Plastik kui imiteerija

Tekst: Karoliine Korol, konservaator

Mõeldes imitatsioonile, kerkivad inimeste sõnavaramu pinnale tihtilugu sõnad „odav“, „väärtusetu“, „võlts“, „tehis“. Need on sõnad, mille kõla on pigem negatiivse tooniga. Plastikut kui materjaligi nimetatakse tehismaterjaliks. Siinkohal tuleb muidugi täpsustada, et „plastikut“ esineb suurel hulgal ka looduslike materjalidena, mida inimesed on juba aastatuhandeid töödelnud ja kasutanud (nt looduslik kummi, sarv, merevaik, šellak, kilpkonnaluu). Tehismaterjaliks võib nimetada poolsünteetilisi polümeere (nitrotselluloos, tselluloosatsetaat ja kaseiin-formaldehüüd) ning sünteetilisi polümeere (fenool-formaldehüüd, karbamiid- ja melamiin-formaldehüüd, polüstüreen jt). Iseenesest on täiesti õige pidada inimloodud plastikuid imiteerimismaterjalideks, kuna selleks need algselt leiutatigi – alternatiivideks eksklusiivsetele looduslikele materjalidele. Seega vähemalt esialgu oli plastiku ülesandeks võimalikult hästi olemasolevatele materjalidele sarnaneda, kusjuures oma omadustelt võis tehisplast imiteeritavat paljuski edestada!

Järgnevalt on antud põgus ülevaade materjalidest, mida on kõige enam plastikute abil imiteeritud ühes näidetega, milliseid plastikuid selleks kasutatud on. Plastikute esiletoomisel jään pidama pigem varasematel näidetel, kuna tihtilugu tekitavad just vintage-esemed kõige enam kahtlust, kas tegemist on ikka ehtsa materjaliga. Lisaks antakse iga materjali juures nõu, kuidas ehtsat imitatsioonist eristada.

Gagaat

Esimese suurema sammu loodusliku materjali omaduste parandamiseks tegi 1839. aastal ameerika leiutaja Charles Goodyear, töödeldes looduslikku kummit kõrge kuumuse juures väävliga. Protsessi, mille tulemusel on kummi keemiliselt ja mehaanilistelt omadustelt oluliselt stabiilsem, nimetas Goodyear rooma tulejumala Vulcanuse järgi „vulkaniseerimiseks“. 1843. aastal jõudis Thomas Hancock Suurbritannias iseseisvate katsetuste tulemusel sama meetodini. Lisades kummile tahma ning suures koguses väävlit (32%), sai valmistada väga kõva ja vastupidavat materjali, mida hakati nimetama vulkaniidiks (ingl k Vulcanite) või ka eboniidiks (ingl k Ebonite). Uuest materjalist musti või tumedates toonides kamme, nööpe, ehteid, tindipotte, piipe ja muusikariistu demonstreeriti publikule 1851. aastal.

Ja kui õigel ajal leiutati selline materjal Victoria ajastu keskklassi naiste jaoks! Nimelt olid siis väga populaarsed mustad gagaadist valmistatud ehted, mida kanti leinaperioodil. Eboniit jällegi sobis suurepäraselt haruldase kalli kivistunud puidu imiteerimiseks. Sellest sai toota masstoodanguna taskukohase hinnaga ehteid, vastukaaluks gagaadile, mida tuli käsitsi kaevandada, graveerida ja poleerida ning mida said endale soetada vaid rikkad.

2

1

Foto 1; Foto 2: Vasakpoolsel pildil on gagaadist valmistatud Victoria-ajastu pross, parempoolsel vulkaniidist imitatsioon.

Alates 1920ndatest hakati gagaadi imitatsioone laialdasemalt valmistama fenool-formaldehüüdist ehk bakeliidist. See 1907. aastal Ameerikas tegutsenud belglasest ehtekunstniku Leo Hendrik Baekelandi patenteeritud maailma esimene täissünteetiline polümeer on tegelikult siiamaani üks paremini säilivaid inimloodud plastikuid nii keemilises, füüsikalises kui ka mehaanilises mõttes. Taludes kõrgeid temperatuure ning pidades vastu enamikule lahustitele, edestab bakeliit ulatuslikult gagaati, mis näiteks põleb sarnaselt kivisöele. Ühtlasi on bakeliit gagaadist mehaanilise vastupidavuse poolest tunduvalt parem. Olgugi et fenool-formaldehüüdile ei ole omistatud salapäraseid võimeid suhelda teispoolsusega, on sellest valmistatud vanemad ehted kollektsionääride seas küllalt kõrges hinnas.

3Foto 3: Bakeliidist valmistatud pross (1930ndad).

Gagaadi imitatsioone on valmistatud ka mustast klaasist (nn prantsuse gagaat, ingl k French Jet), kivisöest, epoksiidvaikudest ja polüstüreenist. Seega täna võib ehtsa materjali tuvastamine võltside seast küllalt keeruline olla. Klaasi saab valikute seast lihtsasti eemaldada, kuna see on külm ja raske. Polüstüreen seevastu on väga kerge. Üheks identifitseerimismeetodiks on katsetada, kas materjal jätab karedapinnalisele klaasile pruuni triibu. See aga ei ole täiesti ideaalne meetod, kuna lisaks ehtsale gagaadile jätab ka bakeliit endast maha pruunika juti.

Elevandiluu

Vulkaniseeritud kummi avastamisele järgnes tehismaterjalide valmistamises murrang 1862. aastal, mil inglise metallimeister Alexander Parkes tutvustas Londoni Maailmamessil sünteetilist elevandiluud, mis kujutas endast lämmastik- ja väävelhappega töödeldud tselluloosi. Kaubanduslikult nimetati uus materjal leiutaja järgi parkesiiniks (ingl k Parkesine). Tegemist oli esimese poolsünteetilise termoplastikuga. Küllalt samal ajal, 1863. aastal, ilmus USA-s ajalehte kuulutus, mille vahendusel otsis üks suuremaid ameerika piljarditööstusi inimest, kes suudab välja pakkuda alternatiivmaterjali hinnalisele elevandiluule, millest piljardikuule valmistati. 10 000 dollarit auhinnaraha pani John Wesley Hyatt’i ning tema venna Isaiah’ nobedasti lahendusi otsima. Töötades trükikojas, märkas John, et printimisel tekkinud väiksemate rebenemiste parandamiseks kasutatud kolloidlahus (nitrotselluloosi, eetri ja alkoholi lahus) annab kuivamisel elevandiluuga sarnase kõvadusega materjali. Ta töötas välja meetodi, kuidas kanda tihedalt kokkusurutud paberist ja šellakist valmistatud kuulile paks kolloidlahuse kiht. 1868. aastal oli vendade Hyattide piljardikuul USA-s juba tootmises. Vennad nimetasid oma sünteetilise elevandiluu tselluloidiks (ingl k Celluloid).

4Foto 4: Elevandiluust piljardikuul (u 1860–1870). Kuulil on kenasti näha elevandiluule omaseid viirge.

Hyattid leiutasid uue materjali puhtalt elevandiluu imiteerimise eesmärgil ning tulemus oli ehtsale materjalile vägagi sarnane. Imiteeriti isegi luule omaseid läbivaid viirge (ingl k Schreger lines). Selleks pressiti kokku mitmeid üksteise peale asetatud erineva läbipaistvusastmega tselluloidilehti, mis hiljem risti lõigatuna andsid sobiva viirutatud tulemuse. Saadud materjalist valmistati originaalse elevandiluu kasutusele sarnaseid esemeid: karpe, ehteid, tualett-tarvikuid jms.

6

5

Foto 5; Foto 6: Paremal on kujutatud ehtsale elevandiluule omaseid viirge, mida vasakul oleva tselluloidist karbi puhul on imiteeritud. Ehtsal elevandiluul paiknevad viirud alati korrapäratult, tselluloidimitatsiooni puhul on aga triibud korduvad ja süsteemsed.

Pisut enne sajandivahetust leiutati Saksamaal uus poolsünteetiline polümeer, millest sai samuti valmistada elevandiluu imitatsioone. Selleks uueks plastikuks oli kaseiin-formaldehüüd. Nagu nimi viitab valmistati seda formaldehüüdiga töödeldud kaseiinist (piimavalk). 1900. aastal tutvustasid prantslased samast plastikust oma varianti nimetuse all galaliit (ingl k Galalith). Galaliiti on peetud kõige kaunimaks elevandiluu imiteerijaks.

7Foto 7: Elevandiluud imiteeriv galaliidist pross.

Vaatamata sellele, et ehtne elevandiluu võiks eksklusiivsuse poolest kuuluda samale riiulile kulla ja vääriskividega, ei ole selle imitatsioonide tootmist ja müüki kunagi seaduslikult reguleeritud. Eriti jõudsalt algas võlts-elevandiluu müük 1970ndate keskpaigast, kuna siis hakati oluliselt piirama elevandiluu eksporti ja importi ning sellega seotud tehinguid. Küllalt hea meetod, kuidas ehtsat luud imitatsioonidest eristada, on eset ultraviolettvalguse käes vaadata. Tselluloid ja galaliit löövad erksalt sinakasvalgelt särama, luu jääb aga valgeks (kui sellel just tugevat paatinakihti peal pole – sel juhul muutub ese tuhmiks kollakas-pruuniks). Kui ese UV-valguse käes erkkollakalt särab, võib tegemist olla kunstlikult vanandatud luuga, mille puhul on eset leotatud sõnnikus, uriinis või loomarasvas.

Sarv

Kuigi galaliidist sai valmistada väga kauneid elevandiluu imitatsioone, leidis see suurema väljundi sarve imiteerijana. Enne tehismaterjalide ilmumist valmistati kamme enamasti loomade sarvedest. Valmistamise tööprotsess oli pikk ja vaevarikas. Esmalt saeti sarve terav ots maha, misjärel lõigati sarv pikuti lõhki. Seejärel keedeti sarve õlis, kuni see muutus pehmeks. Järgnes pressimine, jahutamine ja kuivatamine. Sirgest sarveplaadist lõigati šablooni järgi kammi toorik ning sellele piid sisse. Ent kuna sarve ei olnud piisavas koguses saada, otsiti ka kammide tootmismaterjaliks alternatiive. Galaliit sobis suurepäraselt ning tulemus oli sarvele väga sarnane.

8Foto 8: Sarvest kammid.

Samas ei olnud ka galaliidist esemete tootmine lihtne. Kõigepealt kasutati n-ö „kuiva protsessi“. Kaseiinigraanulid jahvatati peeneks pulbriks, lisati vesi ja vajalikud värvained. Imanud vedeliku endasse, pressiti segu ekstrusioonimeetodil vardaks, mis hoidis jahtumisel piisavalt kokku, et seda lehtedeks vormida. Vardast lõigatud jupid asetati pildiraamilaadsetesse vormidesse, millele omakorda suruti kuumad ja rasked pressid. Pärast mõneajalist jahtumist kasteti kaseiinilehed formaliinivannidesse. Vannides pidid lehed olema küllalt pikka aega (nt 25 mm paksuse lehe jaoks oli tarvis pool aastat leotamist). Kui valmistatavad esemed olid vardakujulised (nt sulepead ja kudumisvardad), siis neid muidugi lehtedeks ei pressitud. Samas sai teatud värviefekte saavutada vaid eri värvi lehti kokku pressides (nt elevandi- ja kilpkonnaluu).

9

Foto 9: Mõned näited galaliidist valmistatud nööpidest.

Kilpkonnaluu

Kilpkonnaluuks loetakse materjali, mida saadakse bissa ehk karettkilpkonnade (Erethmochelys imbricata) kilpidest. Need on kuni 1 m pikkused kriitiliselt ohustatud mereloomad, kes elutsevad Atlandi ja Vaikse ookeani vetes. Kilpidest saadud materjal on hinnatud oma töödeldavuse ja värvi poolest. Tüüpiliseks värvivariatsiooniks on helekollasel läbipaistval taustal ebakorrapäraselt paiknevad tumepruunid ja oranžid täpid, mis jätavad peaaegu ruumilise mulje. Esineb ka täiesti tumedat või merevaigusarnast heledat luud. Olles termoplastik, saab seda sulatada ja vormida. Ühtlasi sai pehmesse materjali paigaldada vääriskivikesi ning -metalli ilma adhesiivita.

hawksbill-turtle_img01-l

Foto 10: Karettkilpkonn.

Kilpkonnaluu oli väga kallis ja eksklusiivne materjal, millest valmistatud nipsasjakesed said osaks vaid rikastele. Mood ja inimeste iha sarnaneda ühiskonna kõrgema klassi seltskonnale oli tugev ajend imitatsioonide valmistamiseks. Näiteks 19. sajandi hispaania naiste seas väga levinud peineta’d – suuremõõdulised kammid, mis kaeti loorina õlgadele langeva pitsiga (mantilla), katmaks naiste päid kirikusse minnes – valmistati traditsiooniliselt kilpkonnaluust. Ka prilliraamid, sulepead, rinnanõelad ning erimõõdulised karbikesed olid moodsatel kõrgklassi inimestel valmistatud haruldase merekilpkonna kilbist.

Esmalt imiteeriti kilpkonnaluud sarvest. Rahuldava tulemuse saavutamine oli aga keeruline ja aeganõudev. Esmalt pidi sarve pikka aega keetma, eemaldamaks selle originaaltooni. Seejärel lisati keevasse vette lämmastikhapet, mis muutis sarvelehed kahvatuks läbikumavaks merevaigutooni kollakaks. Lõpuks värviti materjali peale imiteeriv tume säbrulisus. Sellised sarvest valmistatud kilpkonnaluu koopiad jäljendasid ehedat materjali väga täpselt. Vaid lähemal vaatlusel on märgata, et säbrulisus katab üksnes pinda.

Imitatsioone sai toota ka galaliidist, mis andis originaaliga küllalt sarnase tulemuse. Samas oli ka sellest imitatsioonide valmistamine aeganõudev ja kulukas. Palju kiiremini ja odavamalt sai „kilpkonnaluud“ tselluloidist. Alates 1920ndate teisest poolest ilmusid nitrotselluloosi kõrvale ka tselluloosatsetaadist imitatsioonid, mida tegelikult kasutatakse vähesel määral veel ka tänapäeval näiteks prilliraamide valmistamiseks. Nimelt annab tselluloosatsetaat suurepärase ja kauni tulemuse, mida polüstüreen iialgi saavutada ei suuda. Lisaks kaunile välimusele sarnaneb tselluloosatsetaat käega katsudes looduslikule materjalile.

$T2eC16F,!wsFJQns),REBSZQges(8w~~60_32

!!d2coTgBHM~$(KGrHgoOKjIEjlLmWpluBKEWnW(Etw~~_2

$T2eC16N,!)EE9s2ufg46BSEWOL4p,w~~60_57

 

 

!!d2cotg!(M~$(KGrHgoOKkYEjlLmbku,BKE(CiY2V!~~_32

 

 

 

10

 

 

 

 

 

 

Foto 12: Kilpkonnaluu ja selle imitatsioonid. Vasakpoolsed kaks kammi on kilpkonnaluust valmistatud. Liblikakujuline juukseklamber on galaliidist, paremalt teine on toodetud sarvest ning esimene nitrotselluloosist.

Kuna tegemist oli ja on siiamaani eksklusiivse, kuid väga kauni materjaliga, on seda palju imiteeritud. Ehtsast materjalist valmistati esemeid käsitsi, mistõttu on nende pinnal tihtipeale näha tööriistajälgi ning mõningal määral võib ka esemete vorm olla ebaühtlane ja ebasümmeetriline. Seevastu nitrotselluloosist toodetud esemed on sümmeetrilised ning täiesti sileda pinnaga. Ühtlasi võib neil märgata vormipoolte kokkupuute kohta jäänud kraati. Abi võib olla ka nuusutamisest: nitrotselluloos eritab kampri lõhna (pisut männivaiku meenutav), looduslik materjal aga ei lõhna. Tselluloosatsetaadil on äädikasarnane lõhn. Lõhna esiletoomiseks võib eset pisut puuvillase kangaga hõõruda. Kunstmaterjalist esemetele on kaunistavate kivikeste või marketrii tarbeks tihtilugu eelnevalt väikesed kinnitusaugukesed puuritud. Kilpkonnaluu töötlusel suruti need lihtsalt sulanud materjali sisse. Kunstmaterjal on üldiselt painduvam ja kergem kui ehtne kilpkonnaluu.

Pärlmutter ja pärlid

Kuigi pärlid on võrreldes elevandi- ja kilpkonnaluuga oluliselt lihtsamini kättesaadavad (neid kasvatatakse ju lausa pärlifarmides), on ka neid ja pärlmutrit palju imiteeritud. Eriti populaarseks muutusid kunstpärlid 1920ndatel, mil mood dikteeris keede pikkused lausa meetritesse.

Väga kauni pärlmutriimitatsiooni andis jällegi galaliit. Oluliselt populaarsemad imiteerimismaterjalid olid aga tselluloosestrid, esmalt siis nitrotselluloos ning pisut hiljem (u 1930ndatest) tselluloosatsetaat. Viimasest saavutati pärlmutrile iseloomulik helk lisades polümeerisegule ehtsaid kalasoomuseid. Protsessi juures oli õige temperatuur väga oluline, kuna liigne kuumus kõrvetas soomused pruuniks ning kogu materjal tuli sel juhul maha kanda. Kui aga kõik läks plaanikohaselt, oli tulemuseks väga kaunis pärlmutterplastik, millest sai valmistada näiteks sulepäid, prilliraame või lambikupleid. Populaarsed olid tselluloosatsetaadist valmistatud söögiriistade sabad, aga ka juukseharjad, habemeajamisriistad, ehted, karbikesed jpm.

12

11

Foto 13: Vasemal pildil on pärlmutrist nööbid, paremal galaliidist imitatsioon.

8651756_8_l

$_57

Foto 14: All on tselluloosatsetaadist imitatsioon, üleval ehe pärlmutter.

Ehtsast pärlmutrist valmistatud nööbid tunneb väga lihtsasti ära – nende tagakülg on tume ja ebaühtlase struktuuriga merekarbi väliskülg. Pärlite puhul on kindlasti oluliseks näitajaks kaal, kuna ehtsad pärlid on imitatsioonidest raskemad. Samuti võib vihjeks olla pärlite kuju, mis ehtsate puhul ei ole iialgi täiesti ühtlane. Jällegi võib kasu olla heast haistmismeelest, kuna originaalmaterjal ei erita lõhna, vastupidiselt tselluloosestritele (nitrotselluloos – kampri lõhn; tselluloosatsetaat – äädika lõhn). Muidugi ka galaliit ei lõhna, kuid sellest valmistati pigem nööpe ning nagu ennist mainitud, on pärlmutrist nööbid lihtsasti äratuntavad.

Korall

Koralliks kui väärtuslikuks materjaliks loetakse punase koralli (Corallium rubrum) kõva kaltsiumkarbonaadist skeletti, millest saab valmistada kauneid oranže, punaseid ja roosasid ehteid ning kujukesi.  Punane korall elutseb Vahemere pimedates sügavamates osades ja seda korjati käsitsi.

Esimeseks imiteerimismaterjaliks sobis tselluloid, mis tänu oma suurepärasele värvitavusele andis ehtsale korallile vägagi sarnaseid tulemusi. Alates galaliidi kasutuselevõtust, hakati ka sellest imitatsioone valmistama. 1930ndatest lisandusid heledast fenoolvaigust imitatsioonid (ingliskeelses maailmas leiab neid nimetuse all Bakelite, mis tegelikult on väär, kuna bakeliit oli Leo Baekelandi patenteeritud vaid tumedates toonides toodetud fenool-formaldehüüd).

16

Foto 15: Corallium rubrum ehk punane korall.

 Ehtne korall on katsudes plastikustest külmem ja raskem. Kui ese on tumedamat punast tooni, tasuks selle seest otsida valgeid triipe või laigukesi – imitatsioonidel neid ei esine. Tselluloidi puhul võib tähelepanelikuma uurimise tulemusel leida vormipoolte ühenduskohta jäänud kraati. Ka on tselluloidist imitatsioonid tänu survevalumeetodil vormimisele sümmeetrilised ja korduvad, korallist esemed on aga kõik natuke erinevad. Samas valmistati ka galaliidist ja fenoolplastidest „korallehteid“ tihtilugu käsitsi lihvides ja lõigates.

20 19 18 17

Foto 16: Ehtne korall (vasakul, üleval) ja selle imitatsioonid: fenoolvaik (vasakul, all), tselluloid (paremal, all) ja galaliit (paremal, üleval).

Merevaik

Fossiilistunud okaspuude vaik ehk merevaik on aastatuhandeid inimeste pilke köitnud oma kauni läbikumava meekarva tooni ning sellesse igaveseks tardunud putukate ja taimelehtede tõttu. See on olnud meelismaterjal ehete, eriti kaelakeede valmistamiseks. Balti riikides on merevaik levinud tänu Balti merele, mis on seda eelajaloolist puuvaiku jõudsalt kaldale uhtunud.

22

Foto 17: Ehtne Balti merevaik

21

 Foto 18: Tselluloidist imitatsioon.

24

23

 

 

 

 

 

 

Foto 19; Foto 20: Fenool-formaldehüüdist imitatsioonid.

Kuna tegemist on küllalt kerge vaikmaterjaliga, on seda võimalik sünteetiliste vaikudega päris täpselt imiteerida. Varasematest plastikutest on imiteerimiseks kasutatud jällegi tselluloidi, kuid palju enam rakendust leidis fenool-formaldehüüd, mis juba oma loomuliku tooni ja läbipaistvuse poolest sarnaneb merevaigule. Sellest valmistati läbipaistvaid, kergelt opaakseid, kuldseid ja ka haruldase punase merevaigu imitatsioone. Väga hõlpsasti sai vedela vaigu sisse kasta putukaid või lilleõisi. Fenool-formaldehüüdist imitatsioonid saavutasid oma populaarsuse 1930ndatel. Hiljem on imitatsioone valmistatud epoksiidvaikudest.

Kuigi silma järgi võib ehtsat merevaiku fenool-formaldehüüd-imitatsioonist küllalt keeruline eristada olla, on siiski mõned meetodid, mis võivad vilja kanda. Tselluloidi tunneb jällegi ära lõhna järgi, kui seda pehme villase lapiga hõõruda. Teine asi mida materjali hõõrudes jälgida tuleks, on selle elektristaatilisus – merevaigu pind läheb elektrit täis, fenoolvaik mitte (just selle omaduse tõttu nimetasid vanaaja kreeklased merevaiku ēlektroniks ning sealt saime ka sõna „elekter“). Veel üks võimalus on katsetada materjali ujuvust soolases vees. Ehtne merevaik ei vaju soolvees (u 2,5 tl klaasi kohta) põhja, tänu millele see Balti mere kallastele uhutud saabki. Kahjustava identifitseerimismeetodina praktiseeritakse kuumatesti. Selleks tuleks materjalist võtta väike proov ja seda tule kohal kuumutada või kasutada nn „kuuma traadi“ meetodit, kus eset puudutatakse kuumaks aetud vasktraadiga. Ehtne merevaik hakkab eritama valget suitsu ning meeldivat põleva männipuidu lõhna, mistõttu vanaaja inimesed kasutasid seda tihti viirukina rituaalide kestel. Fenoolvaik söestub ja eritab teravat fenooli lõhna. Kui võimalik, tuleks „kuuma traadi“ katsest hoiduda, kuna see kahjustab eset jäädavalt ning võib osutuda väga ohtlikuks, kui tegemist on kergesti süttiva tselluloidiga.

25Enamasti ei murra inimene pead ja käsi, et leiutada uusi materjale pelgalt naljaviluks või huvi pärast. Otsingutel peab olema põhjus ning varajaste plastikute leiutamise ajendiks oli teatud eksklusiivsete materjalide nappus, millele otsiti alternatiive. Oli see siis tselluloid, mis pidi asendama elevandiluud, kaseiin-formaldehüüd, millest sai valmistada kooliõpilastele purunematuid kirjutustahvleid või fenool-formaldehüüd, mis leiutati asenduseks šellakile – neist kõigist sai valmistada kauneid vääriskivide ja kallite materjalide imitatsioone, mis veel tänapäevalgi võivad paljusid ära petta. Kui tegu ei ole just pahatahtliku püüdega müüa tehismaterjali originaali nime all, on imitatsioonid päästnud tuhandeid merekilpkonni, elevante, koralle ja pärliaustreid. Tuues muidu vaid rikastele kättesaadavad esemed ka kitsama rahakotiga inimesteni, võib plastikust imitatsioonide plusside hulka lugeda ihaldusväärsete esemete demokratiseerimise, st nii peened preilid kui ka rasket vabrikutööd tegevad naised said peole minnes end pärlikeedega ehtida. 1930ndatel, pärast ülemaailmset majanduskriisi, riputas ka Coco Chanel endale kaela kunstpärlikeed, mis näitas moemaailmale, et tehismaterjalide kandmine ei vaja varjamist ning on täiesti OK.

Foto 20: Coco Chanel kunstpärlikeed ja fenoolvaigust käevõrusid kandmas.

Kasutatud materjalid:

  1. Henney, Caroline. „Early Plastic Jewellery – Fakes and Forgeries. – Plastics Historical Society, http://www.plastiquarian.com/index.php?articleid=653
  2. Campbell, Maggie. „Plastics Imitating Gems.“ – Plastics Historical Society, http://www.plastiquarian.com/index.php?articleid=555
  3. The Plastics Historical Society. Vulcanite, http://www.plastiquarian.com/index.php?id=41
  4. Christjanson, Peep. Elastomeerid ja kummid. Tallinn: TTÜ Kirjastus, 2010.
  5. Chemistry of Life. Bakelite – First Synthetic Plastic, http://www.acs.org/content/acs/en/education/whatischemistry/landmarks/bakelite.htm
  6. http://www.whitbymuseum.org.uk/collections/jfaq.htm
  7. Beall, Glenn L. „Plastics Hall Of Fame: Posthumous Nomination of Alexander Parkes“. – Plastics Historical Society, http://www.plastiquarian.com/index.php?articleid=434
  8. Plastics Historical Society. Parkesine and Celluloid: From Britain to America, http://www.plastiquarian.com/index.php?articleid=539
  9. Brydson, John. A. Plastics Materials. Sixth Edition. Oxford: Butterworth-Heinemann, 1999.
  10. http://www.realorrepro.com/article/Ivory-genuine-fake–confusing
  11. Morgan, John. „The Century Of Casein.“ – Plastics Historical Society, http://www.plastiquarian.com/index.php?articleid=345
  12. Murutar, Kati. 90 Kammi (1918–2008). Tartu: Elmatar, 2008.
  13. Acres, J.; Hamotin, C.; Morgan, J. „Cellulosics – A Classic Centenary“. – The Plastics Historical Society, http://www.plastiquarian.com/index.php?articleid=301
  14. http://www.collectorsweekly.com/fine-jewelry/coral
  15. http://www.dragonflyamber.com/choosing_amber/pop_how_to_identify_real_amber.html

Fotod:

  1. http://www.braceletstobucklesjewellery.co.uk/image/cache/data/DSCN0822-600×450.jpg
  2. http://www.morninggloryjewelry.com/images/vict36056.jpg
  3. https://img1.etsystatic.com/035/1/9539079/il_340x270.648489461_4ve9.jpg
  4. http://acimg.auctivacommerce.com/imgdata/0/0/3/3/3/9/webimg/319728.jpg
  5. http://www.easterntradewinds.com/store/images/D/700x3800016f.JPG
  6. http://i674.photobucket.com/albums/vv110/Jamie-O7/IvoryERLathercatcherKit1.jpg
  7. http://gogophilip.com/281-thickbox_default/big-horn-ivory-colored-galalith-brooch.jpg
  8. https://c2.staticflickr.com/4/3255/2725413833_89a10427f1.jpg
  9. http://www.bottonificio-pini.it/english/images/Galalite_Colore.jpg
  10. http://www.konicaminolta.com/kids/endangered_animals/library/sea/img/hawksbill-turtle_img01-l.jpg
  11. http://www.ebay.com/gds/TORTOISESHELL-Real-or-fake-How-to-tell-the-difference-/10000000012067858/g.html http://i.ebayimg.com/12/!!d2coTgBHM~$(KGrHgoOKjIEjlLmWpluBKEWnW(Etw~~_32.JPG      http://i.ebayimg.com/02/!!d2codQBHM~$(KGrHgoOKkMEjlLmV,uSBKEWwdW-Cg~~_32.JPG http://i.ebayimg.com/04/!!d2cotg!(M~$(KGrHgoOKkYEjlLmbku,BKE(CiY2V!~~_32.JPG            http://i.ebayimg.com/00/s/MTYwMFg4MjI=/z/x3UAAOxyHQlSEWOM/$T2eC16N,!)EE9s2ufg46BSEWOL4p,w~~60_32.JPG?rt=nc                                          https://img1.etsystatic.co m/057/0/6006529/il_570xN.696506649_ny4c.jpg
  12. http://stoneplus.cst.cmich.edu/zoogems/mother-buttons.JPG
  13. http://www.backgammonhellas.com/red.jpg
  14. http://i.ebayimg.com/t/VINTAGE-SET-OF-TWELVE-FAUX-PEARL-HANDLED-FISH-EATERS-KNIVES-FORKS-/00/s/OTAwWDE2MDA=/z/ftoAAOxyUrZS7m9g/$_57.JPG, http://www.liveauctioneers.com/item/8651756
  15. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e8/Corallium_rubrum_01.JPG
  16. http://www.passionateaboutvintage.co.uk/wp-content/uploads/2012/10/Celluloid-Coral-Rose-bangle.jpg http://productimages.goantiques.com/38168/140515_fullsize.jpg https://img0.etsystatic.com/000/0/6216015/il_570xN.321422062.jpg http://i.ebayimg.com/00/s/NjA5WDU5Mg==/z/8DMAAOSwcu5UOWkQ/$_12.JPG
  17. http://argentoblog.co.uk/wp-content/uploads/2012/09/1off2-copy.jpg
  18. https://img1.etsystatic.com/053/1/6497165/il_fullxfull.709639281_4850.jpg
  19. http://www.aunttink.com/large_images/B00229-ECU.jpg http://www.myhands.ucoz.com/zinas/fake/Fake_baltic_amber_1.jpg
  20. http://i.dailymail.co.uk/i/pix/2008/12/17/article-1095658-02D333F9000005DC-168_306x423.jpg

Leave a Reply