Ennekuulmatud helid ERMi seinte vahel

Madis Vasser, helikoosoleku püsikunde

Ligi neli aastat tagasi, märtsis 2010 Tartusse kolides seisin probleemi ees – linn oli minu jaoks tundmatu ning inimesed võõrad. Ülikooli astumine terendas aga alles poole aasta kaugusel, seega tuli uute ja huvitavate kontaktide ning kogemuste saamiseks leida esialgu mingi alternatiivne lähenemine.

Juhuse tahtel sattusin lugema ühe alustava üritustesarja reklaami, mis kutsus Eesti Rahva Muuseumi ruumidesse kokku “kõiki, keda paelub meid ümbritseva maailma kõla”. Tegemist oli helikoosoleku esimese kogunemisega – kõlas igati uudselt ja huvitavalt, niisiis läksin kohale minagi. Juba esimese kohtumise avaminutitel olin rabatud. Sain teada, et meie jaoks nii tavalisi helisid on võimalik salvestada lisaks õhus levivatele võngetele ka erinevate objektide seest, kasutades selleks lihtsaid ja odavaid kontaktmikrofone. Kas kujutate näiteks ette, millist heli teevad tuules õõtsuvad elektriliinid kõrbes? Lisaks oli väga positiivne ka kogu ERMi õhustik – inimesed olid avatud ja sõbralikud, luues väga soodsa keskkonna mõnusateks kuulamis-sessioonideks ning aruteludeks. Fakt, et ma ei olnud kunagi varem helikunstindusega kokku puutunud, ei omanud mingit tähtsust. Niisiis tegin oma kuulmeelunditele teene ja otsustasin reserveerida iga kuu viimase kolmapäeva õhtud helikoosolekule.

esimene helikoosolekJäädvustus esimeselt helikoosolek:tartu kogunemiselt märtsis 2010. Foto Mari Jõgiste

Järgneva nelja aasta jooksul toimunud üritused on pakkunud väga erikõlalisi kogemusi. Olen nautinud väga kõrgekvaliteedilist linnulaulu, käinud Tartu vahel heliekskursioonil, “viibinud” eraldatud Kreeka mägiküla helide keskel, musitseerinud helisevate taimedega, kuulanud vaikust, salvestanud kesklinna liiklusmürast valminud sümfooniat, joonistanud helipilte, tutvunud ultraheli maailmaga, õppinud erinevate mikrofonide tööpõhimõtteid, osalenud retroraadiote ansamblis ja kogenud veel palju-palju muudki. Näidiseid erinevatest kogemustest võib leida helikoosoleku blogi külastades.

Taolised kogemused kulmineerusid minu jaoks 2013. aasta septembris, kui koondasime koos paari sõbraga kõik seni helikoosolekutelt kogutud teadmised kokku projektiks Pilootkaste ning võitsime AHHAA Teaduskeskuse eksperimentaalbändide konkursi. Ilma helikoosolekuteta ei oleks meil ilmaski tulnud pähe mõtet kinnitada mikrofonid pottide, pannide ja iseehitatud kõuepulkade külge, ega panna tolmuimejat suupilli mängima.

Experimental Band 2013 - PilootkastePilootkaste. Foto: erakogu

Lisaks positiivsele mõttemaailma avardamisele mõjub igas vormis helide avastamine ka otseselt tajule. Võib juhtuda, et pärast helikoosolekut ei tundu liiklusmüra enam tüütu ja igav. Või et ka täiesti vaikses toas võib kuulda tohutult väliseid helisid, kui tegu pole just täiesti heli- ja kajakindla ruumiga (kus võib kuulda hoopis iseenda südamelööke ja vereringet!). Muidugi saab helikoosoleku kohta öelda ka midagi negatiivset – nimelt teatakse sellest jätkuvalt üsna vähe, mistõttu tuleb paeluvaid arutelusid mõnikord pidada vaid 5–6 huvilise keskel. ERMi ruumidesse mahub külalisi aga lahedalt kümme korda rohkem. Seega kutsun üles kõiki huvilisi juba järgmisel kuu viimasel kolmapäeval avardama oma kõrvaringi!

helikoosolek 33_Jaak Kikashelikoosolek:tartu vol 33 – Raadio. Foto Jaak Kikas

helikoosolek:tartu on regulaarselt toimuv kohtumine inimestele, keda huvitab heli meie ümber kõigis oma väljendustes. Kohtumiste raames leiavad aset jutuajamised, esitlused, kontserdid, töötoad, arutelud ning väljasõidud. Kõigi tegevuste eesmärgiks on uurida heli esinemist ning kasutusvõimalusi kõikvõimalikes kontekstides: kunstis, muusikas, arhitektuuris, ökoloogias, filosoofias, sotsiaalses ja kultuurilises vastasmõjus jms. Ka osalejatel on võimalus vastavalt oma huvidele või tegevustele tegevusi või arutlusteemasid välja pakkuda. Helikoosoleku kohtumisõhtud toimuvad iga kuu viimasel kolmapäeval kell 18–20.

http://helikoosolek.blogspot.com/
http://www.facebook.com/helikoosolek

Leave a Reply