“Kõrvuti” linnas

Jaanika Jaanits, koostöövõrgustike koordinaator
Fotod Ruudu Rahumaru

Aprilli keskpaigas avati Eesti Rahva Muuseumis heli- ja videoinstallatsioon „Kõrvuti“, mis keskendub inimese-inimese ja linna-inimese vahelisele suhtlusele.

Installatsioon jõudis ERMi 2013. aasta kevadel toimunud Oma Näituse ideedekonkursi kaudu. See konkurss on ERMi uude majja tuleva osalussaali üheks pilootprojektiks. Osalussaali eesmärk on olla erinevatele kogukondadele, gruppidele ja eraisikutele avatud platvormiks, võimaldamaks huvilistel ise näitusi luues kultuuriloomes kaasa rääkida ning oma ideid tutvustada.

„Kõrvuti“ on teine näitus, mis konkursile saadetud ideedest teoks on tehtud. Esimeseks oli publiku lemmikuks valitud näitus, mis rääkis raudteeäärsetest aedadest Tartus. Pärast konkursi lõppu tegime muuseumi blogi jaoks intervjuu näituse „Raudteeaiad“ tegijatega. Nüüd on järg jõudnud installatsiooni „Kõrvuti“ autoriteni. Kadri Lind ja Marie Kliiman räägivad nii installatsiooni loomisest kui ka linnast ning linnaruumist laiemalt.

Avamine_Ruudu SandraKadri ↔ Marie installatsiooni avamisel

Rääkige natuke oma näituse või installatsiooni „Kõrvuti“ ideest?

Kadri Lind: See oli meie jaoks esimene kord teha sellist installatsiooni. Arutasime kõigepealt Mariega, mida meie külastajatena tahaksime näha ja tunda. Seejärel mõtlesime, mida me peaks selleks tegema, et külastaja seda kõike tunneks ja näeks.

Marie Kliiman: Me tahtsime selle installatsiooniga avada juhuslikku kohtumist linnas, suhtlusmomenti, mängida anonüümsusega linnas. Sinu ja naabri vahel on üks sein, olete hästi lähedal. Aga mida te üksteisest teate või kas ongi üldse vaja kõike teada?

Kadri Lind: Mind on avaliku ruumi teema huvitanud alates sellest, kui ma tegin kaks aastat tagasi oma bakalaureusetöö tänavakunstnikest.* Neil on avaliku ruumiga nii isiklik suhe kui üldse olla saab. Mikk Meelak rääkis Müürilehes, kuidas talle meeldib mõelda sellest, et avalik ruum on isikliku ruumi pikendus. Mulle isiklikult meeldib väga idee väljas trepi peal istumisest. Mitte ei mängi suures toas kaarte, vaid lähen maja ette trepi peale ja mängin kaarte seal. Ja see on väga otsene isikliku ruumi pikendamine. Mind on alateadlikult huvitanud selline asi ja tänavakunstnikud, kes teevad avalikus ruumis mingeid muutusi. Siis oligi ühel hetkel vaja jõuda ka natuke tüüpilisema linnaelaniku juurde ja seda me proovisimegi teha.

Marie Kliiman: See oligi üks meie uurimisküsimus, et teada saada, mida inimesed arvavad, tunnevad. Kui isemoodi keegi lähtuvalt oma tööst või argiharjumustest linna võtab. Miks me vormiliselt selle niimoodi black-box’i ja magamistuppa panime, oligi just avaliku ja privaatruumi vastandumine. Sa oled väga koduses voodis, mis on hästi turvaline paik, ja siis tuleb sinna keegi võõras.

Kas see ideemuutus oli toimunud juba enne kui läksite n-ö välitöid tegema ja konkreetseid lugusid koguma?

Marie Kliiman: Enne välitöid olemas olnud idee muutus tegemise käigus küll veidi.

Kadri Lind: Selles suhtes lasksime jah sisul ennast kanda. Protsessi ongi sellepärast keeruline kirjeldada, et see on nii orgaaniline. Koguaeg juhtus midagi. Alguses, ma mäletan, tegime ühe sõbraga prooviintervjuu. Me ei teadnud üldse, mida konkreetselt korjata. Aga siis saime aru, et tegelikult me ei otsi seiklusjutte, vaid just filosoofilisemaid ideid, midagi abstraktsemat ning hakkasime selle poole tüürima. Inimesed tulid ka väga kenasti kaasa. Ma lugesin just ühte autorit, Burton Pike’i, kes räägib sellest, kuidas tavainimestel ei ole tavaliselt sellist „tööriistakasti“ või sõnavara, mille abil oma linnakeskkonda mõtestada või sõnastada. Mis mulle selle protsessi juures eriti meeldib, on see, et nende intervjuudega me mõnes mõttes varustasime inimesed mingite ideedepojakestega. Nad võtsid kõigest hästi kiiresti kinni ja andsid meile isiklikke ja ilusaid mõtteid. Pärast mõned inimesed ütlesid, et nad pole varem sel kujul mõelnud ega sõnastanud, mida nad tegelikult linnaruumis tunnevad.

Marie Kliiman: Meiega rääkimine sundis neid sellele mõtlema ja nad olid ise ka pärast üllatunud, mida nad meile rääkisid ning mis mõtted sealt tulid.

Kadri Lind: Toosama Pike kirjutab, et kirjanik või uurija on linnas vaatleja positsioonil. Liikleja on see, kes tüürib kindlalt mööda linnaookeani, aga ei saa aru, kus ta on. Mul on tunne, et nende sessioonide kaudu andsime võimaluse inimestel muuta oma perspektiivi liiklejast vaatlejaks. See on tegelikult väga värskendav.

Kes need inimesed olid, kellega te rääkisite?

Marie Kliiman: Nad olid väga erinevad. Me pigem pöördusime pooltuttavate poole, kelle kohta me teadsime, et nad võivad sellisel kombel avaneda. Mõned inimesed nimelt, kellega intervjuusid tegime, läksid lukku ka ja me ei saanud sealt mitte midagi. Näiteks vanemad inimesed. See oli kuidagi põlvkondadevaheliselt tuntav. Vanemad inimesed ütlesid rohkem, et mis nüüd mina, mina ei tea midagi, minu arvamus ei ole tähtis. Me seletasime, et siin ei olegi mingit arvamust või mingit tähtsat asja, see on lihtsalt vaba mõttevoog ja kõik on õige. Aga nad ei suutnud kuidagi selle mänguga kaasa mina. Siis me ikkagi valisime neid inimesi mingi tunde järgi, kes oleksid mängulised.

Kadri Lind: Lisaks valisime väga teadlikult erinevaid perspektiive; erinevate töö- ja elualade esindajad.

Marie Kliiman: Oli nii tuttavaid, sõpru, sugulasi kui ka täiesti võõraid inimesi. Näiteks ma läksin Tõrvandi tuletõrjedepoosse. Rääkisin ühele tuletõrjujale 5 minutiga ära, mida me teeme ja mida tahame.

Kuidas te materjali kokku panema ja installatsiooni looma hakkasite?

Marie Kliiman: Selleks tuli kampa meie tehniline tiim: Martin Kikas, Henry Griin ja Taavi Toom.

Kadri Lind: Nad olid hästi suureks abiks ja olid ainukesed inimesed, kellele me saime asja sisust rääkida. Muidu pidime seda kogu aeg saladuses hoidma. Nad said ainsana meile konstruktiivset kriitikat anda.

Marie Kliiman: Väga keeruline oli tegelikult nende lugude hulgast, mis meil oli, valida. Kõik tundusid nii armsad ning meenutasid emotsioone ja hetki, mil lugu räägitud sai. Korraldasime inimestega umbes tunniseid “seansse”, mille käigus kujunesid välja kandvad mõtted. Tahtsime, et lõpptulemuses oleks esindatud võimalikult erinevad perspektiivid.
Videopildi kokkupanemine nägi välja nii, et käisime ERMi ümbruses ringi ja otsisime inimesi, keda filmida. Rääkisime, mis me teeme ja palusime luba röövida viis minutit nende ajast. Esimeste inimeste puhul, kelle poole pöördusime, tundus kohe, et nad ei tule. Nad ütlesid, et käivad kodus ära ja siis tulevad tagasi. Me ei uskunud seda eriti.

Kadri Lind: Aga 20 minuti pärast olid nad meil ukse taga.

Marie Kliiman: Hästi lahe oli arusaamine, kui mängulised inimesed tegelikult olid. Ma ei tea isegi, kas mina teeks sellist asja ja julgeks kaasa minna, kui keegi kutsuks.
Igatahes me avastasime töö käigus, et meile meeldib võõrastega suhelda. „Kõrvutit“ tehes saime aru, et UIT festivali ja sellega seotud asju teeme me tegelikult sellepärast, et võõrastega on nii põnev. Alati tuleb ette mingeid ootamatusi. On hästi hirmutav minna kellegi juurde tänaval ja paluda midagi, rääkida millestki. Aga see on hästi palju andnud ka.

Kadri Lind: „Kõrvuti“ oli meile väga hea kodutöö UIT’i jaoks, et teada saada, kuidas tulevastes projektides inimestele läheneda. Me oleme väsinud ennustamast, mis võiks inimestele meeldida. Mõtlesime seda neilt küsida. See on nii lihtne, aga seda tehakse kaunis vähe. Nüüd võib-olla veidi rohkem ja ka linnaplaneerimisse kaasatakse rohkem inimesi, aga see on väga hiljutine nähtus. Enne linnaplaneerijad ennustasid või mõtlesid, mis näeks hea välja. Aga küsida on palju toredam, sest inimestel on tegelikult väga selge arvamus ja arusaam selle kohta, mis nende ümber toimub.

Ruudu Sandra_Avamine

Kuidas te isiklikult selleni jõudsite, et linnaruumis toimuv teile korda läheb?

Marie Kliiman: Kadri juba enne rääkis, et tal on tänavakunsti vastu huvi ja sealt see tuleb. Mul on ka see kunstiga seotud, aga pigem etenduskunstidega. Selliste etenduste või aktsioonidega, mis on kohaspetsiifilised ja publikut aktiivselt kaasavad ja raputavad vaataja välja tavapärasest jälgija positsioonist. Sellepärast tahaks siin Tartus seda liini arendada, tundub, et niisugune lähenemine läheb inimestele ka korda. Just praegusel hetkel on see hästi oluline, võib-olla on ka mingite mõttemallide muutus just praegu õhus. Kui rääkisime enne, et vanemate inimestega oli keerulisem linnaruumi teemale läheneda, sest see oli nende jaoks mõiste, mida nad ei pidanud vajalikuks üldse mõtestada. Neil ei ole harjumust selles asjas aktiivselt kaasa mõelda. Pigem ütlevad nad, et las need targad inimesed seal linnavalitsuses… Aga meie generatsioon sai aru küll, millest me räägime. Ma arvan, et linnateema on praegu väga tugevalt õhus.

Kadri Lind: Võib-olla see on sellepärast, et ma tajun, kuidas kõik muutub aina enam virtuaalseks. Siis on kuidagi nii eriline, kui keegi mingi materiaalse märgi kuskile loob.
Kooli tõttu mõtlen linnale tihti, aga mind huvitavad ikkagi kõige rohkem tajuprotsessid. Mul oli maakodu ja seal oli suur aed. Ma mõtlesin, et see aed on hästi tore, aga korraga sain aru, et ma ei suhestu selle aiaga enam absoluutselt. Väiksena on niimoodi, et kujutled nagu sipelga perspektiivist kõiki asju suuremana, kui need tegelikult on. Vaatad lompi, sul on seal rohukõrred. Siis mõtled, et siin on väike linnake ja need on puud ja seal saaks elada. Siis oligi nii palju selliseid klammerdumisepunkte ruumis, kuhu sai mingi loo taha mõelda. Ruum tekitas rohkem emotsioone ja tundsid seal ennast rohkem kohal. Mingil hetkel maal olles sain aru, et kui ma just aiatöid ei tee, igas nurgas midagi ei kitku või ei rohi, ei teki mul mingit isiklikku suhet selle kohaga.

Mis on teie edasised plaanid?

Marie Kliiman: 14.–16. augustil toimub linnafestival UIT. Me tegeleme nüüd aktiivselt selle ette valmistamisega. Mis täpsemalt toimuma hakkab, tahaks veel saladuses hoida. Soovime kindlasti kaasata publikut, et vaatajad välja murda tavarollist, milleks on passiivne olek.

Kadri Lind: Püüdleme ka selle poole, et kunst ei pea olema elitaarne. Tänavakunst meeldibki mulle sellepärast, et selle jaoks ei pea olema kunstnik. Küsimus on eneseväljenduses. UIT’iga tahamegi jõuda laiema publikuni.

Marie Kliiman: Selline natuke maailmaparanduslik plaan. Mitte, et sellest kohe ilmtingimata midagi paremaks muutuks, kui inimene käib üht teost kogemas. Aga suurem eesmärk on selles, et ka magalapiirkondi tajutaks rohkem potentsiaalsete paikadena, kus võib vabalt midagi uut ette võtta. Et ainult kesklinn pole see paik, kus midagi aktiivselt toimub.

Kadri Lind: See ongi see, kuidas keegi otsustab avalikus ruumis olla. Oleme endast rääkinud, aga „Kõrvuti“ peamine idee oli see, et me tahtsime teada, kuidas teised end linnaruumis tunnevad.

Miks peaks inimene tulema seda installatsiooni vaatama?

Kadri Lind: Ma arvan, et võiks tulla uudishimu pärast. Kui ma kuulen oma naabrit, tekib küsimus, kes see on, kellega mind on juhuse tahtel pandud ühte majja elama? „Kõrvuti“ loob mingi võimaluse või lootuse, et võid tegelikult kohtuda inimesega, keda sa võib-olla tead, aga kellega ei ole kunagi rääkinud.

Heli- ja videoinstallatsioon „Kõrvuti“ on avatud Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (J. Kuperjanovi 9) kuni 1. juunini

Kontseptsioon: Kadri Lind ja Marie Kliiman (Linnafestival UIT)
Heli: Martin Kikas (Ö Stuudio)
Valgus, tehniline teostus: Taavi Toom (Tartu Uus Teater)
Video: Henry Griin
Graafika: Anu Salumaa

 

*Lind, Kadri 2012. Tartu tänavakunstnikud. Juhendaja Aimar Ventsel. Tartu Ülikool, kultuuriteaduste ja kunstide instituut, etnoloogia osakond.

Leave a Reply