Tartus purakat ikka jagub

Tekst: Aimar Jugaste, galerii „Vaal“ osanik

Foto: Gabriela Liivamägi

Ma võin küll eksida, kuid vaatasin etendust selles kontekstis, et ERM on otsustanud teha Uue Teatriga koostööd, et tuua Raadi tunnetuslikult inimestele lähemale. Seda ideed tuleb tunnustada, teater on ju meil uskumatult mõjus meedium!

Sest mälestuste väli on praegu ju ikkagi võsa.

Etendus oli päris mitmekihiline, ei olnud kasutatud klišeesid – naisi ei olnud pandud amatsoonide rolli, malbem versioon oli usutav, sugestiivne ja seksapiilne. Samas, mõned eepilised monoloogid ei hakanud veel toimima.

Ivar Põllu on tõeline anne, keda veel vähe tunnen. Vana tartlasena olen üllatunud, milline purakas selles suhteliselt väikeses linnas ikka veel pulbitseb.

Konteksti võtmes hakkas veidi häirima supilinlikkus, mis ei ole minu jaoks kogukonna mõistes negatiivne määratlus, kuid sõnumi kommunikeerimise mõttes ei pruugi see olla ainuõige fookus. ERM on saanud viimastel aastatel kogeda, kuidas meie liberaalturumajanduses kalgistunud kogukond on muuseumi saatuse suhtes üsna arrogantne. Kuidas mingitki osa seesugustest tegelastest mõtlema panna, et täna Raadil toimuv ja kavandatav ka neile korda läheks. Siin on kindlasti lihtsaid turunduslikke võtteid, mida rakendada. Kõik märsilohistajad on leidnud või leiavad kultuurikilomeetri Raadile niikuinii üles, aga nende avangardi järel peaksid selle avastama ka teised tublid eestlased, keda on harjutatud panustama ainult oma egole ja kellele rahvusliku keha saatus on jäänud kategooriasse võõras mure või siis tilu-lilu.

 

Leave a Reply