Head lamba-aastat!

Siret Saar, koguhoidja

Taat laotas vaiba keset tuba, tõstis oina sinna peale ja ütles:
„Raputa ennast, oinake!“
Oinas raputas ennast ja kasukast sadas kuldmünte.
(„Laudlina, oinas ja paun. Kuldseid lugusid laiast ilmast. Vene muinasjutud ja bõliinad“, 2003, lk 144)

002488_ERM_Fk_139_30ERM Fk 139:30 Lambapügamine Oinatoome talus. Foto: Bernhard Kangro, 1913.

Tavaliselt pole lambad mingi jutukas rahvas. See tuleb sellest, et sageli on neil suu rohtu täis. See tuleb ka sellest, et mõnikord on neil ainult põhk peas. Aga kõik lambad hindavad häid lugusid. Kõige meelsamini nad ainult kuulavad ja imestavad – juba sellepärast, et kuulata ja mäletseda saab samal ajal.
(Leonie Swann , „Glennkill, Lambakriminull“, 2009, lk 43)

103_213_63ERM Fk 213:63 Lambad Viljandi ordulinnuse varemete juures. Foto: Johannes Pääsuke, 1912.

Aiavärav kääksatas, sirelipõõsa tagant paistis mingi hall liikuv kogu.
„Too ometi püss, mis sa ootad!“ hüüdis Helen pingile ronides.
Kuid vanaisa puhkes naerma. Naeruhoog oli nii vägev, et taadil tükkisid pisaradki silma. Ta äigas neid varrukaga ja hüüdis: „Ei, te vaadake! Oeh! Kutsuge memm! Oh sa välk ja pauk! Tooge ometi vanaema siia!“
Muidugi oli naeruks põhjust, sest Heleni kardetud kaljukass osutus hoopis vanaema niidetud Lambiineks. Aga missugune ta välja nägi, seda ei saa kirjeldada: midagi punkari, kährikkoera, okassea ja hundikoera vahepealset.
(Leelo Tungal, „Kristiina, see keskmine“, 1989,  lk 63)

185_21ERM Fk 185:21 Lambaniitmine. Foto: Friedrich Kohtitsky, 1913.

Kõht tuubil täis kurtis lammas:
„Suu sööks, vats veniks,
Kuid peenikesed jalad ei pea vastu!“
(„Hobune ja lammas söövad võidu. Loomamuinasjutud“, 2006,  lk 79)

078702_ERM_Fk_2644_7848ERM Fk 2644:7848 Lambad rannakarjamaal. Hiiumaa. Foto: Viktor Salmre, 1970.

Hommik oli imeilus. Öösel olid haldjad rohus tantsinud ja tuhanded kastepärlid maha jätnud. Meri paistis nagu värskelt lakutud – sinine, selge ja sile – ning taevas näitasid end mõned villatupsu-pilvekesed. Legend rääkis, et need pilved on lambad, kes olid ühel heal päeval üle kaljunuki rännanud – väljavalitud lambad, kes sõid edasi taevastel rohumaadel ja keda iial ei pügatud.
(Leonie Swann, „Glennkill. Lambakriminull“, 2009, lk 22)

047474_ERM_Fk_2828_26ERM Fk 2828:26 Lambad Osmussaare lõunarannikul. Foto: Piret Õunapuu, 2003.

Lambatalled on kõige armsamad loomad üldse. Nad on armsamad kui kassipojad, kutsikad või põrsad.
(Astrid Lindgren, „Bullerby lapsed“, 2006, lk 137)

013772_ERM_Fk_2901_513ERM Fk 2901:513 Tütarlapsed lambaga.

Oh ma vaene mees! See oli halb, et armastasid lambaid, kuid andestada siiski võisin, sest lammas kuulub meie poolele, ta on kolhoosi liige, annab villa, liha, toob kasu rahvamajandusele! On koduloom ta, alandlik ja vagur, kes täidab peremehe käskusid.
(Andrus Kivirähk, „Romeo ja Julia“, 2003)

301371_ERM_Fk_2929_148ERM Fk 2929:148 Saaremaal Rootsiküla Tamme talus. Foto: Eeva-Kirke Aarma, 2008.

Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks tõesta see, et ollakse olemas.
(Antoine de Saint-Exupéry, „Väike Prints“, 2003,  lk 16)

307704_ERM_Fk_2941_115ERM Fk 2941:115 Poiss lambatallega. Mäetaguse vald. Foto: Ehti Järv, 2010.

Siis tunnistas üks lammas, et ta oli kusnud joogiveetiiki – Lumepalli sunnil, nagu ta ütles -, ja veel kaks lammast tunnistasid, et nad olid mõrvanud vana jäära, eriti andunud Napoleoni poolehoidja, jooksutades teda ümber lõkketule, kui ta kannatas köha käes.
(George Orwell, „Loomade farm“, 2003,  lk 58)

307708_ERM_Fk_2941_119ERM Fk 2941:119 Allika talu lammas. Mäetaguse vald Kalina küla Allika talu. Foto: Ehti Järv, 2010.

Kui lambad olid selle ükskord pähe saanud, oli see neile väga meeltmööda ja niidul olles hakkasid nad tihti määgima: „Neli jalga hea, kaks jalga halb! Neli jalga hea, kaks jalga halb!“, ning tegid seda kordagi väsimust tundmata mitu tundi järjest.
(George Orwell, „Loomade farm“, 2003,  lk 26)

003254_ERM_Fk_354_128ERM Fk 354:128 Vorbuse lambakari. Foto: Redlin, 1898.

Leave a Reply