uusi tulijaid.

Esmakordselt on koostatud sedavõrd mahukas tervikülevaade Eesti tekstiilikunstist, mis on äärmiselt oluline samm selle valdkonna loomingu jäädvustamise ja analüüsi seisukohalt. Väljaanne loob eeldused edasisteks süvauuringuteks, märkimisväärne töö on ära tehtud näituste dateeringute ja nimetuste kontrollimisel ja ühtlustamisel. Koostatud materjal annab võimaluse Eesti tekstiilikunsti rahvusvaheliseks tutvustamiseks, mida seni on piiranud võõrkeelse info vähesus. Trükise on kujundanud Kadi Pajupuu, koostööpartneriteks projekti elluviimisel on ETDM, ERM, Adamson- Ericu Muuseum, Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakond ja Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakond. Trükis on kättesaadav veebiaadressil: http://issuu.com/kadipuu/docs/eesti_tekstiilikunst/1

Kavandist vaibani – filmid Eesti tekstiilikunstist

Töögrupp koosseisus Vaike Reemann, Maido Selgmäe ja Aet Ollisaar on alustanud Eesti tekstiilikunsti oluliste momentide jäädvustamist mitmeid aastaid tagasi. Esimesena valmis film „Aeg“, mis oli ajendatud Ellen Hanseni kavandite näituse ettevalmistamisest 2006. aastal. Tookordne algatus pani aluse pikemale projektile, mille tulemusena on tänaseks valminud viiest filmist koosnev tervikprogramm. Teisena valmis ülevaatefilm eesti vaibaloost „Aja jälg eesti vaibal“ (2009), mida esmakordselt esitleti Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ja Eesti Rahva Muuseumi koostöös korraldatud näitusel „Eesti tekstiilikunst eile ja täna“ Vene Etnograafiamuuseumis Peterburis. Maasike Maasiku videoloeng „Kartoon või gobelään“ Riiginõukogu saali tekstiilidest (2015) toob vaatajate ette intrigeeriva loo 1939. a vaibakonkursi võitja Arne Mõttuse kavandatud gobeläänist, mis aegade keerises tänaseni teostamata on jäänud. Tallinna Linnahalli lavaeesriide valmimist tutvustav film „Inimeste elu“ sisaldab intervjuud kavandi autori Enn Põldroosiga. 1985. aastal valminud 10 x 48,7 m suurune ja ligi 1000 kg kaaluv monumentaalgobelään on tänaseni tõenäoliselt maailma suurim, kuid Tallinna Linnahall kui omaaegne kultusobjekt on tänaseks paljugi oma endisest hiilgusest minetanud ning hoone saatus on teadmata. 2009. aastal valminud filmis „Kogujad“ räägib Anu Raud vaatajatele juubelivaiba sünniloost. Filmid on vaadatavad ERMi vaibakogu virtuaallehel http://vaibad.erm.ee/

Sajand tekstiilikunstis

Projekti SADA ideeks oli näidata seoseid eri ajastute ja autorite vahel, kuid tuua välja ka teemade ja kontseptsioonide muutumise. Aja kulg ja sellega kaasnenud pöördelised sündmused on toonud kaasa nii rahulikku küpsemist kui ootamatuid uperpalle, teemade vastandlikkust ning erinevaid kujundieelistusi. Mõeldes Eesti vaipade tuhandeaastasele ajaloole, on sajand millega mõõdame professionaalse tekstiilikunsti arengut vaid ere välgatus. Vaade uuele algavale tekstiilisajandile ja tegijatele tänases kunsti- ja disainipildis on rõõmustavalt kirju, pakkudes avastamis- ja leidmisrõõmu ning sageli ka kindlaks kujunenud tõekspidamiste ümberhindamist.