Lugemine on magus

Siret Saar, koguhoidja

Miks peaks ERMi raamatukogus olema väljapanek lapsepõlvelugemistest, seal ei ole ju ilukirjandust, veel vähem lastekirjandust? Idee näituseks tekkis vestlusest Andrei Hvostovi raamatu „Sillamäe passioon“ üle, mil kõneldi emotsionaalselt lapsepõlve filmidest, raamatutest, mängudest.

Enamasti kujunevad meist lugejad lapsena. Sageli on lastena raamatute neelajatest hiljem saanud ainult erialakirjanduse lugejad – paljude jaoks ilukirjandus ammendab end või jäädakse truuks ainult mõnele ilukirjanduslikule žanrile, kõiki kimbutab ajanappus. Lapsena oli aga teisiti – ühte raamatut loeti korduvalt, kuni pähekulumiseni (ja mõned on seal siiani tallel), ei virisetud kirjaniku stiili üle, didaktilisust ja moraalitsemist ei pandud pahaks, kui seda korvasid huumor, põnevus ning lahedad illustratsioonid.

Kolm üheealist väikest last lugemas. Muuseumisse jõudnud Linda Petti elu kajastavate arhiivmaterjalidega. ERM Fk 2942:378

Seega palusime kolleegidel panna kirja meenutusi oma lapsepõlve lemmikraamatutest, lugemisharjumustest, meelistegelastest. Meie raamatukogus on heas mõttes väikekodanlik nurk, kus saab neid mälestusi lugeda, sirvida lasteraamatuid ning seda kõike tugitoolis istudes ja kommi vitsutades. Nostalgitsemine, vanade raamatututtavate avastamine ning uute leidmine on garanteeritud. Laekunud töid on huvitav lugeda – põnevad aspektid tulevad sisse näiteks eri põlvkondade puhul. Ja mulle tundub, et need lood ütlevad inimeste kohta päris palju. Kuna töid on pisut üle 10, siis suuri üldistusi teha ei saa ega tahagi, toon lihtsalt mõned aspektid välja.

Raamatust saab kirg

„Saladuslik saar“ oli eriline raamat. See kuulus nn kapten Nemo triloogiasse, kuid oli kolmest kõige parem. Ma lugesin seda läbi vist oma 20 korda. Mõningaid teatud kohti aga palju rohkem ja teadsin neid isegi peast. See raamat oli ramsis üsna nõutud ja ma sain harva teda kätte. Vahepeal kaalusin varianti see isegi varastada, kuid selleni ma siiski välja ei vedanud. Sellel asemel kirjutasin terveid lõike raamatust käsitsi ümber. Muidugi käisin ma lõputult otsimas raamatut poodidest. Ja muidugi ei saanud. (Kaspar, 38 a)

Mäletan hästi seda tunnet, mis lapsena tekkis, kui see raamat üle pika aja jälle mu kätte sattus: kuskil kurgu juures hakkas kõditama ja kõhus läks kuumaks. Miskipärast ei olnud „Tulist jäätist“ koduses Palade raamatukogus sees ja nii sain selle kätte vaid siis, kui külastasime Kõrgessaares elavat vanatädi. Kõrgessaare raamatukogus oli „Tuline jäätis“ olemas ja iga kord ma sealt selle ka laenutasin. Ükskord oli isegi nii, et järjekordse Kõrgessaares-käigu ajal lubasin vanematele „Tulise jäätise“ korralikult raamatukokku tagasi viia, aga tegelikult võtsin ta salaja koju kaasa. Mõne nädala pärast helistas Palade kodu telefonile muidugi nõudlik raamatukogutädi ja oligi käes esimene raamatukirest ajendatud pahandus minu elus. (Kristel)

Lugemine on maagiline

Mäletan siiani selle raamatu erilist, kummalist ja salapärast õhustikku, mis täielikult endasse tõmbas. Sealne humoorikas ja absurdimaiguline, kohati ka nukker fantaasiamaailm oma vahvate olevuste ja nende pisut veidra käitumisega oli minu meelest lihtsalt fantastiline! Mingil ajal vist peaaegu lootsin, et kusagil ongi olemas ja tegutsevad omaette muumitrollid, koduvanad, mymlad, filifjonkad ja hatifnatid. Ma ei tea enam ammu, mitu korda ma olen seda raamatut lugenud. (Jane, 39 a)

Siiamaani on vaimusilma ees 18. sajandi lõpu Peterburi poistepansioni hämarad kõrgete lagedega ruumid, mis lausa nõretavad salapärast, ja maa-alused käigud, kus ajab oma asju maagiline härjapõlvlaste õukond. Meeles on ka loo hingematvalt traagiline lõpp… (Kristel)

Argiselt idülliline

Minu öökapivirnas (jah, ma loen mitut raamatut korraga) on tänaseni ainsaks alaliseks raamatuks „Bullerby lapsed“. Loen seda siis, kui mul on väga kurb või väga rõõmus, kui elu on oma hari- või madalpunktides. Rääkisime kord koolivennaga ja ta ütles, et talle see raamat üldse ei istu, kuna sealne maailm on nii ebareaalselt idülliline. Huvitav, et täpselt sama põhjus teeb selle minu jaoks just oluliseks. See on justkui värav ära argipäevast – väikene doos omaenda elu õnnelikke aegu. (Eva-Kaia, 27 a)

Seda raamatut võisin ma ühe suve jooksul kordi ja kordi tervenisti või siis kindlaid osasid sellest uuesti üle lugeda, kuid ikka oli nii hea ja huvitav. Raske sõnadesse panna, mis mind selle juures paelus. Ehk selline väikelinna-oma tolmuse tänava-oma maja-oma kodu-idüll? Sellises keskkonnas kasvasin ma ise ja võimalus end kuidagi Bullerby laste (eriti Liisaga) samastada ning oma mängudele inspiratsiooni ammutada võis/võib olla minu kiindumuse põhjus. (Kristi, 27 a)

Raamat sunnib uusi oskusi omandama

Ühel päeval sattusin vanaema maja pööningule. Seal oli suur riit mitmesuguseid raamatud. Kahjuks olid nad kirjutatud gooti kirjas.

Kuna nad olid põnevad kriminullid või ajaloolised raamatud kuningate elust ja saladustest, siis õppisin ka selle gooti kirjaviisi selgeks ja lugesin selle kuhja raamatuid läbi. Meelde jäänud lugudest oli seal raamat Londoni sarimõrvarist „Rappija Jackist“. Oli veel teisi verdtarretavaid õuduslugusid. Loomulikult oli ka mitmeid lugusid idamaade võluritest, joogadest, džunglisse peitunud lossidest jne.

Oli ajaloolisi raamatuid. Neist sain teada näiteks, kuidas Katariina II tegi Talvepalees lossiahju kütvast sõdurist „Tšernozubovist“ öö jooksul krahv Zubovi ja kinkis talle hommikul ka mitu küla talupoegi. (Ülo, 63 a)

Vanaema lapselapsega raamatut lugemas. 1975. ERM Fk 2803:288

Raamat vallandab emotsioone

Aga kõneksolevaid raamatuid ema mulle soovitas. Ja luges ise ette ka, talle meeldis. Minust rääkimata. „Pál-tänava poissegi“ lugesime koos. Vahepeal töinasime mõlemad ja siis lugesime jälle edasi. (Gerd, 41 a)

Sõbranna oli tihti haige ja palavikus – siis lugesin mina talle „Kadrit“ ette. Nutsime koos – nii kurb tundus Kadri elu. Hüüdnimeks Haisukott, vanaema eest salaja ahjuorvas küünlavalgel raamatu lugemine (vanaema ei lubanud elektrit raisata, küünal aga võis maja põlema panna, seepärast salaja), keldrikorruse elamisest vaid möödujate jalgade nägemine ja tavalisest puukastist endale riiuli meisterdamine – see kõik tundus hale ja õnnetu. Ent elu läks kergemaks. (Külli, 36 a)

Berti juhtumistest lugedes tabasid mind ajuti hüsteerilised naeruhood, mistõttu oli paslik need raamatud pigem päevasele ajale jätta. Tagantjärele mõeldes tundub see huumor ehk veidi naiivne, aga eks ole ka vaks vahet, kas sa oled 13 või 30 liginev. Jah, olid ajad, olid majad. (Kristi, 27 a)

Raamat inspireerib mängima

Mingil ajal, hästi ei mäleta, aga ilmselt algklasside õpilasena mõtlesime parima sõbrannaga endale välja omalaadse tobeda lõbustuse. Mul oli kodus kirjutusmasin, see täiesti tavaline. Meile hirmsasti meeldis sellega trükkida (see tegi kõva müra) ja mis me siis tegime – hakkasime raamatut kirjutama! Aga see nägi välja nii, et me miksisime erinevatest raamatutest lauseid kokku. Nii et kui tänapäeval miksivad DJ-d muusikat, siis meie miksisime tekste. Ikka nii, et näiteks üks lause Karlssonist ja teine Viplalast, kolmas Pipist ja siis jälle Karlssonist jne. Peamiselt otsene kõne, dialoogid. Sel moel tekitasime täiesti segaseid ja absurdseid jutukesi. Üks otsis raamatutest sobivaid lauseid, mis omavahel haagiksid, luges neid ette ja teine siis trükkis. Igatahes olime kogu aeg naerust kõverad! (Jane, 39 a)

Naine pojaga raamatut lugemas. Fotograaf Viktor Salmre, dateering 1961-66. ERM Fk 2644:577

Minu lapsepõlve oluline film oli „Neli tankisti ja koer“. See pakkus mulle ja kolmele meie maja poisile kuude kaupa lõputut mängimise võimalust. Tanki sai ehitada nii tuppa kui õue ja sõjategevus kees. Tahtsin meeletult Janeki rolli, paraku oli ühe naabripoisi nimi päriselus Janek ja vaidlusvõimalust polnud. Ei õnnestunud ka teiste tankistide osasid saada, kuigi ülejäänud kaks poissi olid minust nooremad. Täielik sooline diskrimineerimine – pidin olema koer Šarik. Hiljem avastasin kodusest raamaturiiulist raamatu, esialgu vaatasin fotosid filmist, mis olid raamatu illustratsioonideks, hiljem lugesin ka läbi ja parandasin oma staatust tankistide mängus stsenaariumisse uudseid ettepanekuid tehes. (Siret, 36 a)

Raamat aitab hirmu vastu

Lugesin igal ajal, kui isu tuli, kuid peamiselt õhtul hilja oma voodis, kui oli magamise aeg. Nimelt kartsin ma väga pimedust ning kummitusi. Tule kustutamine oli välistatud ning samuti ei saanud ma silmi sulgeda, kuna siis ei näeks, kui kollid tulevad. Raamatute lugemine aitas hirmust võitu saada ja magama jääda. Tule kustutasin siis, kui silmad enam tõesti lahti ei seisnud. (Tea, 26 a)

Leave a Reply