Areen – teadusteater muuseumis

Triin Siiner, Eesti Ajaloomuuseumi muuseumipedagoog ja Luguteatri näitleja

9.veebruaril toimus Eesti Rahva Muuseumis järjekordne MusKul{A}tuuri konverents. Seekord oli teemaks teadusteater muuseumis – kuidas õppida ja õpetada teatrimeetodil.

Päevasel konverentsil tutvustasid ettekandjad oma kogemusi teatrimeetodite kasutamisest erinevate ajaloo ja teadusega seotud teemade tutvustamisel. Tuleb välja, et Eestis on teater tähtis meetod külastajatega suhtlemisel ja nende inspireerimisel. On võimalik luua etendus, mida külastajad saavad nautida pealtvaatajatena, teine võimalus on luua ühine mänguruum, milles osalevad kõik.

1980a tsiviilkaitse tund_Pille Rohtla_veebTsiviilkaitse tund Audentese erakooli ajaloopäeval “Eesrindlik koolipäev nõukogude koolis. 22.02.1980”. Foto: Pille Rohtla.

Me teame ja oleme kogenud, et teaduskatsete teatraalsed esitused pakuvad emotsioone, meelelahutust ja efekti (loe: suitsu ja pauku). Olemegi harjunud, et eksperiment on seotud reaalainetega – keemiliste ja füüsikaliste katsetega. Aga kuidas sama efektselt ja ka eksperimenteerivalt tutvustada humanitaaraineid? Ajalugu on kindlasti üks neist valdkondadest, kus atraktiivsetest teemadest puudu ei tule – sõdade ja ajalooliste murdepunktide läbimängimine pakub puhta tegutsemislusti kõrval ka võimalust empaatiliselt mõista inimesi ja nende valikuid. Avastamisrõõmu pakub võimalus luua ajaloolisele situatsioonile uus lahendus – kogeda end suurte sündmuste keskel aktiivse subjektina. See on samuti eksperiment. Eksperimenteerida saab ka autentse pärimuskultuuriga. Kogedes seda läbi ühise tegevuse on võimalik astuda samm edasi ja luua ise, interpreteerides vana uuel ja elusal moel.

Võib öelda, et teater ja mäng toovad õppimisprotsessis esile õppija – aktiivselt tähendusi loova ja ennast arendava inimese ja õppijate vahelised suhted. Suhe on draama alus – suhe maailma (ainesse), suhe iseendasse ja suhe kaaslaste vahel. Suhete teadvustamise ja muutmise protsess on draama keskpunkt.

See on oluline aspekt, mis eristab terminit draamaõpetus või loovdraama teatriõpetusest. Draamaõpetuses on (vastandina teatriõpetusele) kesksel kohal loomise protsess, mitte etendus valmisteosena. Kuigi konverentsi ettekannetes terminit loovdraama ei kasutatud, siis paljudel juhtudel on tegemist just sellise draamavormiga.

Loovdraama ehk creative drama on USA draamaarendaja Winifred Wardi pakutud nimetus draamaõpetusele, üks draamaõpetuse nimetuse erikujusid, spontaanne draamamäng hariduseesmärgil. Termin on laiemalt kasutusel USAs. Suurbritannias ja mujal Euroopas on eelistatud nimetust Drama in Education. Loov draama on alati improvisatsiooniline, alustatakse mingi loo või situatsiooniga, kogu grupp osaleb mängu ka karakterite kavandamisel, dialoog ja tegevused sünnivad spontaanselt. Ei ole ettekirjutatud teksti ega publikut. Oluline on improvisatsioon – ettevalmistamatult, eelnevalt harjutamata ja enamasti ette antud tekstita rollis tegutsemine.

Loovdraama hariduslik efekt on seotud kogemusega ja sellest õppimisega. Eksperimentaalse õppimise või kogemusel põhineva õppimise põhimõte on tegutseda, tunda ja arutleda. Tegevus ja sellega seotud tunded annavad võimaluse peegeldada ja teadvustada. See on inimese kõige loomulikum viis õppida – sünnist surmani.

porgand_Mati NuutRollimängijad. Foto: Mati Nuut.

Konverentsijärgses arutelus toodi välja just mängu ja selles osalemise olulisus teadusteatris. Mäng pakub võimalust aktiivselt konstrueerida teadmist ja olla õppimisprotsessis aktiivne. Mäng loob huvi ja motivatsiooni uurida ükskõik millist teemat sügavuti, sest mänguline ja suhetel põhinev tegevus tekitab küsimusi. Seega võib öelda, et mäng meetodina sobib igas vanuses õppijale. Mäng eeldab soojendust. Soojendus on ettevalmistav tegevus, mille eesmärgiks on turvalise ja loova keskkonna kujundamine. Turvalisus tähendab omavahelisi kokkuleppeid – vabatahtlikkust, hinnangutevaba õhkkonda ja üksteisest hoolimist. Sellised raamid arendavad suhtluspädevust ja annavad mängulisele õppimisele veel ühe lisaväärtuse – konkreetse aine kohta teadmiste saamise kõrval kasvatakse ka meeskonnaks. Ühine tegevus aitab näha enda rolli, analüüsida oma käitumist ja valikuid, toob välja ühise eesmärgi või selle puudumise. See on oluline, sest teadmiste kõrval on õppimises tähtis ka eneseareng.

Arutelu kinnitas, et õnneks ei pea rakendusteatri olulisust õppimisel enam kellelegi tõestama. Ka kooli ainekava rõhutab pädevusi, mille saavutamiseks vajame mängu ja eksperimenteerimist. Olgu selleks siis kultuuri- ja väärtuspädevus, enesemääratluspädevus võis suhtluspädevus. Just rollimängu abil tajub ja väärtustab osaleja oma seotust teiste inimestega, ühiskonnaga, loodusega, oma ja teiste maade ja rahvaste kultuuripärandiga. Väärtuste kogemine tegevuses aitab teadvustada oma väärtushinnanguid.

Lõpetuseks tahan üht olulist aspekti draamategevuse kasulikkusest veel rõhutada. Loovdraama aitab areneda ka muuseumil endal – saada teadlikumaks oma mõjust ja sellest, milliseid väärtuseid oma näitustega edastatakse. Tõeline mäng ei jäta mõjutamata ühtegi osapoolt.

Kel MusKul{A}tuuri konverentsile ei õnnestunud isiklikult kohale tulla, saad ettekandeid vaadata ERMi youtube’i kanalis

One thought on “Areen – teadusteater muuseumis

  1. Kasutatakse ka mõistet “live interpretation”. “first person interpretation” rõhutab just nimelt improvisatisiooniliselt ühe konkreetse ajaloolise rolli (isiku) interpreteerimist Ehkki see meetod on põhimõtteliselt samuti loovdraama (rollimänguline, ettekirjutamata improvisatsiooniline kõne), siis üheks oluliseks aspektiks on selle juures kindlasti põhjalik ajaloolise tausta tundmine – antud rolli isikliku ajaloo tundmine (päritolu, perekonnalugu) , positsioon ja sellele vastavad maneerid, etiketi ja kommete täpne tundmine jne. See interpreteerijalt väga põhjalikku ettevalmistust s.h. autentset kostüümi vms vahendeid, kuid tulemus on väga efektne ning ka korduvkasutatav.
    Vt nt http://pastpleasures.co.uk/ või http://www.experiencethepast.org/

Leave a Reply