Õlletegu

Tekst ja fotod: Piret Õunapuu, teadur-kuraator

Õlu on põline jook kogu maailma teraviljakasvatusaladel. Eestis on õlut tehtud arvatavalt vähemalt poolteist tuhat aastat. Vanaeestlane tegi õlut nii pulmadeks, jõuluks, talguteks kui igaks olulisemaks sündmuseks. Lisaks janu kustutamisele on õllel ka teisi olulisi väärtusi. Õlu kui kahi ehk joogiohver aitas selles maailmas paremini hakkama saada, lepitas teispoolsuses toimetajaid ja kaitses kurja eest. Ühesõnaga, ilma õlleta oleks Eesti Rahva Muuseumi uus püsinäitus puudulik.

Näituse kontseptsioon näeb ette tutvustada rahvakultuuris oluliste teemade puhul töövõtteid. Nii valmivad filmid erinevatest tegevustest. Kindel formaat ei luba pikka selgitamist ega inimeste sagimist ekraanil. Kaamera peab keskenduma ainult olulisele. Sellele, kuidas midagi tehti.

Nii asusin otsima õllemeistrit. Teadupärast on Saaremaa olnud läbi aegade kuulus oma õlle ja õllemeistrite poolest. Mina alustasin oma otsinguid õige mehe leidmiseks ikka Saaremaa muuseumist. Läbi pika soovitajate ahela jõudsin lõpuks Tiit Aavikuni. Meheni, kellega oli erakordselt mõnus koos tööd (ehk siis õlut) teha.

Nagu Tiit ütles, algab õlletegu sellest, et lähed hommikul toast välja ja vaatad, kust poolt tuul puhub. Kui puhub aidauksest sisse, siis ei ole mõtet tegema hakata. Läheb nässu. Tiit ise on oma põhitöö ja koorilaulu kõrvalt juba aastaid õlut teinud. Õiged nipid antakse ikka edasi isalt pojale. Saaremaal olevat aga ka mõned väga andekad naisõlletegijad olnud.

Meie tööpäevad 2013. aasta septembris olid sellised: Tiit tegi, toimetas ja seletas. Mina käisin kannul ja küsisin ning kirjutasin üles. Ja kaotasin järjekindlalt kõik kirjapandu ära. Meie tööalaks olid saun ja saunaesine. Maido filmis nii ülevalt redeli pealt kui saunas ja lõpuks ka keldris.

Kogu materjali lõikab lõpuks filmiks kokku Marko Raat. Seetõttu katsus Maido lisaks otsesele kontseptsioonile ka mõelda nii nagu Marko. See õnnestus tal kohati päris hästi, aga oli naljakas ka.

Kindel traditsioon on, et kui õlu on käinud, siis minnakse sauna. See juhtus aga alles öösel ja seda meeleolukam oli meil Tiidu perega saunatada, süüa-juua ja miljonite tähtedega Saaremaa taevast vaadata.

Ja nüüd lühike kokkuvõte õlle tegemisest Tiidu sõnade järgi.

Tegevuste järjekord:
1. Vesi keema.
2. Eelnevalt on valtsveskiga peenestatud odralinnased (maged); tera lastakse neljaks.
3. Valada kokku.
4. Panna keema humalad.
5. Värk 4–5 tunniks seisma. Selle aja sees peab kadakaoksad ära tooma.
6. Kadakatest valmistada kurnatõrre põhja soova (filter).
7. Valada segu kadakaokstele, see filtreerib ära. Kadakas annab ka maitset.
8. Tagasi esimesse tõrde, mis on puhtaks pestud.
9. Lisada keedetud kuuma vett filtreerimistõrde nii palju, et nivoo käimatõrres saaks sama, mis leotuse ajal.
10. Jahutada 30 kraadi juurde maha. Selleks pandi külma veega piimanõud tõrde. Võib ka jahedamaks.
11. Lisada humalaleotist.
12. Pärm, enne vedeldatud. Segada.
13. Nüüd läheb seisma, käima. Vähemalt 24 tundi.
14. Käib maha, aga mitte päris, sest siis ei lähe enam nõus käima.
15. Nõudesse kinni vähemalt 2 nädalaks.

Saime oma õlled kätte (nõud olid meil ettenägelikult kaasas) ja tagasi Tartus hakkasime joomingut planeerima. Õlu pidi Tuubelite keldris vaikselt käima ja Maido Rootsis filmima.

Siis oli pidu ja kes ei olnud kohal, see kahetsegu!

PS. Tervitusi Tiidule ja tema toredale perele ja kurjale koerale!

IMGP9278
Õllemeister Tiit

IMGP9290
Vesi odralinnastega

IMGP9299
Kadakaokste lisamine

IMGP9311
Õlu lastakse läbi kadakate välja

IMGP9320
Lõhestatud oksa vahel on põhja augu punn

IMGP9324
Lisatud veeämbrite üle arvepidamine tikkude abil

IMGP9325
Õlle jahutamine külma veega täidetud piimanõude abil

IMGP9410
Õlu käib

IMGP9408
Kaameramees Maido oli täiega välja teeninud jumaliku aupaiste

Lisa kommentaar