Välitöödel Setomaal

Jaanika Jaanits, koostöövõrgustike koordinaator

Ülle Jäe, koguhoidja

5.–15. juuli käisid Eesti Rahva Muuseumi töötajad Tiit Sibul, Ülle Jäe, Kadri Vissel, Ehti Järv, Ange Vosman, Anu Ansu, Indrek Merimaa ja Jaanika Jaanits välitöödel Setomaal, nii Eesti Vabariigi kui ka Vene Föderatsiooni territooriumil.

Välitööde käigus uurisime viimase paarikümne aasta jooksul toimunud muutusi ning kohalike inimeste toimetulekustrateegiaid ja -praktikaid tänapäeval, sealhulgas olime luubi alla võtnud noorte setode nägemuse kohalikust elust ja kultuurist. Lisaks soovisime välitööde käigus kaardistada võimalikke muutusi traditsiooniliste kiriku- ja kalendripühade (vana jaanipäev, Uusvada kirmas, mõlapäev) pidamises. Võrdlusmaterjali pakuvad selles osas 20 aastat tagasi ERMi välitööde käigus tehtud ülesvõtted Miikse vanast jaanipäevast ning Mõla kiriku- ja surnuaiapühast.

Kogu välitöödest ülevaate andmine oleks blogipostituse jaoks liiga pikk ettevõtmine. Andmaks aimu, mida me Setomaa Vene poolel nägime-kuulsime-tegime, avaldame siin koguhoidja Ülle Jäe välitöödel kirjutatud päeviku 13. ja 14. juuli kohta. Teiste välitööliste päevikuid on võimalik lugeda juba mõne aja pärast ERMi arhiivis.

13. juuli

Marsruut: Obinitsa – Petseri – Taelova – Laasaruva – Pelska – Saalessa – Pitaluva – Metkavitsa – Koss’olka – Mõla – Pihkva

Äratus kell 7. Hommikueine, pakkimine. Tiit, Kadri ja Indrek viivad liigse kraami Kadri tallu Antkruvas. Teele saame pisut peale 9. Piir pole kaugel. Oleme end varem NET-is registreerunud, üleminekuajaks 10.00–11.00. Piirilt võtame peale ka Ahto Raudoja, kes on meie giid teispool piiri Setomaal. Passe näitame mitu korda, aga üldiselt läheb leebelt, tunnikesega saame hakkama. Petseris käime raha juurde vahetamas. See võtab palju aega, et saada oma 500 rubla ja selle eest kaardiga maksta (kõik kaardid ei sobi ka!). Võetakse passiandmed, tipitakse neid arvutisse, prinditakse mitu paberit, võetakse allkirju. Oeh! Siis poest läbi ja Taelova poole. Teeme jalutuskäigu surnuaial. Otsime üles Maire Kuninga [ERMi koguhoidja – toim] isa haua. Korrastame väheke ja süütame küünla.

_DSC1377

Foto Anu Ansu

Järgmisena oleme oodatud kiriku juures asuvasse endisesse vaestemajja. Siin on kaetud teelaud. Meid võõrustav perenaine on intelligentse näoga. Elab praegu majas üksi, aga aeg-ajalt majutab võõraid (nt kirikuehitajaid). Jätame talle kingiks muuseumi kalendri ja külmkapimagneti. Kalender pakub talle väga huvi – selgub, et on ajaloolane, ise palju välitöödel käinud jne.

_DSC1351

Foto Anu Ansu

Sõidame lõunapoole mööda piiriäärset teed. Tegelikult me vist nii piiritsoonis olla ei tohiks, aga otsustame, et kui kinni peetakse, ütleme, et otsime Saalessa kirikut ja lihtsalt eksisime. Teeme põike Pelska tsässona juurde. Tsässon ise võssa lastud kasvada, aga allikas elab. Saalessa surnuaias vaatame üht vana kiviristi, mis on kõdusse ja võssa uppumas, käime läbi Rikka Ivvani hauaplatsilt. Teeme tiiru kirikuaias.

Järgmine peatus Metkavitsa. Sinna peame sõitma läbi Petseri, sest Ahto kardab, et otsetee (läbi oja) on meie bussi jaoks läbimatu. Metkavitsa on ridaküla. Jalutame.

_DSC1435

Foto Anu Ansu

Küla keskel käib tsässona ehitus. Töödejuhataja on keskealine jõukuri väljanägemisega mees. Müürimeestest on üks Eestist, teine kohalik töömees (vist ka Pihkvast, nagu pealikki). Pärast käime pealiku majas, vaatame Ahtoga pilte, mis neil tsässona ehitamisel eeskujuks on. Vana tsässon hävitati sõja (II ms) ajal.

_DSC1428

Foto Anu Ansu

Edasi sõidame läbi Koss’olka külast, kus Viktor Pähnapuuga kokku lepime, et võime õhtul oma telgi tema aia taha panna.

IMG_8427

Foto Ehti Järv

Siis Pihkva poole. Teelt võtame peale hääletaja – Tiit ja Ahto tunnevad eidekeses ära Leeni, kes tahab Mõlasse. Sinna ta ka saab. Tee sinna on nii künklik (auklik), et peab päris ettevaatlikult sõitma. Pihkvas käime söömas ühes müüripealses restoranis. Praadide hinnad jäävad 200–300 rubla vahele (5–7 eurot). Tellime ka pudeli viina ja sakuskataldriku. Viimase koostamisel on ju venelased väga osavad – kibe pipar, marineeritud seened, minitomatid, marineeritud küüslauk, hapukapsas, oliivid. Valik tõesti hea. Siis kiirustame poodi. Kell läheneb juba 22le ja meie teada müüakse alkoholi just selle ajani. Poes selgub kibe tõde, et alkoholi müük lõpetati juba kell 21 [ja ei saagi pererahvale külakosti viia]. Ostame head-paremat homseks mõlapäevaks ja siis minekule. Viktori juurde jõudes juba hämardub. Paneme kiiresti telgi püsti ja ehitame pesad. Ei suuda leida väikesi vaiu, millega nööre pingutada, aga ehk pole vajagi, ilm on ju ilus. Ahto lepib veel pererahvaga kokku, et nemad saavad meiega homme Mõlasse. Varsti magame, päev on olnud väsitav. Ahto on tõeline tempohoidja!

14. juuli

Ärkame 8 ajal. Hommikused toimetused. Pererahvalt saame kohvivee. Siis sätime end teele. Pererahva hulgast tulevad veel meiega 4 täiskasvanut ja 2 last. Kuna külatee on auklik, jalutame tüdrukutega suure teeni. Ange, mina ja Indrek pakime end bussi „tagaossa“. Nii on meie 9-kohalises bussis nüüd 15 inimest – võimalik vaid Venemaal! Hämmastaval kombel ei saa buss isegi Mõla külla viiva tee aukudest läbi roomates kannatada. Jumal ikka kaitseb tema kotta tulijaid!

Autosid on juba palju, väga palju Eesti numbrimärgiga. Pakime söögid kaasa ja siis matkame kiriku juurde.

_DSC1478

Foto Anu Ansu

Peaaegu esimene inimene, keda surnuaial näen, on minu naabripoiss Rait Orissaarest oma perega. Raidu naise Maidi nimi on Saaremaal haruldane, siinkandis üsna levinud (haudadelt loetud), olen mõelnud kohtumisel küsida, ega tal Setu juuri pole. Rait tunnistab, et oli just mõelnud, et näeks kedagi, keda ei oska oodata! Oleks ikka pidanud midagi suuremat soovima, oleks teadnud, et siin soovid täituvad! Maidil Setomaal juuri pole, küll aga on Raidu isa elukaaslane seto. Küla nime ei mäleta – Petserist ca 17 km, siis võsa vahele. Kirikus rahvast palju, ostan küünlaid.

Vahepeal istume haual, siis liigume ringi. Kuna rahvast palju, siis ristikäiku saame vaid eemalt jälgida.

_DSC1485 _DSC1535 _DSC1550 _DSC1603 _DSC1608 _DSC1659

Fotod: Anu Ansu

Ahtol on siia maetud vanaisa ja ema vend, kes suri lapsena. Teeme võileibu. Ostsime Pihkvast ehtsat lõhemarja, letist pandi purk suurde turvakasti, mille kassapidaja lahti pusis. Mis seal salata, mari on hea. Mina olin korvi poetanud ka ühe odava võltsingu, aga see on üsna mõttetu ja õlise maitsega. Rohke sidruniga libiseb alla. Esimese pitsi valab Ahto taadile, lapsele jätame küpsist.

IMG_8452 IMG_8570

Fotod: Ehti Järv

Peaaegu kõikidel haudadel käib omaste mälestuseks söömine. Anu käib ringi ja pildistab, aeg-ajalt põikab meie juurest läbi, kurdab, et rahvas väga lahke, kõik pakuvad head-paremat.

_DSC1732 _DSC1697 _DSC1706 _DSC1714

Fotod: Anu Ansu

Tiit istub meile öömaja andnud pererahvaga. Selgub, et proua, kes meiega Mõlasse tuli, on Merike Toomase [Tartu Linnamuuseumi direktor – toim] ema. Juttu ja mälestusi temaga jätkub mul veel õhtulgi. Vahepeal viib Tiit pererahva koju. Meie käime [Mõla – toim] järves ujumas, on kaunis ja kosutav. Ahto teab võtme peidupaika ja nii näeme ära ka kiriku all asuva allika-koopa. See on müstiline koht.

_DSC1819

Foto: Anu Ansu

Ahto on päeval kohtunud Kirve Niinaga, kes on hädas heintega. Pööramegi nina Kuusinitsa küla poole, kus meid ootavad 4 suurt heinapalli (´a 1 t), mis vaja lahti harutada ja küüni virnastada. Töö läheb lõbusalt. Eriti kiiresti lähevad 2 viimast palli, mis mina ja Ahto küüni ukse vahelt virnale viskame. Võtame kahe peale hangutäisi, millest mõned vajavad üsna toorest jõudu, et need üle pea virnale saata. Tööd saadab lõbus laul. „Seitse valget kivist inglit…“ jne.

_DSC1869 _DSC1903

Fotod: Anu Ansu

Töö lõppedes toob perenaine meile 2 pudelit piima ja pudeli viina. Viina peale piima joomine jätab suhu üllatavalt hea maitse. Niina on 1958. aastal lõpetanud Petseri eesti keskkooli. /…/ Ta küsib meie nimesid ja mis huvitav, need jäävad talle ka meelde. Kui kuuleb, et olen Saare-Muhu päritolu, tahab, et laulaksime „See on väike Muhu…“. Talgute lõpus tehtud grupipildist saab meie välitööde „Kaanetüdruk“. Pilt tuleb lõbus ja meeleolukas tolm ja heinapebred, välja ei paista.

Kirve Niina (Niina Kovalenko) juures Kuusinitsa külas pärast heinategu

Foto: Ehti Järv

Need peseme maha Unkavitsa (Uutsõ) järves. Siis teeme peatuse ühe heinamaa servas. Selgub, et siin on Vabadussõja mälestussamba alus, hakkab juba mätta alla jääma. Ahtol on labidas kaasas (just selleks otstarbeks, aga seda on meie eest varjatud). Puhastame mätta maha. Küla on vist Podlesa.

_DSC1846

Foto: Anu Ansu

Vahepeal saame paduvihma. Viktori juurde jõudes selgub, et ka telk on märg. Lahtijäänud õhutusaknast on ka sisse sadanud. Anu jättis hommikul oma magamiskoti õue kuivama (Ahto istus sellel oma tagataskusse jäänud hambapasta tuubi tühjaks J), seegi läbimärg. Teeme päästetöid. Siis kutsutakse tarre. Võtame omalt poolt üht-teist kaasa. Pererahva poolt saame kohvi, saia, tomatit, juustu. Hiljem kolime õue, et haiglane lapselaps saaks rahus magada. Meiega on Merikese ema Leeni, peremees Viktor ja viimase tütar Leeni. Juba 12 ajal rooman telki, kus bussijuhtimisest väsinud Tiit juba uinumisharjutusi teeb. Üritan minagi, aga õuest kostvad kilked on liiga elavad. Lõpuks ikka magama ka.

 

One thought on “Välitöödel Setomaal

Leave a Reply