Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 57 ehk nun-zajin

Anu Põldsam, TÜ judaistika lektor

2014. aastal ilmunud ERMi aastaraamat oli järjekorras juba 57. Minu jaoks oli tegu esimese selles sarjas ilmunud kogumikuga, mida ma kunagi käes olen hoidnud ja kaanest kaaneni ka läbi lugenud. Nimelt olin mingi kummalise hetke ajel andnud endalegi ootamatult lubaduse kõige värskemast aastaraamatust mõne sõnaga lähemalt kirjutada ja lugemisel tekkinud mõttekatkeid jagada. „Kummaline“ ja „ootamatu“ olgu siinkohal vihjeks selle kohta, et ma ei ole ei etnoloog ega ka folklorist ning ERMiga seob mind üksnes näitusemaja külastamine paaril korral aastas. Samas ei saa ma öelda, et poleks teoloogi ja judaistika uurijana eelpoolnimetatud distsipliinidega kunagi kokku puutunud. Minu tähelepanu keskmes on küll seisnud kitsamalt juudi religioon, ent seda ei saa käsitleda ilma ajaloolise ning mõtte- ja kultuuriloolise taustata, mille uurimisel omakorda on abiks nii etnoloogia kui ka folkloristika. Eesti kontekstis on judaistika ning etnoloogia ja folkloristika kokkupuuted küll üsna harvad, kuid siiski mitte olematud. Esmajoones meenub selles kontekstis Paul Ariste poolt koostatud ülevaade juutidest eesti rahvausus („Juut eesti rahvausus“ – Eesti Kirjandus 1932:1, 1-17, ill; 1932:3, 132-150; 1932:5, 219-228) ning tema jidišikeelne artikkel mõningatest eestlaste repertuaaris esinevatest juudi rahvaviisidest („Etleche jidiše folkslider in dem lider-repertuar fun di estn – Jivo-bleter 3.1932:2, 148-157.) Uuematest uurimustest võib ära nimetada Maris Mäe bakalaureusetöö, mille keskmes seisis Jeemeni juutide hennatraditsioon.

ERMi AR57_esikaas

Nii tundsin aastaraamatut lugema asudes ühelt poolt, et olen astumas üpris õhukesele jääle, kus mind võib päästa vaid interdistsiplinaarsusele avatud uudishimulik meel, mis aitab mul läbi närida võõra distsipliini  teaduskeelest ja metodoloogiast ning leida seosed, mis mind kõnetaksid ja ka enda uurimisvaldkonnaga haakuksid. Tuleb tunnistada, et esimese seosealge leidmiseks piisas juba kogumiku kaanestki. Iga judaistikaga tegeleja teab, et tekstil (eelkõige muidugi pühakirja tekstil) on vähemalt viis erinevat tähendusvälja, alustades sõnasõnalisest  ning lõpetades müstilise või varjatud tähendusega. Samamoodi on tähendus ka igal tähemärgil. Heebrea keeles tähistatakse tähemärkidega ühtlasi ka numbreid ning gemaatria (sarnaste arvväärtustega sõnade leidmine või arve tähistavatest tähtedest tähenduslike sõnade moodustamine) annab tekstile omakorda veel ühe tähendusvälja juurde. Kui ma oleksin kabalist, alustaksin ma kõigepealt sellest, et uurida, millist sügavamat tähendust kannab endas aastaraamatu järjekorranumber 57. Arv 57 tähistamiseks heebrea keeles tuleb kasutada tähestiku neljateistkümnendat tähte nun (50) ja seitsmendat tähte zajin (7) – nii on 57 heebrea keeles nun-zajin, mis kannab endas kummagi tähega seotud müstilist tähendust. Samuti võib 57 taandada järgmisel moel: 5+7=12 ja 12 omakorda: 1+2=3 ning vaadata mida tähendab number 3 tähistamiseks kasutatav täht gimel.

Ent kuna ma ei ole kabalist, siis jätaksin gimelilt saladuseloori kergitamata ja  liiguksin pigem edasi aastaraamatu sisu juurde, mille tuumaks olevad viis teadusartiklit  osutusid igati silmaringi avardavaks  ja kaasa mõtlema ärgitavaks lugemiseks. Kõik artiklid olid kirjutatud ladusalt ja loetavalt, nii et ka asjakaugel inimesel on võimalik neist aru saada, samas teaduslikkuse ja metodoloogia osas hinnaalandust tegemata. Indrek Jäätsi artikkel „Üks kuulus välitöö ja selle pikk vari: Oskar Kallas, Paulopriit Voolaine ja Lutsi maarahvas“ (lk 14–41) ning Susanne Österlund-Pötzschi „Kultuurivahendus ja kehaline etendamine varastel soomerootsi etnograafilistel ekspeditsioonidel“ (lk 42–53) tegelevad etnograafiliste välitööde ajalooga rahvusliku ärkamisaja kontekstis 19. saj.

Paulopriit lutside juures ERM_Fk_1752_170Ekspeditsiooni teaduslik juhendaja Paulopriit Voolaine koos Lipskise vanaperenaisega. Läti NSV, Ludza raj., Merdzene k/n., Baronova k. (eesti küla), 1975. Foto: Aleksei Peterson. ERM Fk 1752:170

Olles tegelenud mõningal määral  sionismi ehk juutide rahvusteadvuse ja -liikumise tekkelooga 19. sajandil ning juudi identiteedi kujunemise ja muutmisega, oli põnev lugeda, milline oli etnograafide ja folkloristide roll lisaks kogumisele ja kaardistamisele ka rahvusluse idee esindamisel ning vahendamisel. I. Jäätsi artikkel räägib justkui kitsamas plaanis Lutsi maarahvast, keda omaaegne Postimees nimetab vanatestamentlikult „Eestirahwa unustatud suguharuks“ (vt lk 33) ning selle peamistest uurijatest Oskar Kallasest ning Paulopriit Voolainest. Ent laiemalt on siin juttu ühe rahva kahe „suguharu“ esindajate vahelisest kohtumisest, objektist-uuritavast, kellest saab subjekt-uurija ja subjektist-uurijast, kellest saab objekt-uuritav ning nende vahelise  kohtumise järelmõjudest. Võib-olla on siin isegi juttu kaugsuhtest emamaa ja selle eemal elava rahvakillu vahel või siis uurija ja uuritava vahel.

Lutside perekond EKLAst A-4-593Agata Jakimenko perekonnaga. Vasakult seisavad pojad Jaan, Ludvig ja Jeesp. Agata kõrval istub tema mehevend August. Läti Vabariik, Ludza maakond, Nirza vald, Škirpāni (Kirbani, Kirbu) küla, 1931. Foto: Samuel Sommer. KM EKLA, A-4:593

Kaugsuhte toimimise aluseks on usaldus ja võime vahepeal tekkinud võõristusest üle saada ning, mis kõige tähtsam, kommunikatsioon – viimase jaoks vahendite ja mooduste leidmine  on 21. sajandil kindlasti tunduvalt lihtsam kui 19. sajandil. Ning nagu selgub Ehti Järve magistritööle tuginevast artiklist „„Me ei muuda blogi abil seadusi, aga pöörame tähelepanu, kui midagi on tegemata“: ruhnlaste blogi kohalikus elus osalemise vahendina“ (lk 54–75) on kommunikatsioonivahenditest kasu ka Ruhnu saare elanike nii omavahelises suhtlemises kui ka oma hääle kuuldavaks tegemisel mandrirahva seas.

blogi algushttp://ruhnlane.blogspot.com/2007/04/alguse-lugu_14.html

Juba E. Järve artikli pealkirja lugedes tekib küsimus, millele ka artikli autor ise tähelepanu juhib: kas tõesti on  ca 12 km² suurusel alal elavatel inimestel info vahetamiseks vaja lisaks külapoele, kultuurimajale ja teadetetahvlile ka oma blogi? Selgub, et on küll. Blogist on saarerahva jaoks saanud platvorm, ühiselt kujundatav sotsiaalne ruum, kus jagada nii oma rõõmu järjekordse rannale uhtunud pudelkirja kui ka muret eluolu üle ning kus avalikult ka  kohaliku omavalitsuse esindajate südametunnistusele koputada. Ruhnlaste blogi on oluline panus kohaliku osaluskultuuri arengusse.

blogi transporthttp://ruhnlane.blogspot.com/2009/06/transport-vol-13.html

Osalusest ja selle eri vormidest teevad juttu ka lähemalt kahes muuseumikommunikatsiooni teemat puudutavas artiklis, milleks on Linda Lotina „Osalustegevuste analüüs Läti muuseumides“ (lk 76–95) ja Pille Runneli, Krista Lepiku ning Pille Pruulmann-Vengedfeldti ühistööna valminud „Külastajad, kasutajad, auditooriumid: inimeste kontseptualiseerimine muuseumis“ (lk 96–115).

joonis osalusest

Just osalus – osalusega kaasnevad võimalused, aga ka vastutus, küsimus, kuidas osaleda ja kas osaleda ning kuidas lasta osaleda, kaasata – tundub olevat mõiste, mis läbib kõiki aastaraamatusse koondatud artikleid. Ning kui suurem osa kirjamehi  on pigem  vaatlejad kui osalised, siis ERMi aastaraamatu põhjal on hea meel tõdeda, et on siiski neid, kes on lisaks ka osalejad.

——
Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamatu 57 kõikide artiklite resümeedega on võimalik tutvuda ERMi kodulehel.

Leave a Reply