Plastikartefaktide konserveerimine.

Tekst: Karoliine Korol, konservaator

30. jaanuaril oli mul rõõm Eesti Muuseumide Aastaauhindade konverentsil teha ettekanne oma Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala magistritööst (kevad 2014) „Plastikartefaktide konserveerimine“, mis nomineeris aasta konserveerimisauhinnale. Kuna kindlasti on palju neid, kes konverentsil viibida ei saanud, kuid on plastikute konserveerimisest huvitatud, kirjutasin ka ERMi blogisse sellest väikese tutvustuse.   

Uurimuse tutvustus

Enne 1862. aastat olid plastsetest polümeersetest materjalidest kasutusel vaid looduslikud plastikud. Populaarsed olid sarv, kilpkonna- ja elevandiluu, šellak ja looduslik kummi. Tarbeesemete valmistamine nimetatud materjalidest oli ajakulukas ja keeruline, nõudes vilunud meistri kätt. Näiteks golfipalle valmistati hobusenahast ja hanesulgedest nõnda, et märjad suled pakiti tihedalt niiske hobusenaha sisse – kuivades tõmbus nahk sulgede ümber kokku, suled aga muutusid kohevaks ning tulemuseks oligi kõva golfipall.

1Foto 1: Nahast ja sulgedest valmistatud golfipall.

Sellised pallid olid aga tihtilugu golfikeppidest kallimad. Looduslike plastikute juures oli suureks puuduseks ka see, et toodang kippus olema habras ja ebastabiilne. Näiteks looduslik kummi muutub kõrgel temperatuuril pehmeks ning kleepuvaks, külmas aga seevastu kõvaks ja rabedaks. Sellele lisaks olid käsitööna valminud esemed eksklusiivsed (nt kilpkonnaluust kammid ja elevandiluust piljardikuulid). Tööstusrevolutsiooni õitseaja üha kasvavale keskklassile, kes püüdsid üha enam rikastega sarnaneda, ei olnud kallite ja ebastabiilsete tarbeesemete ostmine taskukohane ega otstarbekas. Kerkis vajadus uue materjali järele, mida saaks vähese vaevaga töödelda, mille toormaterjal oleks lihtsalt kättesaadav, millega saaks imiteerida eksklusiivmaterjale, mis oleks vastupidav ning kõige tähtsam – et see oleks odav. Uus poolsünteetiline plastik, parkesiin (nitrotselluloos), tähistab plastikuajastu algust materjalitehnoloogia ajaloos.

Algselt igavesti vastupidavatena reklaamitud plastikud murdsid lubadust. Tänapäeva keemiatööstuses loetakse pika säilivusega plastikute hulka need, mille mehaanilised, keemilised ja füüsikalised omadused on püsivad 15–25 aastat. Kiire vananemise põhjuseks on plastikute tundlikkus peaaegu kõigele ümbritsevale – hapnikule, valgusele, niiskusele, temperatuurimuutustele, hapetele, alustele ning erinevatele keemilistele ühenditele. Lisaks võivad plastikud ka iseendile kahjulikud olla. Nimelt eraldub mitmetest plastmassidest vananedes keemilisi ühendeid, mis moodustavad ühes õhus leiduva niiskuse ja hapnikuga happelisi ühendeid (nt lämmastik- või äädikhappe). Seega võib ette kujutada, kui suurt muret põhjustab 30, 50 või isegi üle 100 aasta vanuste plastikesemete säilitamine muuseumidele. Ärevaks teeb ka asjaolu, et plastikukogud kasvavad hoogsasti, seega suureneb ka probleem säilitamisega.

2

Foto 2: Tugevalt hapniku poolt kahjustunud (oksüdeerunud) vahtkummist mänguasi. (Autori foto)

Kuigi plastikmuseaalide konserveerimist praktiseeriti ka varem, on see eraldi konserveerimisharuna eksisteerinud alates 1990ndatest. Vaatamata sellele, et tegemist on üha enam tähelepanu koguva teemaga, praktiseeritakse seda professionaalsel tasemel vähesestes riikides. Eestis ei ole plastikute konserveerimisega kuigivõrd tegeletud, mistõttu omakeelset infot teema kohta leidub vaid napisõnaliselt mõnes väljaandes (nt K. Konsa „Artefaktide säilitamine“). Seetõttu on plastikute konserveerimise suureks probleemiks teadmatus: ei teata, kuidas plastikutüüpe eristada; ei osata märgata paljusid kahjustusi ega teata nende tekkepõhjusi; ei teata, kuidas vananenud plastikesemetega toimida ega ka seda, et mitmetele plastikutele on ette nähtud omamoodi säilitustingimused. Informatsiooni puudulikkuse tõttu valitakse paratamatult ebasobivad konserveerimismeetodid ja -vahendid või jäetakse plastikese konserveerimispraktikast sootuks kõrvale.

Minu magistritöö eesmärgiks on plastikute konserveerimisharu toomine Eestisse, tutvustades lugejatele maailmas väljatöötatud säilitusmeetodeid. Koostatud materjal annab ülevaate plastikesemete tootmise ajaloost, identifitseerimisvõimalustest ning vananemise põhjustest. Võimalikult eluliste näidete abil püüab kirjutatu äratada lugejas huvi seni kaugeks jäänud teema vastu. See on justkui teaduslik käsiraamat, mis pakub välja mitmeid lihtsalt rakendatavaid säilitusvõtteid, mida saavad ka näiteks kollektsionäärid oma kodudes kasutada.

Kuigi minu töö on suures osas refereeriv, põhineb see arvestatavas mahus isiklikel kogemustel ja katsetel. 2011. aasta sügisel läbisin Helsingis Metropolia Rakenduskõrgkoolis Yvonne Shashoua juhendamisel teoreetilis-praktilise kursuse „Modernsete materjalide konserveerimine“, kus tutvustati erinevaid plastikute identifitseerimise meetodeid. Seejärel praktiseerisin plastikute identifitseerimist iseseisvalt bakalaureusetöö kirjutamise vältel 2012. aasta kevadel. Magistritöö kirjutamise jooksul olen katsetanud plastmasside puhastamis-, konsolideerimis- ja liimimisvõimalusi. 2013. aasta jaanuaris koostasin praktikandina Tartu Mänguasjamuuseumi plastikmuseaalide seisundihinnanguid ja konserveerisin mitu plastikmuseaali.

36

574

Foto 3: Iseseisvad katsed plastikute identifitseerimiseks ja omaduste tundmaõppimiseks. (Autori fotod)

Olulise uuendusena töötasin Tartu Mänguasjamuuseumi praktika käigus välja plastikmuseaalide seisundihinnangu süsteemi ja ankeedid. Plastikute puhul on korrektne seisundihinnang väga oluline, kuna sellest sõltuvad eseme säilitustingimused ja konserveerimismeetodid. Põhjalikke hindamisankeete võib kasutada õppematerjalina, kus on eraldi välja toodud plastikesemete enamlevinud kahjustused, vältimaks nende märkamata jäämist ning väära seisundihinnangu kujunemist.

Loodan, et minu töö äratab lugejais piisavalt huvi ja entusiasmi plastikute konserveerimise praktiseerimiseks ja arendamiseks :).

 

Viited:

Foto 1 – http://img.photobucket.com/albums/v219/NYMpenyakDW5/Golf/Lindsay-3.jpg

Leave a Reply