Vähetuntud kunstnik Aleksander Mülber ja tema tundmatu õlimaal „Ait“ ERMi kunstikogus

Reet Mark, omakultuuride osakonna juhataja

Ait. (Küün Lagedil). 1915-16. Õli, lõuend. ERM_K_5329

ERM K 1427. Aleksander Mülber. Ait (Küün Lagedil). 1915-16. Õli, lõuend.

ERMi kunstikogu on elanud üle paremaid ja halvemaid aegu. Oma hiilgeajal sai see rahulikult võistelda kunstimuuseumiga, hetkel aga on kollektsioonist järel ainult riismed. Juba pikka aega pole kunsti sihipäraselt ajastute või autorite kaupa kogutud, pigem on oldud huvitatud vaid pildil kujutatust. Palju on tulmunud juhuslikku materjali. See on iseloomulik kõigile mittekunstimuuseumide kunstikogudele, mis ei tee neid aga sugugi vähem huvitavaks – vastupidi, sellistes kogudes võib leiduda tõelisi pärle, mida keegi sealt isegi otsida ei oska.

ERMi kunstikogu pärlitest tahaksin esimesena tutvustada Aleksander Mülberi õlimaali „Ait“ aastatest 1915–16.

Aleksander Mülberi nimi on tuttav vähestele. Loodetavasti kõlab natuke rohkem vastu Noorte Kujurite Ühing Vikerla, kunstirühmitus, mille liige ta oli ning millest oli 2007.–2008. aasta vahetusel Tartu Kunstimuuseumis näitus. Noorte kujurite (kujur-kujutaja, mitte skulptor) ühing loodi 1917. aasta 23./26. novembril ning see sai tegutseda täpselt aasta. Ühingusse kuulusid Balder Tomasberg, Aleksander Mülber, Oskar Kallis, Aleksander Krims, Roman Haavamägi ja Välko Tuul. Alfred Vaga nimetab oma 1923. aastal avaldatud artiklis vikerlaseks ka Paul Liivakut.Vikerlased ei jätnud endast maha mingit programmi, oma tõekspidamisi jõudsid nad lühidalt selgitada ainult ajalehes ilmunud ühingu loomisteates. Võimalikke vihjeid saab välja lugeda ka Välko Tuule surmateatest. Kunstis pidasid nad tähtsaks kõike sisemusest tulvavat, loomulikku ja vähem või rohkem rahvuslikku. Rühmitusena korraldasid nad vaid ühe ürituse – tuluõhtu „Estonias“ ja esinesid koos 1918. aasta novembris Eesti Kunstiseltsi VI näitusel. Ühingu tegevuse lõpetas samal kuul alanud Vabadussõda, milles langes rühmituse eestvedaja Balder Tomasberg. Juba varem, 1917. aastal oli tiisikusse surnud Oskar Kallis, 1918 märtsis suri kopsupõletikku Välko Tuul. Tuleb tunnistada, et Vikerla legendi teeb kauniks paleus „mis küll kõik võinuks olla, kui…“ ülalnimetatud noored mehed poleks surnud, kui A. Mülber poleks 1921 jäädavalt Pariisi kadunud, kui nad oleksid saanud jätkata võimsa, andeka ja uuendustele avatud rühmana. Oletused teeb põnevaks ka see, et nad olid mitte ainult kunstile pühendunud boheemid, vaid vägagi aktiivselt kunstiellu sekkuvad ja seda organiseerida tahtvad noored.

Aleksander Mülber. 1921. foto ERA4146.1.7.lk 4.7

Aleksander Mülber 1921. Foto ERA 4146 1.7. lk 47.

Aleksander Mülber sündis 1897. aastal Tallinnas kojamehe (teistel andmetel politseiniku) Mihkel Mülbergi kolmanda lapsena. Üldhariduse sai ta Tallinna Reaalkoolis, mille lõpetas 1916. aastal. Kunsti asus ta õppima 1912. aastal Tallinna Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustele koos ülalnimetatud noormeestega, välja arvatud Balder Tomasberg, kes astus kursustele 1913. aastal. Joonistuskursuste, millest kasvas paar aastat hiljem välja Tallinna Kunsttööstuskool, toimumiskohaks oli Kanuti gildi maja (Pikk 20). Aastal 1912 oli kursuste nimekirjas 86 õpilast. Õpetati joonistamist ja joonestamist, mõneti ka akvarelli, dekoratiivmaali ja voolimist. Kooli õppekeel oli vene keel, eesti keel oli lubatud abikeelena. Kursuste juhendaja oli Voldemar Päts. Kuigi 1913. aastal lisandus kooli suhteliselt konservatiivsetest kunstnikest õpetajaskonnale äsja Saksamaalt naasnud Nikolai Triik, polnud õppurid ja kunstiüldsus kooliga rahul. Säilinud on Oskar Kallise kiri isand Prikile, kus ta räägib: „…sedaviisi nagu meid kursustel joonistama õpetati, võib kümme aastat õppida ja ega siiski veel õieti ei oska. /…/ Jumalaette, tundsin enese just kui kammitsas olema. Nüüd olen alles 5 päeva käinud, aga hoopis teine elu, saan järsku aru, mida teen. Kõik on nii selge, nii arusaadav nii käegakatsutav. Ja see kõik tuleb õpetamisest. Tema juures võib ikkagi õppida õieti joonistama ja maalima.”[1] O. Kallis, A. Krims, V. Tuul ja A. Mülberg olid käinud 1913. aasta sügisel viis päeva koju saabunud Ants Laikmaa taasavatud ateljeekoolis.

Ants Laikmaa ateljees. Istuvad vasakult paremale Välko Tuul, Aleksander Mülber, tundmatu, Ants Laikmaa, tundmatu, seisab Oskar Kallis, tundmatu, Aleksander Krims.

Ants Laikmaa ateljee. Istuvad vasakult paremale Välko Tuul, Aleksander Mülber, tundmatu, Ants Laikmaa, tundmatu. Seisavad Oskar Kallis, tundmatu, Aleksander Krims. Foto ERA 4146.1.7. lk 15.

Laikmaa õpetamislaad meenutas hilisema Pallase kooli põhimõtteid – töö elava modelliga, kiire üldplaani tabamine, õiged heleduse-tumeduse vahekorrad, liigsest detailsusest hoidumine. Kooli seinal oli loosung: „Kunst ei ole maalimine ja maalimine ei ole värvimine. Kunst on loodusest ja elust luguloomine ja maalimine on selle optiline abinõu.” 1913.–14. aastal organiseeris Laikmaa õppereise Helsingisse, Moskvasse, Peterburi ja Viiburisse. Noored innustusid neil reisidel A. Gallen-Kallela ja N. Roerichi loomingust. Õpilased kaasati ka vanavara kogumistöösse Eesti Rahva Muuseumi tarbeks. Ateljeekooli ruumid ise nägi välja nagu Vana-Eesti asjade muuseum. Kõige selle mõjul püüdsid õppurid arendada välja eesti rahvuslikku kunsti, mis näitaks eesti rahva kangelaslikku ajalugu, eelkõige muinasaega. Kõige kiiremini suutis end leida neist vanim Oskar Kallis. 1915. aastaks oli valminud enamik tema tähtsamatest Kalevipoja-ainelistest töödest. Noorusliku helguse, kuid samas tugeva ekspressiivse üldistusjõuga oli ta suutnud luua väga eestiliku eeposetegelase. Paratamatult ei saa aga tema väikseid pastelle vaadates lahti tundest, et need on tehtud eeltöödena suurtele maalikompositsioonidele. Sellist lootust õpilase suhtes olevat hellitanud ka ise end suurtes kompositsioonides mitte eriti kindlalt tundev Laikmaa. Esmakordselt esinesid 1915. aasta Ants Laikmaa õpilaste tööde näitusel Aleksander Krims, Välko Tuul, Aleksander Mülber. Nende puhul märgiti Tallinna Kajas: „Laipmani tänavuste õpilaste seas õnnelikul juhtumisel mitu säärast kahtlemata andelist ja huvitavat isikut leidub, nagu O. Kallis, A. Mülber, Krims, Tuul j.t. Juhime tähelepanu nende nelja õpilase kompositsioonide peale, iseäranis nende katsete peale eesti muinasaega (m.s. Kalevipoega) pildistada.” Samas ilmus ka Aleksander Mülberi fotograafist venna J. Mülberi ülesvõte Laikmaast õpilastega ning mitu reproduktsiooni.[2] Initsiaalide K. M. taha peitunud kriitik kirjutas Päevalehes: „Annab usku nii koolisse kui õpilastesse see näitus. 4 noort on peaasjalikult esitatud ja kõigil neljal on taevataadile tänu oma nägu. Oskar Kallis on värvides ja kompositsioonis vist küll kõige tüsedam. Omal viisil vastand Kallisele oma nägemises ja looduse järel-tundmises on Krims, kes pildid pehmete värviakordidega komponeerib ja ained selle isesuguse vaikse kokkukõla alla paenutab. A. Mülber seisab mõlemate vahel, temas on nagu rohkem otsimist ja siia sinna tabamist, aga kui ta siis midagi kätte saab, siis see otse üllatav. Tema vägikaika vedajad on näituse keskkoht peaaegu, kuigi muinaslooline ollus mitte terves mõjus pole leitud. Selle eest tema maastikud väga ilusad oma lihtsuse ja aukartusega looduse ees.” Lõpetuseks soovitas kirjutaja näitust tingimata vaatama minna, sest „seal taob nooruse and tulevikku, rõõmsalt ja usuga.”[3] A. Mülber esines ilmselt töödega „Kalevipoeg ja Vetevaim”, „Kurnimängijad”, „Vanemuine”, „Neiu Mändmetsa portree” ja ERMi kogusse kuuluva „Küüniga Lagedil“, millele on nüüd antud nimi „Ait“. Elfriide Marran-Tool on seda näitust pidanud tema loomingus piiriks, kus lõppes õpilaspõlv. A. Mülberi varane looming oli suhteliselt ebaühtlane, valdavad olid rahvusromantilised, publikule meeldivad tööd, milles on näha O. Kallise suur mõju. E. Marran-Tool on mitmes eeposeainelises töös näinud etnograafilise ainesega liialdamist.[4]

Kalevipoeg ja Sorts vägikaigast vedamas. 1915-16. Pastell. EKM M 2340

EKM M 2340. Aleksander Mülber. Kalevipoeg ja Sorts vägikaigast vedamas. 1915-16. Pastell.

Sõtta. Umb. 1914-15. foto ERA4146.1.5.lk 6

Aleksander Mülber. Sõtta. Umbes 1914-15. Foto 4146.1.5.lk 6.

Aleksander Mülber tundub olevat vikerlaste seltskonnast kõige altim avangardsetele kunstiuuendustele, esimesena pöördub ta ekspressionistliku laadi poole, kuid kahjuks pole tema sellelaadseid töid säilinud (tahaks loota, et pole veel seni leitud). 1918. aastal toimunud Eesti Kunstiseltsi VI näitusel esinesid vikerlased 89 tööga. Kiitvaid hinnanguid andsid Alfred Vaga, Karl Burman, K. A. Hindrey, vaid Paul Sepalt[5] ilmus Mülbergi ilmselt siis juba ekspressionistlikus võtmes – meenutagem Nikolai Triigi Viktoria Martna portreed! – maali kohta järgnev: „Tähtsal kohal ripub teos: „Kalevipoja mõõga vargus”. Pilt on müüdud. Jury väravatest õnnelikult läbi pääsenud. Silmili maas lamab Koljati kogu violettvärvi puute all. Silmnäo üle ei tunneks ka meie koolijütside lumememmed kadedust. Keha asemel kott. Jalad kui takukoonlad. Keegi härjapõlvlane, või mis ta on, koogutab „mõõga” kallal, mida ei tea kust kahtlasest maaalusest välja kisub. Kõige selle sündmustiku üle laotab end pool paljas puutüvi mao moodi vingerdades /…/ Mingisugust anatoomia teadmist, esteetilist asjalikkust, isegi värvide luulet! /…/ Miks näiteks ei maga meie rahva kangelane, eesti riided seljas, kusagil Taara tamme all või teistsuguses vastavas ümbruses nõidulise Eesti muinasjutulise suveöö hõlmas.[6] Meie rahva pühaduste külge tuleb ettevaatlikult ja puhaste kätega puudutada.”[7]

1920. aastal ilmusid eesti kunstiloos tähtsad linoollõikemapid esmalt A. Vabbelt ja A. Mülberilt ning seejärel Pallase õpilastelt E. Wiiraltilt, P. Liivakult, F. Sannamehelt ja F. Randelilt ning P. Arenilt ja A. Roosilehelt. „Eeskujuks mappide tegemisel olid Ado Vabbe ja Aleksander Mülber,” mäletas Aleksander Vardi. Mülber olevat kunstikooli Pallas ruumides tihti ringi liikunud, kuid suhelnud rohkem Mäe, Starkopfi ja Vabbega, lugedes end õppejõudude ringi kuuluvaks. Suhted Ado Vabbega olevat tal 1920-ndate alguses sassi läinud.

Mülb Vabbe copy

EKM G 19420. Aleksander Mülber. Monsieur Vabbe. 1920. Tint.  

1921. aasta alul toimunud ARSi[8] II näitusest võttis Mülber osa, kuid arvustustes talle eriti tähelepanu ei pööratud. Mülberilt oli näitusel Ado Vabbe portree ning tugevas kubistlikus võtmes kompositsioone ja improvisatsioone. See oli tema viimane esinemine kodumaal. 21. märtsil 1921 taotles Haridusministeerium A. Mülberile välispassi. Huvitav on märkida, et 1920. aastate alul reisis enamik kunstnikke ja teisi õppureid Saksamaale. Ka Mülberi passitaotluses on algselt/ekslikult kirjas olnud „Saksamaa”, mis aga on maha tõmmatud ja Prantsusmaaks parandatud. Mülberi taotlusel puudus teiste puhul tavaline kunstnikupoolne palvekiri. Postkaardid tõendavad, et juulis oli ta juba Pariisis. Edasised andmed tema kohta on väga lünklikud. 1923. aastal kandideeris ta riiklikule soovitusele lasta end kui eesti kunstnikku Pariisis Prantsuse valitsuse kulul mõnda aega täiendada. Soovitust palus ta EKKKÜ tookordselt esimehelt A. Jansenilt. Palvekirjas ei esitanud ta tavapärast nutulaulu, vaid viitas lühidalt kehvale majanduslikule olukorrale. Teatavasti elatas ta end Pariisis kõikvõimalikest „kunstilistest juhutöödest”, siidimaalimisest, dekoreerimisest jms. Pole teada, kas see soovitus anti ja stipendium saadi. Samal aastal kujundas ta üldlaulupeo märgi, kas märk teostus, pole teada. 1925–26 kohtas Aleksander Vardi Mülberit La Grande Chaumière`s. Edasised aastat on andmeteta, sest Pariisis elades eraldus Mülber eesti kogukonnast. Säilinud on vaid kolm fotot: 1921. ja 1923. aasta ülesvõtetel näeme uhke kaabu ja jalutuskepiga dändilikku noormeest, 1930. aasta fotol aga juba kibestunud suujoonega meest. Aleksander Mülber suri tundmatuna Pariisis 19. mail 1931. aastal, olles 34-aastane.

Aleksander Mülber Pariisis märts 1923. foto ERA 4146.17.lk 4.8

Aleksander Mülber Pariisiis 1923 märts. Foto ERA 4146.17. lk 48.

Aleksander Mülber. Pariisis 1930. foto ERA4146.1.7.lk 6.1

 

Aleksander Mülber Pariisis 1930. Foto ERA 4146. 1.7. lk 61.

Keda Vikerlaste tegemised ja käekäik rohkem huvitama hakkas, saab neist lugeda Tartu Kunstimuuseumi kataloogist „Noorte kujurite Ühing Vikerla“ 2007/8 (koostaja R. Mark).

Mittekunstimuuseumite pärlite avastamist on ERMis juba alustatud. Eelmisel suvel ja sügisel kaardistasime Lõuna-Eesti kunstikogusid. Sellel suvel on plaan minna Läänemaa muuseumidesesse.

 

[1] ERA, f 4012, n 1, s 14, l 9 p.

[2] Näitust tutvustav tekst. Tallinna Kaja 1915, 16. ja 23. mai.

[3] K. M., A. Laipmani õpilaste pildinäitus. – Päevaleht 1915, 16. mai.

[4] Elfriide Marran-Tool, Vähetuntud lehekülgi eesti kunstist. – Kunst, nr 28 lk 55.

[5] P. Sepp oli hiljem EKKKÜ asutajaliige ja esimene esimees, sunniti lahkuma oma intriigide tõttu, Eesti Kunstnike Liidu asutajaliige, Peterburi KA koolitusega akademist.

[6] ERA f 1903, n 1, s 60, l 15. R. Haavamäe fondist pärinevas ajaleheväljalõikes on lause varustatud kolmkordse hüüumärgi ja punase joonega.

[7] Paul Sepp, Nõndanimetatud „Eesti kunstinäitus”. – Tallinna Teataja 1918, 7. detsember.

[8] ARS oli mitte-eestlastest pagulaskunstnikest koosnev kunstiorganisatsioon.

Leave a Reply