Juba ammu enne ERMi asumist Raadile 1923. aastal lendasid Raadil lennumasinad

Tekst: Ülo Siimets, Raadi haldusjuht

Aasta enne ERMi asutamist, 29. jaanuaril 1908 moodustati Ülevenemaaline Keiserlik Aeroklubi, mille esimene president oli ratsaväekindral Alexander Wilhem Andreas von Kaulbars, vabahärra Mõdriku mõisast. Staažika õhusõitjana kasutas armeekomandör õhupalle juba Vene -Jaapani sõja ajal. Klubi liige oli ka eestlane Jüri Herman.

Järgmine klubi president oli ka baltisakslane, krahv Johan (Ivan Vassiljevitš) Stenbock-Fermor.

Esimest lennukit Eestis nähti Raadil. Tallinna elanikud nägid esimest lennukit aasta hiljem.

Eesti esimese mootorlennuki lennu tegi Raadi mõisa väljade kohal 14. aprillil 1912 Vene lendur Sergei Utotškin kahepinnalisel Farman-tüüpi lennumasinal. Selle lennu filmimiseks sai Johannes Pääsuke lubatähe Eesti Rahva Muuseumi kaasabil, ja sellest päevast algab Eesti filmiajalugu.

Postimees (nr 86, 16. aprill 1912, lk 2) andis sellest lennust ülevaate:

„Juba kella neljast hakkas rahwast Raatuse uulitsa kaudu jala ja woorimeestel lendamise platsile voolama. Päältwaatajate arw platsil ulatus tuhandeteni, palju rohkem rahwast oli muidugi wäljaspool. Kohalejõudjad wõisid lendamise apparati, mille kallal õhusõitja mehaniker weel nokitses ja mille kohta hra Utotshkin kooliõpilastele seletusi enne ja pärast lendamisi andis, ligemalt waadelda. Lennumasin oli kahe kandepinnaga Farmanni süstemi riist. Peab ütlema, et ta esimesel silmapilgul ligemalt waadates pettumuse tunnet äratab. Lendamise probleemi kallal on inimesesoo erksamad pääd aastasadade pikkuselt mõtelnud ja uurinud. Peaks arwama, et masin, selle uurimise wili, wäga peenike ja keeruline riist on. Kuid mis sa näed? Puust traatidega ühendatud keppisi ja lihtsa linase riidega üle tõmmatud kandepindasid (tiibu), mõne sülla laiusid. Neil on üks niisugune wäike pind nokaks ees ja kaks ülestikust pikaks sabaks taga. Kõik nii lihtne materjal ja lihtsalt ja kergelt tehtud. [—]

Kella 6 ümber laupäewal ronis õhusõitja Utotshkin oma kipaku istme peale. Et külm ilm oli, siis paksus ülikuues, pää ja kõrwad tuule wastu hoolega kinni mässitud, inimesed taganesid mõlemile poole kõrwale, soldatid hoidsid apparati sabast kinni, mehaniker kallas mootorile õli kurku ja lükkas ta käima. Ägeda surisemisega töötawad wäikesed tiiwakesed. Ei tahaks uskuda, et need suur apparadi lendu jõuawad tõsta, aga lendaw liiw ja tühjade toolide ümberkukkumine hulga maa pääl näitawad, misssugust tuult see lihtne õhukruuw suure kiirusega jõuab teha. Kui masin täies hoos, lasewad soldatid lahti. Kergesti jookseb masin ratastel sammu 50 edasi, siis tõuseb ta, nagu laste nööriga tõmmatud õhu-madu propelleri tõukamisel pool liusklewate kandepindade tõstmisel kergelt õhku, üle majade kaob ta surisedes Raadi mõisa wäljadele, üle kasarmu kiriku torni.[ —]“

Sevastoopolis sai 1912. aastal merelenduriks baltisaksa soost mees – mitšman von Essen, hiljem said lenduritunnistuse  mereväeleitnandid Paul Axel Emmanuel von Liphart (1913) ja N.,Wiren, staabikaptenid parun Dellinghausen, Arthur von Vietinghoff-Scheel ning Otto Hennike Richard Eric von Maydell (1917).

Peterburi sõjaväeringkonna lennuroodu (ülem oli Eesti päritolu polkovnik Jüri Herman) 10 lennuki ringlennu (Gatšina – Tallinn – Haapsalu – Riia – Tartu – Narva – Gatšina) vahepeatuse jaoks lasi Raadi mõisnik parun von Liphart  1914. aasta suvel siluda Raadi mõisa põllu.

Kümme õhusõitjat alustas oma ringreisi Gatšinast 28. juunil. Lennati Tallinna, sealt Haapsalu kaudu Riiga ja üle Valga Tartu. Et orienteeruda, tuli lenduritel jälgida raudteeliine ja maanteid. Muid navigeerimisvahendeid sel ajal ei olnud.

30. juuni õhtul süüdati maandumisraja tähistamiseks lõkked ja Paul Axel Emmanuel von Liphart maandus üksi oma lennukiga Raadi mõisa väljale. Teised lendurid jäid Valka öömajale ja lennukid saabusid Raadile 1. juuli õhtul.

Selle ringreisiga pandi alus ka Raadi lennuväljale. Parun Liphart lasi Raadi põllu siluda ja kutsus lendurid endale külla. Paruni huvi lennunduse vastu seletab tõik, et tema vennapoeg Paul Axel Emmanuel von Liphart, oli jõudnud saada (mere)lenduriks.

1917. aasta suvel tegutses Venemaal 91 lennusalka, sealhulgas ka neli kindluste –Tallinna, Kroonlinna, Petrogradi ja Odessa – salka. Merelendureid oli kokku 130 lendurit 240 lennukiga.

1919. aastal sai kapten Vietinghoffist Loodearmee lennuväe (ehk tollase nimetusega: varustusülema juures asuva autoaviojaoskonna) ülem. Tema ja ta alluvad interneeriti Eestis 1920. aastal.

Eesti iseseisvumise järel kolis Raadile lennurügemendi 2. eskadrill. 1919 toimetati Tallinnast Raadile kaks lennusadama angaari.

1925. aastal otsustas Eesti Vabariigi Valitsus laiendada Tartu lennuvälja. Nagu kirjutab ajakiri „Sõdur“, anti lennuvälja ja  õppeplatsi laiendamiseks kaitseministeeriumile üle Raadi mõisa piirkonnas asuv „Dauguli [Daugulli] aed“.

Samal territooriumil avati ka esimene Tartu lennujaam, mida teenindasid eesti sõjaväelased.

Alates 1930. aastast likvideeriti lennurügement, Tartus Raadi lennuväljal baseerunud üksus nimetati 2. Üksikuks Lennudivisjoniks ja tegutses selle nime all 1940. aastani. Iseseisvuse lõpuaastatel oli Raadi üksuse varustatus võrdlemisi vilets (kolm Tšehhi päritolu luure- ning kergpommituslennukit), lennati peamiselt relvastamata treeninglennukitel. Mais 1940 jõudsid Raadile viis Henscheli Hs-126 tüüpi luurelennukit, kuid nendel jõuti lennata vaid kuu aega – kuni jõustus Nõukogude režiimi kehtestatud üldine lennukeeld.
Teise maailmasõja ajal rajasid sakslased Raadile esimese betoneeritud lennuraja. Raadil baseerusid erinevad lennuväeüksused, seal oli lennukite remondi- ja hooldusbaas.

1944. a suvel lahkusid Raadilt viimased Junkersi Ju-87 „Stukad“ (Sturzkampfflugzeug) ning viimasena staabiüksus JG 54.

See lennuväli saigi aluseks tulevasele hiiglaslikule Nõukogude militaarlennuväljale.

Leave a Reply