Etnograafiliste välitööde metodoloogiast – saja aasta eest

Maarja Kaaristo, TÜ etnoloogia osakonna teadur

Vanavara kogumisretkedelt” on sari, kus tänaseks on ilmunud kümme raamatut ja mis sisaldavad esinduslikku valikut Eesti etnograafia algusaegade välitööpäevikutest, milles muuseumi kaastöölised kirjeldavad oma kogumisretki Eesti eri paikadesse. Sarja on koostanud ja raamatutele eessõnad kirjutanud ERMi teadur Piret Õunapuu.

Etnoloogia/etnograafia/rahvateadus tegeles oma algusaegadel ennekõike talupojakultuuriga ning selle eesmärgiks oli aru saada ja mõista (kohati ehk ka säilitada) just talupoegade elulaadi, maailmavaadet ja esemekultuuri. Kui Jakob Hurt esitas 1888. aastal oma “Paar palvid eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” võtsid teda kuulda sajad inimesed üle Eesti ning alguse sai suuremõõduline kogumisaktsioon, mille käigus pandi alus nii Eesti Rahvaluule Arhiivi kui Eesti Rahva Muuseumi kogudele.

Enne hilisema rahvaluuleteadlase ja diplomaadi Oskar Kallase kogumisretke 1888. aasta suvel avaldati Postimehes teade: „Lehekuu on kätte jõudnud ja igaühe südant oma iluga rõõmsaks teinud. Ka meile siin Taara tarkuse hallikal olewatele üliõpilastele on ta üks armas külaline, sest et tema meile endaga peagi wahe ja puhkamise aega toob aastase töö järgi. Seda wahe ja puhkamise aega ei tohi meie Eesti noored mehed mitte ära raisata, waid peame kasulikult katsuma tarwitada. Kasulikumalt ei wõi meie aga seda mitte teha, kui et  oma auustatud suguvenna Dr. Hurti soovi täites sel ajal laiali rändame ja wana, esiwanematest päritud kirjawara koguda ja korjata püüame. Mitmel pool on Dr. Hurti üleskutse pääle agarasti töösse hakatud ja mõndagi kadumise küüsist peastetud. Dr. Hurti soovi mööda saame ka meie juba lehekuu lõpul Tartule selga pöörama ja Alutagu poole rändama, et sääl kõik, mis saadawal on, paberisse panna. Maa nurk on aga meile sootumalt wõõras ja tundmata, seepärast palume igaühte isamaapoega meid ses ettewõttes aidata, et ta korda läheks ja hästi wilja kannaks. Jõudu mööda wõib meid igaüks säält nurga inimene aidata see läbi, et üht niisugust wana laulude ehk juttude tundjat kas kihelkonna- ehk küla koolmeistrile üles annab, kelle käest siis teada saame ning nimetatud inimest üles otsida wõime. Loodame, et igaüks ärksam isamaapoeg, oma ja kodumaa kasuks meid meie ettevõttes toetama ja suwel meid lahkesti aitama ja juhatama saab, kui ukse pihta koputame. Korjajad.

Tänagi annavad ERMi uurijad enne ekspeditsioonile minekut endast enne teada ja nii nagu täna rändavad etnoloogiaüliõpilased suvise välitööpraktika ajal talust tallu, tehti seda ka 100 aastat tagasi. Ja Oskar Kallase päevikus kirjeldatud situatsioon peaks meiegi etnoloogidele-antropoloogidele üpris tuttav ette tulema: “Muidugi waadati meie pääle kõrtsis kui imeloomade pääle. „Mis nad ometi peaksid tahtma ja olema? [—] Ega ometi üksgi inimene nende tühjade wanade laulude pärast maad kaudu rändama ja aega wiitma ei hakka.” Nõnda mõteldi ja üteldi.“ Viimane mõte kordub tegelikult suuremas osas päevikutes – sageli olid korjajad hädas sellega, et kohalikud neid ei usaldanud ega saanud aru, miks noored asja eest teist taga ringi rändavad ning  mida ja miks nad õieti ikkagi tahavad. Seetõttu liikusid ringi ka igasugu kuulujutud. Näiteks Marta Veiler kirjutab: „Rahwas oli hirmuga kõik wanaaegsed ja isegi uued piibli ja testamendi raamatud ära peitnud, piiblid maa sisse kastides matnud, muist lae alla kõrgelle puude pinu peale ära peitnud, kirjud seelikud ahju taha topinud. Külas oli arwamine, et jumala sõna raamatud tahetakse ära korjata ja ära häwitada, wägiwallaga aitadesse ja pööningutele tungida, koik wanaaegsed asjad wägise ära viia. „Hirmsad ajad on käes!“ ohkisid eided, kui Museumi üleskutsest kuulnud olid.“ Tänapäeval etnoloogiatudengitega välitööpraktikal käies jumalasõna hävitamises meid kahtlustatud ei ole, küll aga on selgitamisega, mida ja miks me õieti teeme (miks meid ikkagi huvitavad näiteks suitsusaunad või kohalik elu-olu) ikka tegu ning on ette tulnud, et on meiegi üliõpilastega kurjustatud, et miks noored inimesed suvel inimeste tüütamise asemel „päris“ tööd ei tee. Niisugune reaktsioon on tänapäeval muidugi erandlik – paistab, et ERMi välitööd on päris tugevalt meie kollektiivsesse mällu juurdunud, nii et valdavale enamikule inimestest on see, et uurijad või üliõpilased suviti talust tallu rändavad, siiski üsna tuttav. Küll aga tuleb teinekord selgitada, et praegu uurime me just tänapäeva argielu, sest on mõnikord ette tulnud, et uurijaid endiselt just esemete kogumise või rahvalaulude üleskirjutamisega seostatakse.

ERM_EJ_47_56
ERM EJ 47:56 Fotoaparaati igal korjajal muidugi ei olnud, see-eest oli mõnel kaasas kunstnik. Koos Paul Keerdoga kogumisretkel käinud Joosep Kliimandi joonistus. Pildil Kaarel Lansman Tamme talust, 1913.

Ka Oskar Kallas sai juba kogumisretke alguses selgeks etnograafilise välitöö ühe põhitõe – informandiga tuleb luua usalduslik suhe: „On ju Eestlase wiis, et kui ta naabri juurde läheb toopi soola laenama, et siis enne kolm tundi kartohwli kaswust ja lina leotamisest, perepoegadest ja naabri=neidudest räägib, enne kui õige asjaga wälja tuleb. Seda ta ise teeb ka teiste käest nõudes. Selle pärast meil siis esimeste kordadega laulikute juures sugugi õnne ei olnud, kui warsti oma asja ära kõnelesime ja rääkisime, mis tööd ja tahtmised meil on – sääl oliwad sagedasti suud lukus, ja keegi ei teadnud midagi kosta ehk ei tahtnud seda ka teha. Pärast poole olime targemad ja westsime wanamooridega enne paar tundi juttu sinepi kohtust ja kurjawaimu kawalusest, tublidest “talu taatidest” ja saadana sala=võrkudest.“

Postimehes kõneldi „Eesti noortest meestest“, kes kogumisretkedel käivad ja enamik korjajaist olid tõesti mehed. Siiski ei maksa unustada, et Hurt pöördus oma üleskutses Eestimaa „ärksamate poegade ja tütarde“ (minu rõhutus – M.K.) poole. Seega on rõõm tõdeda, et sarja üheksanda raamatuna on ilmunud kolme naise – Marie Heibergi, Marta Veileri ning Bertha Veske (kes käis kogumisretkel koos oma õe Josephinega) – päevikud aastatest 1912–13. Marie Heibergi teame esmajoones luuletajana, Marta Veilerist sai hiljem nahakunstniku ja töösturi Eduard Taska abikaasa. Bertha ja Josephine Veskest pole aga kahjuks teada muud, et nad elasid Tartus Mäe tänaval. Koostaja kirjutab eessõnas, et „tol ajal ei olnud noortel naisterahvastel veel kombeks mööda maad ringi kolada ja võõrastesse taludesse vanu asju küsima minna“, mis on muidugi usutav. Huvitaval ei jää aga päevikutekstidest muljet, et korjajatele sugu erilisi probleeme oleks valmistanud (või siis ei peetud vajalikuks sedalaadi kogemusi kirja panna). Päevikutest nähtub, et sageli olidki kogujatel muidugi noormehed kaasas, Veileril näiteks tulevane abikaasa. Üldiselt aga sarnanevad kõigi kolme naise päevikutes korjamisretkel kogetud raskuste kirjeldused kõigis teistes päevikutes esinevatega – külaelanike üldine umbusk, väited, et „vanavara“ pole lihtsalt enam alles, omanike soov oma esemed lihtsalt endale jätta, olgu mälestuseks või seepärast, et neid veel tarvitatakse, kallis küsitud hind või asjaolu, et teised kogujad on juba ette jõudnud. Ka positiivsed aspektid on sarnased – kogujaid, olenemata soost, on palju aidanud just koolmeistrid ja kirikuõpetajad ning teised „ärksamad“ külaelanikud (tänapäeva mõistes võib neid lugeda siis gatekeeper’iteks ja võtmeinformantideks). Ja kõik neist kirjutavad mööda Eestimaad ringi rändamisest, mõnikord juhuslikult kellegi vankri peale saamisest, rongidega sõitmisest, põnevatest kohtumistest teel.

Vanavara 9.sisu.indd
EKM A37-141 (originaal Elvi Rüga). Marie Heiberg, 1911.

Bertha Veske päevikust tuleb siiski tõesti välja, et koolmeister Kõiv neid Kolepi kandis öömajale ei võtnud, vaid öelnud, et „jah mine sa tea kes teie olete ja mis teie ümber hulgute? Wana-wara seda teie ainuld ütlete ni, teie peate iki sugulase olema egas siis mudu wõi noored inimesed ni ühes käia, wast olete koguni õed ja vennad?“ Samas jällegi paistavad õed Vesked olevat ilma probleemideta retkele kaasa kutsunud noormehe, kellega nad teel tuttavaks said – „meie seltsi tuli ka keegi üliopilane, Herra Liiwak, kellega meie Werioral, tutawaks saanud olime ja nüüd waimustusega ühes korjama tahdis tulla“. Varast korjamis- ja üldse muuseumitööd soouurimuslikust aspektist uurida oleks tegelikult üldse väga põnev ja loodetavasti hakatakse sellegagi kunagi põhjalikumalt tegelema. Oli ju naissoost korjajaid teisigi (näiteks Helmi Reiman) ning Piret Õunapuu toob välja, et kui 1913. aastal otsustati esemekogumist laiendada ka linnadesse, tegutses Tartu kogumistöös juba märksa enam naisi.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et „Vanavara kogumisretkedelt“ on üks ütlemata tore sari – mõnus, hariv ja kohati väga naljakas lugemine sajanditagusest elust-olust ja loomulikult igale etnoloogile-antropoloogiline kohustuslik metodoloogiline kirjavara.

Ja lõpetuseks üks pisike leid, mis soojendas minu kui maaturismi huvilise südant: nimelt kirjutab Bertha Veske, et kui nad Puigale (Võru lähedal) öömaja otsisid, siis „öö korteri lootust siin mitte ei olnud, sest et kõik urkad suwitajaid täis oli, mis tõesti imestamise väärt oli, ni kaugel linnast neid ni rohgesti leida“.

Leave a Reply