Mõrsjakroonid – Setumaalt kingitud

Tiit Sibul, näituste korraldaja

Fotod Anu Ansu

Kujutluspildid, milline peaks välja nägema üks kroonitud pea või kroonikandja ning milline tema keskkond, on ilmselt üsna vastupidised võrreldes nendega, mis meid valdaksid, kujutades ette üht 18. sajandi setot oma suitsutares. Ometi on võimalik, nii veider, kui see ka ei tundu, et neil kujutluspiltidel on ühisosa täiesti olemas, meil tuleb selleks lihtsalt oma arusaama kroonide kasutamisest revideerida ja laiendada.

Ortodokssete setode jaoks on kirikus laulatusel kasutatavad kroonid vägagi tuttavad esemed. Kroonimine, mis ortodoksse laulatustseremoonia ühe osana aset leiab, tähendab laulatuskroonide hoidmist laulatatavate peade kohal või asetamist pähe.

Laulatus Setomaal Saatse Püha Paraskeva kirikus 2011. aastalLaulatus Setomaal Saatse Püha Paraskeva kirikus 2011. aastal. Foto Karl-Kristjan Nigesen.

Sisulisi seletusi selle akti kohta on palju rohkem. Kroonid ja kroonimine võivad sümboliseerida Kristuse võitu patu, surma ja/või kurjuse üle, martüüriumi, Kirikut, Jumala laste kuninglikkust, aga ka midagi seitsmendat, kaheksandat või neid kõiki kokku. Kui tänapäeval tähistab kroonide eemaldamine laulatustseremoonia sisulist lõppu, siis ajalooliselt paistab olevat olnud nii, et kroonide eemaldamine toimus eraldi tseremooniana millalgi hiljem, lausa nädal aega pärast laulatustseremooniat.

Et see võis samamoodi toimuda ka setode juures, sellele vihjab sissekanne kogumisraamatus kahe ERMi kogudes leiduva “mõrsja krooni” kohta.

6610

6611ERM 6610 ja ERM 6611

Kõnealused kroonid on 1912. aastal kogunud Edgar Eisenschmidt ja Joosep Kliimand. Nende kohta on kirjas, et üks kroonidest on kogumise hetkel hinnanguliselt 100 („mõrsja kroon” 6611) ning teine 150 („mõrsja kroon” 6610) aastat vana, tänaseks siis vastavalt umbes 200 ja 250 aastat. Kroonid on „Setumaalt kingitud”, täpsemad andmed kinkija, tema isiku või elukoha kohta puuduvad.

Huvipakkuv kirjeldus leidub lahtris, kuhu märgitakse eseme kohta kohapeal saadud teated. Nimelt seisab seal: „Pruugitakse ainuld laulatuse aega ja peale laulatuse kanti 8 päewa kodus – ka peigmees kandis niisama palju aega, siis 8 päewa pärast tulid kiriku ja sääl võeti kroonid ära (u 100 a tagasi).”

raamatKorjamisraamat nr 99

Korjamisraamatust lähtuv teave peakataloogis ütleb sisuliselt sedasama: „Et setud peaaegu kõik vene usku on, siis on ka niisugustel mõrsja kroonidel setude juures oma tähtsus. Ennemal ajal on niisugust krooni pruut ja peigmees laulatuse ajal kirikus ja pääle laulatuse 8 päeva kodus kandnud. 8 päeva pärast tulid kiriku, siis võeti kroonid ära.”

Siit võime välja lugeda, et umbes 19. sajandi alguses oli kombeks kanda kroone ka nädalajagu pärast laulatust. On raske ette kujutada, et vastav kirjeldus oleks saanud tekkida või levida ilma reaalse praktikata. Samas tekitab see hulga igasugu küsimusi, mis võib-olla jäävadki vastamata.

6611_aa0044ERM 6611

Et pulmad toimusid millalgi pärast laulatust, siis võib oletada, et kroonid kuulusid kunagi ka traditsioonilise pulmariietuse juurde, enne kui „mõrsja küpär” ja „kaap” need välja vahetasid. Või sai pulm toimuda alles siis, kui kroonid olid kirikus eemaldatud? Kui ranged üldse oldi kroonide kandmisel? Kas prooviti näiteks kroon peas magada või oli katse krooniga magada hoopis eriline teotus? Kas kõik tavapärased tööd ja tegevused olid sel puhul lubatud või olid omad tabud? Kas kroonikandjad olid töödest ja tegemistest üldse „vabastatud”?

Paistab, et kombestiku see osa, mis puudutab rahvausundit, on setode juures palju paremini kaardistatud ja läbi uuritud kui see osa, mida võiks nimetada setode õigeusuks. Samasugused pimedad alad on ka matuste ja ristimise juures. See tähendab, et me päris täpselt ei tea, mis toimus kirikus või mis sellele vahetult eelnes ja järgnes. Ilmselt on uurijad selle vastu vähem huvi tundnud, pidades seda rangelt n-ö ametliku religiooni osaks, mis on kindel, püsiv ja muutumatu ning seepärast ka ligipääsetav ja avalik. Paistab, et tegelikult see nii ei ole.

On küll veidi võõristav ette kujutada, et 18. sajandil istub seto oma suitsutares ahju veere peal, kroon peas ja kana süles, aga midagi ei ole teha… Ka nimetus „Seto Kuningriik“ saab juurde uue mõõtme.

 

 

One thought on “Mõrsjakroonid – Setumaalt kingitud

  1. Viide: Käed on kirjutamiseks, silmad lugemiseks. Eesti Rahva Muuseumi blogi – 5! | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Leave a Reply