MINU KALLID, KUIDAS ELATE, KUIDAS OLETE?! Kirjad teise maailmasõja aegsest tööpataljonist

Kristi Ütt, digitaal- ja eriarhiivi hoiuhaldur

Mõni aeg tagasi ilmus siin ajaveebis huvitav postitus ühe noormehe esimese maailmasõja aegsetest päevikutest. Teise maailmasõja keerised kandsid sama, nüüd juba keskealise, ökonomisti ametit pidava mehe aga Eestist kaugele Ivdeli tööpataljoni[1] Sverdlovski oblastis ja hiljem Leningradi linna. Koju jäid abikaasa ja kaks väikest poega, kellele ta pühendas viie aasta vältel lehekülgede viisi „kirju“, mis tõenäoliselt sel ajal saajateni ei jõudnud. Nüüdseks on kõnealused kaustikud ja märkmeplokid „kirjadega“ jõudnud muuseumi arhiivi (säilik nr ERM Ak 27-14-4) ja siinkohal pakume lugemiseks katkendeid sellest ränkraskest rännakust.

blogi176ERM Ak 27-14-6 Kunstnik Udo Külvi joonistus „kirjade“ autorist 26.06.1943 Kamõslovis, Sverdlovski oblastis.

21. augustil 1941, teel: Sverdlovskist saatsin veel kaardi. Oli arvata, et seal peatume. Aga ei – algas uus rännak … Omapärane rännak … Jagati meid gruppidesse. Gruppide viisi paigutati vaguneisse. Osa vaguneid, arvult viis, oli öö jooksul jaamadesse maha jäänud. […] Suurem osa meist liigume edasi, põhja poole. Väljavaated paistavad olema väga kurvad! Mis meid ootab? – Vist töölaager kusagil kaevanduses … Seesuguseks kujuneb siis saatus Eesti reservohvitseridele! Kuid ega saatuse käest pole pääsu. [L 1, nüüd ja edaspidi pärinevad kõik viidatud leheküljed säilikust ERM Ak 27-14-4]

21. augustil 1941, teel: Ja minu kallid, kuidas elate, kuidas olete?! Kõik seesugused küsimused on piinavad … Kuid pole kedagi, kes suudaks vastata, kes suudaks rahustada mind. Kõik on nii raske, kõik on nii lootusetu … Aga lootust ei tohi kaotada. On ju otse saatuse pilge, et nüüd, kus ootamas on raskused, hädaohud, kus peaksin viibima teie juures, et olla teile toeks ja abiks – sõidan ma ikka kaugemale ja kaugemale … Siin ei tunta sõda, ei tunta hädaohtu, nagu oleks minu elu liig kallis varandus, mida päästa tuleb igast sõjaohust?! [L 1p]

24. august 1941, Ivdel: Nõndaks siis. Jõudsime eile endale määratud asupaika – Ivdeli külla … Rongi peatudes öeldi: „Olete vabad kodanikud, võite toimida oma äranägemise järgi.“ Ilus. Vabad kodanikud kohalike võimude kaasabil paigutati esialgu tühja koolimajja. Kuhu saab edaspidi – on teadmata. [L 2]

August 1941: Päevad mööduvad siiski, olgugi, et nad on nii hallid, nii igavad … Teenistuse sain siinsesse postkontorisse – ökonomistiks. Palk 400 rbl. Muidugi, võiks ju arvata, et kõik on ju kujunenud ootamatult hästi. Ja nii see ka ongi. Kui võrrelda enamusega meiest. Kuid jätame teised, sest igal on ju omad raskused ja mured. Meeleolu langus on üldine, lootusetus täielik … […] Meist enamus paigutati ühte barakki. See ehitis on vast valmis klopsitud tooretest laudadest ja saepurust. Kui selles elamus peab saatma mööda sügise ja talve, siis vähesed meiest küll näeme kevadet […] Siis toitlustus … Olen ametis kl. 9–½6-ni. Saame iga päev 1 kg. leiba – ja see leib kujunebki päevaseks toidu portsjoniks. Vesi ja leib. [L 3p-4]

3. sept 1941: Aga nüüd mu kallid, mul pole ei mingisugust peavarju. On ka teadmata, kas või kunas ma seda saan. Siin on eluruumid nii kitsad ja nii mustad. Ja kitsamaks jääb siin iga päevaga, sest iga päev tuuakse siia inimesi juurde … Ja söök mida seal sõime – see on kui ilus unenägu möödunud ajast … Olevik on aga hoopis teine – kilo musta leiba … Vahel harva, või kuidagi kogemata õnnestub saada ühe heeringa. […] Suhkrut pole siin üldse. Piim on sarnane luksus, et selle pääle pole mõelda, rääkimata võist või lihast. [L 5-5p]

4. sept. 1941, Ivdel: Need päevad tõid väikese muudatuse minu ellu. Sellest õnnetust barakist löödi mind välja, sest et ei kuulunud ma kaevurite hulka. Sellest polnud mul kahju – võtsin oma pambu selga ja asusin elama oma ametruumi. Pühapäeval saabus juurde uusi rahvaid. Taheti meie kontori ülema korterisse litsuda veel 3 inimest. See temale muidugi ei meeldinud. Paigutas minu oma korterisse – sellega pääses teistest. Mina aga pääsesin korteri kriisist. Istun soojas toas, elektri valgus … ja mida võib veel tahta? [L 5p]

17.11.1941: Toitluse küsimus on kaunis halb, aga ehk suudan siiski endal kuidagi hoida elu sees. 400 gr. leiba on vähe selles olukorras, kus puuduvad rasvained täieliselt. Sööklas hommikul ja õhtul supi saamine muutub üha raskemaks. Supp – veidike jahu ja vett – vedel vilets jahukört … Põrsastele meil sarnast ei antud … Lõunaks tuuakse samasugust töö juurde. [L 16]

24.11.1941: Eile paigutati siinsesse mulda jälle üks eestlane. […] Arvult vist neljas. Kopsupõletik – nii on lühike teade. See ongi siin kõige kardetavam haigus. Viletsa riietusega, kergetes jalanõudes pakasega välistöödel. Külmetus … [L 17]

12.12.1941: Katsun võrrelda endisi aegu, kus viibisin samas olukorras praegusega. Ei, see pole siiski võrreldav. Olin siis veel noor, elujulgust ja optimismi külluses. Nüüd aga olen lihtsalt vana ja väsinud, pessimismile kalduv … Sagedasti kaotan igasuguse lootuse. Siis katsun end ergutada mõttega teie pääle. Sellised on asjad. Ei tohi kaotada julgust, ei tohi kaotada lootust! [L 21p]

18.02.1942: Mobilisatsiooni käsk. Tants algab. [L 31p]

10.05.1944, Leningradis: Viimased märkused teile, mu armsad, olid kirjutatud Ivdelis – veebruari kuus 1942 a. Seal kaugel põhjas olin siis, nüüd aga Leningradis – nii lähedal teile. […] 1942 a. veebruaris mobiliseeriti mind uuesti, ühes teiste minutaolistega. […] Esiteks sõitsime Serovi. Seal sõjaväe komis. aeti meie asjad joonde ning sõit algas Sverdlovski. Sverdlovskis oli palju mobiliseeritud eestlasi. Askeldasime seal kolm päeva, täites igasugu formaalsusi … Viimaks otsus – Eesti tagavara polku. Eesti teine diviis ja tagavara polk asusid Elanski laagris – Uraalides … Kohale jõudsin 1. märtsil. […] Niisiis olin sõjaväes komander … vaatamata sellele, et oma elus polnud sõduritele ühtegi käsklust annud. […] Pärast määrati mind miinipildujate pataljoni. Tuli õpetada sõdureid, tuli ka endal õppida sõjakunsti. […] Ainumas viga ikka ja jälle kehv toitlus. […] Nii möödus kuus kuud. Siis komisjon Sverdlovskist leidis, et ma pole sõjaväkke kõlbulik. Demobiliseeriti. […] Vabade kodanikena läksime rajooni partei käsutusse, kus teatati, et sügisestel lõikustöödel tuleb meil igal ühel töötada kolm kuud … Pärast seda saab igaüks omale vastava tööala […] Elasime külmas barakkis. Pugesime kõik ühte tuppa, milline siiski pidas vähe sooja. Kitsikus, mustus, täid … Ei enda ega pesu pesemise võimalust … Tööl käisime kolme kilomeetri taha. Koristasime kaeru hilja sügisel vihma ja lumega … […] Toiduks oli siis ainult hernes … Hommikul, lõunal, õhtul – ikka hernes – keedetud vees. Hernesupp, hernepuder. […] Töölised käisid kaevamas möödunud aasta kartuli põllul. Sealt korjati külmavõetud, mädanenud kartuleid, neist valmistati kooke … Nii elati. […] Augusti kuus paranes ka toit, sest juurvilja saadi ju omast käest. […] Täitsin igasuguseid ülesandeid. Olin härjakarjuseks öösel. Lehmakarjuseks. Öövahiks. Leivavedajaks … [L 31p-34]

10.05.1944, Leningradis: Elan juba pea paar kuud siin selles vaikivas suurlinnas, ilma, et edasi oleksin nihkunud või et lootustki oleks, et see varsti sünnib. Leningrad. Siia jõudsin 20. märtsi hommikul. […] Ma sõin esimese, päris korraliku lõuna Nõukogudes, pea kolme aasta jooksul … Ei olnud seal midagi iseäralikku. Kõik harilik, aga mulle paistis see kõik kui taeva manna. [L 38p-39]

14.05.1944, Leningradis: Seega siis Siberi loomakarjusest on saanud „insener“. Peale selle olen ametliselt ka kassapidaja. Raamatupidamise alalt on minu käes palgalehtede koostamine. [L 41]

01.09.1944 Leningradis: Paistab, et pea vist algab mu reis kodumaa pinnale. Pidime juba sõitma täna, aga mingil põhjusel jäeti tänane sõit ära. Nüüd räägitakse, et esmaspäeval s.o. 4 sept. – kes teab … [L 58]

05.11.1944: Tahan uskuda, tahan loota, et tuleb aeg, kus tulevad tagasi mu armsad. Ilma nendeta pole mõtet elul. Mõte neile hoidis mind selle ajani alles, mõte neile suudab mind  ka edasi kanda. Ainult osad on muutunud. Varem olid kodus nemad – mina võõrsil, nüüd kodus mina – nemad võõrsil … [L 62]

02.01.1945: Möödus aasta 1944. Raskeim aasta minu elus. Ta röövis minult kõik … Röövis minult elu mõtte, röövis minult usu, lootuse … Midagi ei jäänud mulle enam. […] Olen kirjutanud endast, märkinud üles oma piinavaid mõtteid … Aga milleks on see nüüd vajalik? Vaevalt loevad kunagi need neid ridu, kellele nad määratud. [L 63p]

 ivi180ERM Ak 27-14-2 Katkend „kirjast“ 05.12.1941.

———————————————————-

[1] Tööpataljonidesse suunati punaarmeesse mobiliseeritud mehi, keda mingitel põhjustel esialgu rindele sobivateks ei peetud. Teha tuli väga rasket füüsilist tööd: ehitusel, metsas kaevandustel, tee-ehitusel jm. Kergetes suveriietes, korralike jalanõudeta pakases töötavatest, pidevat nälga ja nõrkust kannatavatest meestest hukkusid tuhanded, ellujäänud saadeti suures enamuses veel aasta pärast rindele.

Leave a Reply