Kurisoo mõisa käsitöölaua konserveerimine, vol. 2

Tekst: Indrek Tirrul, konservaator
Fotod: Anu Ansu, Merilyn Suve
Video: Maido Selgmäe

Esimeses teemakohases postituses sai lubatud, et annan järgmisel aastal teada, kuidas töö edeneb. Järgmisest sai üle-ülejärgmine aasta. Tark ei torma.

Laud_foto_Anu_Ansu_Merilyn_SuveKurisoo mõisa käsitöölaud enne ja pärast konserveerimist.

Jätkan siis sealt, kus pooleli jäi ehk küsitluse tulemustest.

Osavõtjatelt küsiti: 1. Kas konserveerida see, mis on säilinud; 2. taastada ese endises hiilguses ehk restaureerida; 3. kustutada ese kogudest kui hävinud.

Küsitluste tulemusena soovis enamik vastanuid konserveerida seda, mis on säilinud. Tuginedes eelnevale ajurünnakule, otsustasin laua esteetilist terviklikkust silmas pidades taastada ka puuduvad konstruktsiooni, inkrustatsiooni ja vineeringu osad.

Esmalt dokumenteeriti eseme esialgne seisund ning lauda pildistati nii loomulikus kui UV-valguses. Tartu Ülikooli arheoloogia osakonnas oli võimalus kasutada ka mikroskoopi, millega saime uurida viimistluskihte ja samal ajal erinevates valgustes pildistada. See oli suureks abiks, lisaks UV-valgus ja ajalooline taust, määramaks šellakit viimistluskihiks. Liimaine ja inkrusteeringu täiteaine kindlakstegemiseks kasutasin lahustuvustesti, tulemuseks sain, et liimaineks on orgaaniline liim ja täiteaine lisandiks ilmselt puidutolm.

Väärispuidu kindlakstegemisel kasutasin puidunäidiseid ja eseme analooge kirjandusest. Tulemuseks sain Rio palisanderi, mida vanasti on intarsiatöödes laialdaselt kasutatud, kuid praeguseks on selle puuliigi import üleraiumise tagajärjel keelatud. Siiski õnnestus leida vajaminev materjal “vanades varudest“, mis on toodud meile enne keeluaega.

Inkrusteeringu kaod tuli taastada, kuid probleemseks osutus ülemine sahtel. Ilmselt on see olnud lukus ja võti kadunud. Jõudu kasutades on sahtel sisse lükatud, mille tulemusena on lukukorpus surunud esipaneelist fragmendi välja (mitte põlenud, nagu võib pildilt petlikult tunduda, vaid mustaks värvitud), sest paneeli paksus luku kohal on vaid 3 mm. Alumise sahtliga on juhtunud vastupidine: õnneks on fragment kadunud seestpoolt. Kolleegidega arutades leidsime, et kuna suured kaod olid nii inkrusteeringus kui puitmaterjalis, tuleb eemaldada ülemise sahtli esipaneel ja asendada see koopiaga. Originaal jääb loomulikult näidiseks eelnevast ajast.

Suureks abiks oli külaskäik TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia metalliinkubaatorisse. Sealt sai uusi mõtteid inkrusteeringu taastamiseks ja vastavate töövahendite leidmiseks. Tartu „ ARSi“ metallitöökojas tehti ümarast messingtraadist kalibreeritud nelikantmaterjal, mida sain kasutada inkrusteeringu ääristuses.

Üheks suureks probleemiks oli külgmisi lauaplaate kandvate konsoolide, mis lauaplaatide langetamisel pidid liikuma korpusesse, puudumine. Olid ainult süvendid korpuses. Seega tuli need tuletada ja ma usun, et pärast mitmeid praktilisi katsetusi, said need üsnagi sarnased algupärastega.

Kui konserveerimiskava ja meetodid selgeks said, oli mul aeg hakata teostama. Projekti finantseeris Eesti Rahva Muuseum. Nüüdseks on käsitöölaud eksponeeritav ja kindlasti mõned väärtused juurde saanud.

Konserveerimisprojekt sai nominatsiooni Eesti Muuseumide Aastaauhinnale 2014, mille tarbeks valmis tuvustav videolõik.

One thought on “Kurisoo mõisa käsitöölaua konserveerimine, vol. 2

  1. Viide: Kurisoo mõisa käsitöölaua konserveerimine | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Leave a Reply