Muuseum üheks päevaks. Pop-up postitus

Tekst: Silver Bohl, turundusspetsialist

Head lugejad, kuna ma täna Teid reklaamiga tülitama ei taha hakata, siis teen seda varjatud kujul – aga täiesti ausalt tunnistades. See on minu jaoks pisut ebatavaline olukord, kuna töötades muuseumis turundusspetsialistina tegelen tavaliselt puhtakujuliste reklaamide tootmisega. Täna tahan Teile tutvustada  hoopis minu jaoks isiklikult ühte meeldivat žanri. Eesti Rahva Muuseum on saanud endale päris oma pop-up sündmuse. Ennetades küsimust, mis peitub selle lakoonilise sõnapaari taga, annan järgnevas kirjutises sellele natukene vastust! Pop-up terminit kasutatakse veebilehtedel surfates iseenesest lahti hüppavate akende kohta. Paljudele need aknad ei meeldi ja neid vihatakse, blokeeritakse ja virutatakse kohe kinni veel enne, kui need on jõudnud ennast mugavalt arvuti ekraanile sisse seada. Pean tunnistama, et teen seda koguaeg ka ise, kuna 99% juhtudest on tegemist koledate ja agressiivsete pakkumistega millegi mittevajaliku ostmiseks. Harutades sõnapaari pop-up tähendust lahti, saame eestikeelseks vasteks „millegi esile kerkimine“ või „millegi üles kargamine“. Pop-up sündmused on aga midagi kategooriliselt teistsugust. Taolist ettevõtmist iseloomustab eelkõige spontaansus, lihtsus ja inimlik lähenemine. 

Ka mööbel võib olla pop-up
Allikas: http://artisticthings.com/pop-up-furniture/

Tegemist on ettevõtmisega, mis rebitakse välja oma tavalisest kontekstist ja seatakse üles ootamatul viisil või üllatavas keskkonnas. See miski kerkib esile seal, kus eelmisel päeval oli ainult tühi väli, steriilne kaubanduskeskuse koridor või mahajäänud maja. Toon ühe näite. Eestis on juhtunud mitmel korral, et lüüakse püsti kohvikuid, mida peavad kulinaarsetel teemadel blogivad inimesed. Need on tavaliselt avatud kas ühe või kaks päeva ja hea õnne ning sobiva asupaiga olemasolul võib saata neid potentsiaalne publikumenu. Nimetan neid kohvikuid külastavaid kliente tahtlikult publikuks, kuna selliste projektide puhul tulevad inimesed tihtilugu ostlema uudishimust, et lihtsalt vaadata mis toimub! Minu jaoks leidub Eestis üks festival, mis oma olemuselt esindab kõige paremini pop-up filosoofiat ja selleks on Pärnus korraldatav „Augustiunetus“. Selle raames on inimestel lubatud oma koduaiast kujundada välikohvik või mõni muu atraktsioon, mis parajasti pähe kargab. Linn on täis meeldivalt üllatunud jalutajaid, kes käivad õhinal ringi ja uurivad, mida kõike tavapäraselt vaiksetes elumajade hoovides tehakse. Sellisel moel spontaanselt ja ilma liigset perfektsust taga ajamata peitub nendes ettevõtmises mingi sõnulseletamatu võlu ja sarm.

Staadion restoraniks – miks mitte!?

Pop-up idee on ju tegelikult  väga vana ja toimunud kaua enne meid. Iga aasta Setomaal korraldatav Lindora laat on juba üle 100 aasta vana ja toonud kokku huvitavaid inimesi huvitava kaubaga. Tegemist on tegelikult  samalaadse kontseptsiooniga. Olen ise külastanud nii Augustiunetust, Lindora laata kui ka muid väiksemaid tegemisi ja teen seda ilmselt ka tulevikus, kuna naudin taolist keskkonda. Lõpuks jõuan  ka selle varjatud reklaami juurde, mida alguses teha lubasin. ERMist endast välja karanud üritus on „Muuseum üheks päevaks“, mis keskendub Eesti kino ja filmi temaatikale. Septembrikuu 16. päeval  kogunevad mitmed muuseumid, kollektsionäärid, näitlejad ja muusikud Tartusse Raadi mõisaparki, et panna üheskoos kokku neljaks tunniks ajutine muuseum. Vahvad amatöörfilmid,  videotehnika, filmimuusika ning töötoad – see kõik ja veel nii mõnigi üllatus ootab ees. Vindi üle keeramiseks otsustasime korraldada kohapeal filmivõtted, milles saab osaleda igaüks. Võtame üles „Musta hobuse saaga“, mille täpne süžee ja asjade käik selgub kohapeal. Salapärane varjatud reklaam peitub kutses Sulle, blogilugeja: hüppa kohale ja saa sellest kõigest osa! Tahaks  juba isegi teada, kuidas see välja hakkab nägema…

1 thoughts on “Muuseum üheks päevaks. Pop-up postitus

  1. Muuseum avab ja sirutab koos kogujatega, selline ühepäevane aktsioon lisab energiat, sel aasal pidid tulema kohale kaks väga kirglikku kogujat-asjatundjat: Jaak Elling oma tehnikaga ning proua Reet Praats, neist viimati mainul on ikka väga äge kogu :näitlejate personaalalbumid, Eesti päritolu filminäitlejad, filmidünastiad, režisöörid, filmilegendid, postrid, lemmiknäitlejad…kes mäletab Tartu keskkooliõpilaste filmiklubi ARS? filmiaasta ju 🙂

Lisa kommentaar