Nähtamatust nähtavaks ehk milleks on vaja kunstnikku

Silver Vahtre, kujunduskunstnik

Kui väljapaneku “Kellu ja kitarriga” ülesriputamine ERMi näitusemajas lõppema hakkas, küsis Reet, kas ma ei tahaks jagada oma mõtteid nii selle näituse sünniloost kui ruumi kujundamisest kunstniku poole pealt. Asudes täitma hetkel ehk pisut kergekäeliselt antud lubadust, pean nüüd kaaluma, kas mul antud teemal mingeid jagamist väärivaid mõtteid üldse on.

KUNSTNIK

Kas ja milleks on näituse tegemises (ja igas ruumilahendust vajavas tegevuses) kunstnikku tarvis? Mis asi see on, mis koostajatel-korraldajatel-lavastajatel-kuraatoritel puudub, et nad kujundaja peavad palkama? Võib-olla on tegemist lihtsalt külgeharjunud kombega, mida raamatupidaja meelsasti vaidlustaks, aga miskipärast vaikib?

Teatrimaailmas nimetatud probleemi aeg-ajalt arutatakse ning vähemalt ühe korra olen kuulnud seda lavastajalt avalikult küsitavat. Lavastaja vastas tookord, et temal on vaja inimest, kellega koos tööalaselt napsu võtta ning kunstnik leiab selleks alati aega, teised on ju pidevalt hõivatud. Vastus polnud just ammendav, aga rohkem ei päritud.

Isiklike kogemuste põhjal tean, et lavastajal on vaja kaaslast, kes aitaks dramaturgial (mis on tekst), ideel (mis on pigem emotsioon kui tekst) ja näitlejatel (kes esitavad teksti ja esitlevad ideed) leida füüsiline ruum eneseväljenduseks. Teisisõnu – ideaalne, teadvuses eksisteeriv ruum tuleb materialiseerida, muuta meeltega tajutavaks ning lavastajal pole selleks tavaliselt ei aega ega piisavat väljaõpet.

Tundub, et näitusesaalides toimivad samad reeglid. Muuseumil on näituste plaan (repertuaar). Konkreetse näituse idee on algselt tekstistsenaarium, mida hiljem esitama hakkavad eksponaadid (näitlejad) vajavad teate edasiandmiseks organiseeritud ruumi. Mõnikord vajavad korraldajad (autorid-lavastajad) selle ruumi materialiseerimiseks abilist (kujundajat).

Kuidas kunstnikku kasutatakse. Näitusetegemine on lineaarne protsess, pildiliselt kirjeldatav ajateljele reastatud tegevustena (vt joonis 1). Otsustatakse teha näitus, mõeldakse läbi, miks, kuidas, kellele, koostatakse sisu, kutsutakse kunstnik ning realiseeritakse väljapanek kokkulepitud ajagraafiku kohaselt. Skeemil on näha, et kujundajat pole enne tarvis, kui näitusedramaturgia kirjutatud ja trupp koostatud.

joonis 1
Joonis 1. Näituse tegemise protsess.

EÜE näituse tegemisel oli sellest skeemist kaks kõrvalekallet.

Esimene – kunstnik kaasati kohe peale otsuse vastuvõtmist, ta osales lähteülesande loomisel, aja planeerimisel, teatud määral ka koostamisel ning idee formuleerimisel. Sellest oli kasu, kui näitus tuli üle viia teisele “lavale” – Pärnu Muuseumist Eesti Rahva Muuseumi – ja kanda üle mitte ainult vorm, vaid ka sisu.

Teine kõrvalekalle, koostamisaja pikenemine kujundusressursi arvelt oli risk, mida edaspidi soovitan vältida. Tulemus võib kannatada, kui teostamise aeg napiks jääb, sundseisud võivad tekitada lisakulusid.

RUUM

Tegeledes päevast päeva kujutava tegevusega, märkan ikka ja jälle, kui suuresti on inimesed mõjutatud harjumusest, et lugemine käib vasakult paremale ja sõna abil on võimalik kõike ära seletada. Silm ei vaata vasakult paremale, vaid kuldlõikesse, sõna abil saab paljutki seletada, kuid meie meeled on võimelised vastu võtma hoopis enam. Elame ajas ja ruumis, mitte pinnal või joonel, põhjendame oma tegevust ratsionaalselt, kuid käitume tunnete ajel.

Ruumiga suhtlemiseks on inimesel tajud. Tajuorganite võimed on piiratud, oma meeli me muuta ei saa. Räägime igavikust ja lõpmatusest, ometi ei oska me igavikku vaadata ega lõpmatust näpuga katsuda. Samas ei keela keegi püüda neid tunnetada. Edgar Johan Kuusik on öelnud: “Kes pole tundnud ruumi lõpmatust ja surma paratamatust, sellest ei saa head arhitekti.” See on igati praktiline näpunäide.

Nimetatud probleemi võib kujutada graafilise skeemina (vt joonis 2).

joonis 2
Joonis 2. Nähtav ja nähtamatu ruum.

Ruum on tähistatud tetraeedrikujulise jäämäena, millest suurem osa on nähtamatu ehk vaimne, väiksem osa nähtav ehk füüsiline ruum. Oletame, et mõtlemine, tunnetamine ja tahtmine on vaimu materialiseerimise eeldusteks ning ehitame neist tetraeedri, mille ülemine osa ulatub nähtavasse maailma ning osutub inimtajule kättesaadavaks. Projekteerimistöös tähendab see, et kui eesmärgiks on kavandada ruumiline objekt, tuleb seda tahta, sellest mõelda ja seda tunnetada ning leida vaimsed koordinaadid, mille põhjal projekteerida. See pole ei ajaraiskamine ega ka mitte eriti keeruline akt, nõudes vaid teatud süvenemisoskust. Ehitus ilma vaimse baasita ei toimi ja kukub kindlasti peagi ka füüsiliselt kokku.

Küllap keegi juba märkas, et tetraeedri neljandat tahku joonis ei näita. Neljandat tahku – püramiidi alust – ongi kõige keerulisem näidata. Mõni nimetab seda jumalaks, mõni armastuseks, mõni siduvaks tühjuseks, õigus on kõigil.

RAHA

Nii nagu paljud inimesed on puuduva osa oma ajust edukalt asendanud häälepaeltega, nõnda täidab paisuv inimkond üha laienevaid vaimseid tühikuid reipa rahajutuga. Kas, milleks ja kuidas jäävad tahaplaanile, kui küsitakse mis maksab? Maailm on kitsaks jäänud, ruum muutub üha kallimaks ning võitlus selle pärast vihasemaks, kuid juhid, keda oleme volitanud oma elude eest otsustama, muust peaaegu enam ei räägigi kui rahast. Vaimses ruumis on raha kutsumata külaline ja käitub seal tõepoolest ka kontvõõrale kohaselt.

Miks sellest rääkida, jutt algas ju küsimusest, kas näituse tegemisel on kunstnikku tarvis? Võib-olla sellepärast, et tegelikult küsivad otsustajad esmajärjekorras, kas tasub sellele raha kulutada? Nad peavadki nii küsima, siin pole midagi vaielda. Kui aga leitakse, et kujundaja asemel võib ju osta kujundusprogrammi, küll see asja ära ajab, siis on selline otsus umbes sama tark, kui liiklusesse kippuja plaan osta eeskirjade õppimise asemel hoopis vägev auto, et küll see ise sõidab.

Kulude prognoosimisel, puudutagu need inimesi, asju või näituste tegemisi, sobib meenutada üht Conan Doyle’i kangelast, tahtekindlat professorit, kes tasudes järjekordselt trahvi ajakirjaniku trepist allaviskamise eest, kommenteeris oma tegevust järgmiselt: “Kallis, aga vajalik!”

EÜE50_eelkavand
Planeeringu eelkavand Pärnu Muuseumi.

2_põhiplaan_teemad3
Tehniline plaan Pärnu Muuseumi.

01_EÜE_ERM_põhiplaan2
Paigutuskavand ERMi näitusemajale.

EYEfoto1
Näituseavamine Pärnus ja Tartus. Fotod: Silver Vahtre, Mall Vahtre.

EYEfoto2
Näituse sissejuhatav osa Pärnus ja Tartus. Fotod: Silver Vahtre, Arp Karm.

EYEfoto3
Saalivaade Pärnus ja Tartus. Fotod: Silver Vahtre, Arp Karm.

EYEfoto4
Ruumiseade ehitusobjektist Pärnus ja Tartus. Fotod: Silver Vahtre, Arp Karm.

EYEfoto5
Ruumiseade malevlaste kodust Pärnus ja Tartus. Fotod: Silver Vahtre, Arp Karm.

EYEfoto6
Näitusetegemise malevarühmad Pärnus ja Tartus. Fotod: Silver Vahtre, Mall Vahtre.

__________________________________
Näitus “Kellu ja kitarriga. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva töösuved” on avatud ERMi näitusemajas (J. Kuperjanovi 9, Tartu) 30. märtsini.

Leave a Reply