Pealaest jalatallani ehtne. Karin Grabby-Matthiesseni moejooniste kogu

Kristina Paju, Tartu Kõrgema Kunstikooli lektor

Illustratsioonid: Karin Grabby-Matthiessen

Eesti päritolu Karin Grabby-Matthiessen (tuntud ka perekonnanimega Baritsch) on ERMi kogudesse annetanud mitu mahukat mappi originaalsete moejoonistega.

Eestis, 20. detsembril 1913, sündinud, kuid Saksamaal Hamburgis moekunstnikuna tegutsenud daam oli vaatamata keerulistele aegadele ja poliitilistele kataklüsmidele edukas ettevõtja. Jooniste põhjal võib arvata, et Teise maailmasõja järgsel kümnendil valmis tema ateljees eratellimustena hulgaliselt kõrgmoodi järgivat loomingut, mille luksuslikust kangakasutusest ning uhkest vormimängust enamik naisi vaid unistada võis.

Kui Christian Dior tutvustas 1947. aastal oma esikkollektsiooni nimega Corolle, lõi see täiesti uue moesuuna, millele ajakirjanikud andsid kärmelt nime New Look. Uus mood vastandus teravalt varasemale saledale, maskuliinsete rõhuasetustega figuurile. Naised, väsinud sõja-aastate koledustest ning lõputuna tunduvatest piirangutest (puudus toiduainetest, tarbeesemetest, kangast jms), tervitasid rõõmuga naiseliku liivakellasilueti järgi vormitud moodi. Uues, ihaldusväärses riietuses domineeris peenike sipelgapiht ning kulutati ohtralt kangameetreid avaralõikeliste klošš-seelikute tarbeks.

Valdav osa Karin Grabby-Matthiesseni moeillustratsioonidest järgibki eelpool kirjeldatud tunnusjooni. Kogus leiduvate jooniste põhjal on näha, kuidas kandiline ja õlajoont rõhutatud siluett taandub ning moed muutuvad järk-järgult elegantsemaks, lõikelised volüümid suuremaks, geomeetrilisemaks. Kuna moeuuenduste tegemisel andsid tooni Pariisi kõrgmoemajad, siis kopeeriti kümnendi jooksul laialdaselt Diori, Balenciaga, Givenchy jt loomingut.

Moejoonistel on näha pidulikesse õhtukleitidesse või siis päevastesse kleitidesse-kostüümidesse riietatud daame, kes poseerivad klassikalises „uue moe“ poosis, üks jalg koketselt teise ette seatud. Kõrgmoele omaselt on riietus hästi läbi töötatud – lisatud on keerukaid, sageli asümmeetrilise paigutusega drapeeringuid, voldistikke, ootamatuid lõikelisi lahendusi, dekoratiivseid revääre, kraesid, mansette ja taskuid. Sageli saadab komplekte ka kokkusobiv kindapaar, peakate, päevavari, käekott, mis sel ajal kuulus daamiliku riietuse raudvara hulka.

Illustratsioonid ise on valdavalt teostatud moodidega kooskõlas olevate peenekontuuriliste joonistena. Mõned üksikud kavandid on must-valge graafikaga, suurem osa koloreeritud. Lisaks võimalikult elegantsete pooside tabamisele on tähelepanu pööratud ka kanga tõetruule kujutamisele, andes edasi muljet erineva raskuse ja töötlusega materjalide langevusest (nt villane kostüümiriie, peenevoldiline plisseer, karusnahk).

Tundub, et jooniste autor oli pigem moelooja kui -illustraator. Kuigi tal on õnnestunud ülimalt lihtsate vahenditega ning kohati uskumatu kergusega kujutada moodsaid naisi, on tema joonised loodud pigem funktsionaalsete dokumentidena. On ju ideede visualiseerimine üks osa ateljeed pidava moekunstniku tegevusest – luua ihaldusväärseid, kuid samas praktilisi ja kantavaid mudeleid, millega kliendid samastuksid ning mille järgi komplekte teostavad õmblejad joonduksid.

Moeillustratsioon on omamoodi ajastut järgiv dokument, mis võtab laiemalt kokku kogu moega seonduva – inimeste ihad ja unistused, ootused väljanägemisele, maitse-eelistused, normid ja reeglid. Ka nendes illustratsioonides on talletunud kübeke salongilikkust. Need tööd jäädvustavad kõrgmoe viimast, kuldset kümnendit, kus kehtisid veel vana maailma reeglid – au sees olid eksklusiivsus, kordumatus ja käsitööoskused. Sedasama mõttekäiku on ühes ERMile antud videojäädvustuses tunnistanud ka autor ise, öeldes: „Minu joonised on pealaest jalatallani ehtsad!“.