Väljasuremise poole lõimudes

Lauri Laanisto

„Kadunud hõim. Lugu Lutsi maarahvast“ Indrek Jääts ja Maido Selgmäe 2014, 53 min

Eestlased näivad olevat lõimumises üsna profid. Kalevipojad tönkavad vabalt soome keelt, kohalik majandus võngub maailmamajandusega ühes rütmis, meil on suisa valitsuses eraldi ministrikoht olnud, et teistelegi eestimaalastele integratsiooni tutvustada. Kindlasti oleme ka asjassepuutuvate indeksite poolest Euroopa Liidu keskmisest tasemest kõrgemal. Võime kiiresti ja tõhusalt muutunud või uute tingimustega kohaneda aitab küll paremini ellu jääda, kuid ellujäämise paratamatuks hinnaks on ka iseenda muutumine. Mitte aeg ei muuda meid, nagu ütleb laulusalm, vaid me ise muutume ajas.

Sedasorti muutused on valdavalt pöördumatud. Nii nagu Stephen Jay Gould kirjeldas „elulindi tagasikerimise“ võimatust – suunatu ja paljuski juhuste meelevallas evolutsioon ei jõuaks elulindi uuestimängitamisel iialgi samade tulemusteni –, nii on arvatavasti ka muutused inimkultuuris pöördumatud, hoolimata sellest, et ajalugu pidavat end alatasa kordama. Kordub küll, kuid pelgalt üldiste mudelitena – keegi provotseerib, keegi allub sellele, tekib konflikt ja võitja pühib või suretab kaotaja maa pealt, ja uuesti. Iga kaotus on ometigi lõplik, olgu see siis mõni elukas, kes välja sureb, tilluke rahvakild, mis ajalukku kaob või unustamine, kuidas teha noorest lehisest sooblile lõksu. Ja iga säärase entiteedi sisemine rikkus on piisavalt unikaalne, et see tallele panna. Need kõik on kordumatud nähtused, mis ei pruugi üldmudelite seisukohast väga midagi tähendada, kuid mis kõik väärivad siiski vähemalt säilitamist.

Üht sellist kõrvalist lugu jutustab ka „Kadunud hõim“. Ei teadnud ma ise enne selle filmi vaatamist Lätis elanud katoliiklikust Lutsi maarahvast midagi, ega teadnud ka ükski mu tuttav ega kolleeg, kellelt ma selle kohta küsisin. (Teati ainult, et keegi ERMis oli neist just hiljuti filmi teinud.) Filmitegijad ongi püüdnud seda asja nii laialt ja otsast peale jutustada kui võimalik. Kõik algab 1892. aastal Postimehes avaldatud Karl August Leopase artikliga „Eestirahwa unustatu suguharu“, mis tundub olevat ka filmitegijate kätte sattunud Lutsi maarahvast mainivatest kirjalikest allikatest kõige varasem. Indrek Jäätsi kirjutatud filmi tutvustav blogipostitus siinsamas ajaveebis algab analoogselt: „Kas olete kuulnud Lutsi maarahvast? See oli lõunaeestikeelne ja katoliku usku rahvakild, kes elas tänases Ida-Lätis, Ludza (eestipäraselt Lutsi) linna ümbruskonnas.“ Ning see on juba täiesti piisav intriig.

IMG_4523
Pilda krutsifiksi juures, 2013. Foto Indrek Jääts.

Film algabki ülevaatega Lutsi maarahva ajalukku või õigemini nende uurimise ja abistamise ajalukku esimese vabariigi ajal. Sest selle rahvakillu kujunemislugu pole teada – on vaid mõned spekulatsioonid, mida filmis põgusalt ka mainitakse – ja ega arvatavasti teadnud seda ka Lutsi maarahvas ise, kuna see „suguharu“ asju üles märkida ei mõistnud. Seejärel panevad filmitegijad ise kompsud kokku ja lähevad oskarkallaslikult Lutsimaale ekspeditsioonile, et „kontrollida teateid seal elavatest suguvendadest, teha kindlaks nende arvukus ja paiknemine ning uurida keelt ja rahvaluulet.“ (ERMi ajaveeb: Kadunud hõimu otsimas) Vaadatakse ringi, räägitakse selle rahvast tühjaks voolanud kõrvalise kandi viimaste kohalike elanikega ja lõppjäreldus on igati ootuspärane – Lutsi maarahvas on viimse hingeni edukalt kohaliku põliselanikkonnaga lõimunud!

IMG_4704
Škirpāni (Kirbu) küla maadel, 2013. Foto Indrek Jääts.

Etnograafi ja kultuuriantropoloogi töö on mu jaoks alati paraja kannatuste rajana tundunud – käid kusagil pärapõrgus ringi ja tõmbad vanamutreid ja kõiksugu ullikesi magnetina ligi, kes kõik kas vassivad ja pakuvad üle, või häbenevad uudishimust hoolimata üldse midagi öelda. Sind ennast peetakse aga kas katkukülvajaks või kaevukusejaks. Ökoloogilistel välitöödel, kus interakteeruma peab üldjuhul vaid taimede ja loomadega, pole midagi hullemat perspektiivist, et kohale tatsab mõni külamees, kes hakkab seletama, kuidas poliitikud on viimseni varganäod, kogu see välitöödevärk on mingi mõttetu jamps ja et see duct-tape on ikka üks igavesti kasulik leiutis. Juttu on palju, aga iva vähe.

8
Kohtumine Mežernīkis. Kaader filmist.

Ka käesolevas filmis kajastatud ekspeditsioon näis pisut tühja jutu ja juhuslikkuse lõksus siplevat – kaamera ette satuvad järjest inimesed, kes ei paista Lutsi maarahvast mitte midagi teadvat. Filmitegijate ekspeditsiooni alguse kajastus ongi vast filmi kõige nõrgem koht. Fookus kipub väga hajuma ja teaduslikul eesmärgil plaanitud väljasõit näib muutuvat suvaliseks suviseks rõudtripiks. Ülalmainitud Indrek Jäätsi blogipostitust lugedes selgus tagantjärgi, miks see nii oli – kuidas neile sattus teejuhiks üks väheke veidrik mees, kelle mahitusel kõigi nende ühekäeliste vikatimeestega üldse suheldi. Õige pea leitakse aga asjaga paremini kursis olevad tädikesed üles ja filmgi saab uuesti sujuvale joonele.

15
Puncuļi kalmistul. Kaader filmist.

Lisaks Oskar Kallase ekspeditsioonidele tutvustatakse filmis päris põhjalikult ka Paulopriit Voolaise eestvõttel toimunud hõimutööd 1920.–30. aastatel ning just see aspekt oli vähemalt siinkõneleja jaoks kõige huvitavam osa filmist. Suurrahvastele igiomase koloniaalõigustuse üle kandmine väikerahvale – esimese vabariigi aegne rahvusriiklik hõimutöö – on üks neist ajaloo üldmudelitest ja hoiatavatest näidetest, mis Paulopriit Voolaise eestvõttel pentsiku mikrokolonialistliku farsina kordus. Kohemaid meenusid falaššid või hvasarad – ka Henry Rider Haggardi „Kuningas Saalomoni kaevandustes“ mainitud „mustad juudid“, kes pea tuhat aastat tagasi Iisraelist välja rändasid ja Etioopias end sisse seadsid. Nemad kultuuriliselt nii usinasti lõimuma ei kippunud ja säilitasid eriomast, tooraeelset juudiusku sadu ja sadu aastaid, seega olgugi et nad kohalikele keeltele üle läksid, jäid nad siiski distinktseks rahvakilluks. Vaid kaasasid võtsid nad kohalikest amhari ja tigraide hõimudest, mistõttu nende nahavärv ajapikku kohvipruuniks tumenes, nagu uuemad geneetilised analüüsid kinnitavad.

21
Filantmuižas (Piletmõisa) oli kunagi kool. Kaader filmist.

Erinevalt Eesti riigist, kes Voolaise palvetele kuidagi vastu ei tahtnud tulla ja eestikeelse kooli rajamiseks raha ei andnud, võttis Iisraeli riik Etioopia juutide saatuse korralikult oma patriootlike kammitsate vahele ja korraldas 1980.–90. aastatel suurejoonelise tagasirände emamaale. Ei olnud Iisraelis poliitikut, keda poleks tol ajal mõnd nunnut tumedanahalist beebit musitades pildile püütud. Aga pärast valimisi need „päästetud“ hõimlased unustati ning hariduse ja oskusteta remigrantidest said valdavalt kaasaegse ühiskonna pahedes siplevad töötud. Võimetus lõimuda või siis võimekus lõimumisele vastu panna, mis oli neid nii pika aja vältel Etioopias kultuuriliselt distinktsena elus hoidnud (kuigi eks sellele aitas kaasa ka mägine maastik) osutus nüüd, justkui koduses ja turvalises ühiskonnas, neile hukatuslikuks.

IMG_4777
Vaade Ludza linnale, 2013. Foto Indrek Jääts.

Selle näite valguses tundub Lutsi maarahva kadumine pigem pääsemisena. Talletamist väärib nende lugu kindlasti, kuid suuremaks taganutmiseks küll põhjust pole. Filmgi ei hakanud õnneks nende kadumist üle dramatiseerima, vaid jäi tasakaalukaks ja vaatlevaks. Küll võinuks filmi siit-sealt lühemaks kärpida – lisaks ülalmainitud kõrvalistele tegelastele kippus pisut häirima ka see, kui mitu korda lasti kõlada sellel ühel ja ainsal põhjusel, miks Lutsi maarahvas keelest ilma jäi. Kui juba kolmandat-neljandat korda kõlas jutt, et lastel keelati eesti keele õppimine ja neile sunniti peale läti ja vene keelt, siis muutus see tõdemus juba liialt üheülbaliseks. Selle sama mõtte, või õigemini kultuurilise kadumise mehhanismi, resümeerib Indrek Jääts ka hiljutises usutluses Kaarel Tarandiga: „Eestlaseks olemine põhineb eeskätt keelel ja kaob ühes sellega.“ (Kodumaalt lahkunute saatuseks on sulandumine. Varem või hiljem. Maaleht, 18. okt 2014). Nii näib see tõesti olevat, kuid seda võinuks filmis veidi varieeruvamalt esitada ja ehk ka pisut analüüsida, miks see nii on, et eestlaste kohanemisvõime algab ja lõpeb keeles. Kuigi viimatimainitud analüüsi rihivad filmi autorid küllap akadeemilisemat laadi kanalitesse.

P.S. Kas see Uldis siis leidis oma lutsi juured üles või mitte? Ei saa filmi alguses säherdust revolvrit vaatajale demonstreerida ja siis sellest terve filmi vältel mitte kordagi pauku teha! Kripeldama jääb…

 

One thought on “Väljasuremise poole lõimudes

  1. Jah, Uldis leidis oma juured üles, täpsemalt osa neist. Tegime temaga intervjuu Ludzas tema vanavanaisa auks nimetatud tänaval ja käisime ka vanaisa ja vanavanaisa haual Ludza surnuaial, ent filmis sellele liinile ei keskendunud. Uldis jätkab Lutsi maarahva uurimist ja populariseerimist. Huvilised võivad kaeda tema vastavateemalist veebikülge.

Leave a Reply