Rongid, rongid, kuhu te …?

Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht

Mu talust pärit vanavanaisa töötas tsaaririigi päevil Valgas, Riias ja Vitebskis vedurijuhina. Ikka seal, kuhu ettevõte tööle saatis. Ehkki ka auruveduri aknast enam kui sajand tagasi paistsid laiad haritud põllu- ja karjamaad, võib ühes kindel olla: raudteeaedu trassiveeres ei paistnud. Põllumajandus oli jaotatud talu ja mõisa vahel ning toitu toodeti ikka seal, kus tingimused selleks parimad, mitte transpordikompanii suva järgi.

Millegi nii absurdse peale, nagu töölistele aiandusmaa eraldamine riigile kuuluvate ettevõtete kaudu, sai tulla alles nõukogude võim. Tõsi, kuna raudtee teenindamine enne automatiseerimist vajas palju inimtööjõudu, tekkis raudtee äärde ka hulgaliselt asustust. Kõik need rööpaseadjad ja raudteevahid iga maantee ülesõidu juures pidid ju ööpäevaringselt valves olema ning kuskil elama. Võib-olla just nende majade juurde tekkinud aiad inspireerisid raudteeasjanduse juhte asja laiemalt ette võtma ja toonaste seaduste raames legaliseerima.

Iseseisvas Eestis, kus arusaamad maaomandist ja maakasutusest lähtuvad põhiseadusest ning põldu haritakse turumajanduslikul alusel, on raudteeäärne aiandus kahtlemata kaduv kultuur. Tallinnast otse Berliini viiva kiirraudtee äärde uusi aiamaid ei sünni, seda keelavad arusaamad turvalisusest ja takistab seaduste kõrval ka turu puudumine. Arvata võib, et kui maaomandit rööbaste vahetus läheduses üldse müüdaks, siis oleks maa hind küll suhteliselt madal (ja ehitusluba ei antaks niikuinii), kuid aianduslikku isetasuvust ei õnnestuks sellisel maa ikkagi tekitada.

IMG_7028Foto autor Heli Hinto

Valdav osa tänapäevasest aiapidamisest pole majanduslikult tasuv mõistagi ka raudteedest kaugemal, see on hobi ja eluviis, mitte vältimatu vajadus, sest toidunappust poodides-turgudel mäletavad veel vaid maa vanemad elanikud. Aga kui juba eluviis, siis tahaks ikka parimat, ega ei hakkaks valima halvimast otsast, sealt, kus puudub peenramaa jaoks vajalik muld, see-eest aga on ööpäevaringne müra, muust reostusriskist rääkimata. Okupatsiooniajal raudteel Kesk-Aasiasse loomavedamisega lisatulu teeninud üliõpilased meenutavad ikka, kuidas lahtisest vaguniuksest labidale kogutud lehmakookidega mööduvate esemete (ja kas ainult?) pihta märki visati. Enam seda pole, märklaudugi jääb aina vähemaks, aga ohud pole lõpuni välistatud.

Eesti rahva õiguskuulekuse kiituseks peab ütlema, et laiemalt pole teada juhtumeid, kus raudteeaedade toidutootmine, mis ju reeglina on vahetu järelevalveta, oleks langenud rüüstamise või varguse ohvriks. Vahet era ja kroonu oma vahel osati teha kolhoosikorra ajal ja osatakse nüüdki. Ja Eesti riigivõimu kiituseks tuleb lisada, et see on tublilt hoidunud jõuga sekkumast raudtee äärtes õiguslikult küsitaval alusel rajatud hoonetes alalisemalt resideeruvate inimeste elukorraldusse. See on süsteem, mis ise ennast enam ei taastooda ja vääramatult lõpeb, eriti Lõuna-Eestis.

IMG_5145Vaade raudteeäärsele aiale. Foto autor Heli Hinto

Juhan Viiding kirjutas oma raudtee-oodis „Kitsarööpmeline tee“:

Liha, mune, kollast võid
linnarahvale sa tõid
Tallinna ja Pärnusse
ja supelsakstele.

Raudteeaiad linnarahvale toitu ei saada. Supelsaksad aga tulevad aina kasvaval hulgal ka neisse Eesti kuurortlinnadesse, milleni viiva keiserliku raudtee rööpad on ammu üles kistud ja mille äärest on kadunud ka raudteeaiandus. Toitu ja lõbu leidub selletagi.

 

rongigaRong möödumas suvisest raudteeaiast. Foto autor Heli Hinto

Näitus „Raudteeaiad“ (kuraatorid Heli Hinto ja Kristi Ziugand) on ERMi näitusemajas avatud kuni 31. detsembrini 2013. Näitusel on esitatud läbilõige aedadest, mis asuvad Tartu linna läbiva raudtee ääres, ja linlaste haritud linnalähedastest raudteeaedadest 2013. aasta kevade, suve ja sügise jooksul. „Raudteeaiad“ valiti publiku lemmikuks ERMi tänavu kevadel toimunud „Oma näituse“ ideekonkursil.

Näituse tekkeloost jutustab varasem blogikanne “Raudteeaedade juures UITavad Oma Näitused“.

4 thoughts on “Rongid, rongid, kuhu te …?

  1. Sõitke rongiga Brüsselist Antverpeni – äärelinna raudteeservad on samamoodi aiamaalapikesi täis, täpselt samasugused pildid saab ka sealt (kahju, et siia midagi üles riputada ei saa). Ka nõukogude igand? Või seal saadavad raudteeaiad linnarahvale toitu? Ja muide, elatakse, sisehoovid raudtee poole, samuti 20 meetri kaugusel relssidest.

    • Eestit või muid hõredalt asustatud Põhjamaid ei saa ega tohi tiheasustuslike Belgia (ja näiteks Hollandiga) üksühele võrrelda. On üsna vähetõenäoline, et Belgia raudteeäärsed peaksid aiamaad harima selleks, et „linnarahvale toitu anda“. See on ehk tegevus lõbu pärast, eeskätt. Järgmine, mis oluliselt asjasse puutub, on maaomandi küsimus.
      Edasi, mõistagi võetakse seal, kus maad ja jõukust korraga napib ja elanikkonna mingi osa tunneb veel end talupoeglikult, kasutusele iga vaba tükike. Võetakse Hiinas, võetakse Aafrikas. Et meil ei ole aktiivses põllumajanduslikus kasutuses märkimisväärne osa viljakast maast seal, kus inimesed ka elavad, siis seda vähem peaks olema põhjust püüda kasutusse võtta viljatut ja keskkonnariskidega ala inimeste endi elupaikadest kaugel.

  2. Sama ülekohtune on minu arvates ka raudteeäärse potipõllunduse kuulutamine nõukogude pärandiks. Ning peale vaadates on ju selge, et enamat kui hobi ja elustiili sealt samuti välja ei pigista. Kindlasti mitte linnarahva toitmist. Ei meil, ei Madalmaades. Kel vaja kätt mullas hoida, leiab selle võimaluse kuskil mujal, kui raudtee ääres, kui ühel päeval enam ei tohi, mõtlemata sellele, kas teda sunnib selleks nõukogude, kodanlise või õitsva kapitalismuse pärand. Või äkki tahab lihtne aednikuinstinkt väljaelamist.

Leave a Reply