EÜEkaid ERMikate keskelt

EÜE Krakow 1979: Kuidas me prilliretseptiga Sopotis Boney M-i kontserdil käisime

Aivi Ross, arenduskoordinaator

Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev oli kõige muu kõrval kindlasti ka leidlikkuse kool, kiirkursus sellest, kuidas kitsastes nõukogude oludes tudengielu huvitavamaks muuta ja akent Euroopasse avaramaks raiuda.

Minu viieaastane malevlasekarjäär algas 1975. aastal, esimese kursuse lõpetamise järel Kambja rühmas. 1976. aastal veetsin suve Noarootsi rühmas. Sealse kaalukoja ehitusel sai minust märkimisväärne puhta vuugi ladumise spetsialist. 1977. aastal otsustasin kandideerida malevasse Ungarisse. Läbinud salapärase konkursisõela, kus kõige kõvemateks kaartideks olid malevastaaž, inglise keele oskus, õnnestunud foto ankeedil, tutvused ja hea õnn, osutusingi valituks. Saatusel oli minu jaoks siiski vingerpuss mängus, sest rühma komandör unustas minult passi küsida ja nii ilmnes vahetult enne sõitu, et mul pole viisat. Selle tulemusena leidsin end üleöö hoopis Tallinna lähedalt metsakoolist, Schwerini interrühmast. Interrühm tähendas seda, et pidime vastu võtma üliõpilasi Ida-Saksamaalt. 1978. aastal kandideerisin muidugi uuesti Ungarisse. Nüüd olid väljavaated eriti head, sest interrühm andis kaks aastat malevastaaži ja välisrühmade moodustamisel järgiti rangelt sookvooti, 50:50. Ka seekord õnnestus mul rühma pääseda.

EYE_symboolika

Näited EÜE atribuutikast. Materjalid eravalduses.

Kuu aega Ungaris oli midagi nii toredat, et viimase malevasuve plaane tehes oli hammas verel. Teadsin, et kaks korda järjest välismaale malevasse naljalt ei saa, kui pole just teab mis tähtis funktsionäär. Seda ma polnud. Eks malevat juhtisidki rohkem mehed. Üks tubli naisfunktsionäär siiski oli, aga tema oskas ikkagi veoautot juhtida ja juhtis ka, nii et temast malli võtta olnuks raske. Panin siis pea tööle ja mõtlesin välja ühe kübaratriki. Kandideerisin nimelt Krakowi rühma komissariks. Kuna mul erilisi teeneid ELKNÜ ees polnud, siis oli enam-vähem kindel, et komissari vastutusrikast koormat mulle ei usaldata. Ega ma polnud sellest ka huvitatud, sest kui keegi oleks ära hüpanud, oleks komissari näpud sahtli vahele jäänud ja kogu edasine karjäär elus või malevas pleki külge saanud. Ometi osutusid mu varjatud arvestused õigeks. Krakowi rühma komissariks valiti meestudeng ja mina sain kvoodi alusel naiste pingereas esimeseks, sest kes see komissarikandidaadi ikka päris välja jätab. Niisama lihtne see oligi, kuigi seda ei tahtnud keegi pärast uskuda, ikka ja jälle küsiti: „Mis sa selleks tegid?“

Krakowis betooni visates saime teada, et legendaarses Sopotis on toimumas kontsert, kus peaesinejaks Boney M. See oli tookord kogu maailmas laineid lööv ansambel ja sellele kontserdile pääsemine võrdus kaheksanda maailmaimega. Kuid meie, malevlased leidsime, et parim viis niisuguse ime osaliseks saada on ise kohale minna ja õnne katsuda. Sõitsime Sopotisse ja uurisime asja. Kõik oli väga lihtne: kontserdikülastajad läbisid suure värava, millest kahel pool seisis kontrolör, kellele pilet ette näidati tuli. Inimmass voogas läbi väravate päris kiire joana, nii et kontrolöridel väga palju mõtlemisaega polnud. Mõistsime, et kontserdile pääsemiseks on vaja dokustaadid ette näidata. Mina otsustasin proovida rahvusvahelise üliõpilasliidu piletiga, mis oli valge kolmeks murtud paksem paber, foto ja inglise- ning prantsuskeelsete kirjadega. Tempel kinnitas foto autentsust. Minu rühmakaaslane, Epp oli vist tema nimi, leidis kotist Eestis väljaantud prilliretsepti. Tema otsustas sellega proovida. Mida teised tegid, seda ma enam ei mäleta, aga sisse saime kõik. Mina ütlesin kontrolörile väravas joviaalselt silma vaadates ja naeratades: „This is all I have got.“ Ja näitasin pileti ette. Kontrolör noogutas mõistvalt ja näitas käega galantselt kontserdipaiga suunas: „Proše panna“, midagi niisugust ta vist ütles. Sisse pääsenud, nägin, et prilliretsept oli ka oma töö ära teinud, Epp püsis mul kannul. Tema järel tulid Tõnis ja kõik teised. Meid oli umbes kaheksa inimest, kõik valgetes teksapükstes, sest see oli osa Sangarist tellitud malevavormist. Kandsime kõik nagu kokkulepitult ka valgeid pluuse ja mitte kotkaga T-särke, mil seljal Krakow 79. Nägime välja nagu üks tore delegatsioon, näiteks… Ameerikast.

boney-m-12

Allikas: www.boneym.net

Nüüd oli loomulikult vaja ka istuma saada. Mõistsime, et ainukesed vabad kohad on kindlasti bronnikohad ja et need asuvad vabaõhusaali esiridades. Seadsimegi siis sammud sinnapoole ja meie arvestused osutusid õigeks – teises reas oli õige mitu vaba kohta. Omavahel sõnagi vahetamata võtsime täie iseenesestmõistetavusega istet. Poolakad meist mõlemal pool tõmbusid veel kenasti koomale, et teab mis tähtis delegatsioon Ameerikast ära mahuks. Teadsime, et mingil hetkel võivad välja ilmuda kohtade õiged omanikud, aga seda ei juhtunud. Nii nautisime terve õhtu heaolutunnet oma leidlikkusest ja võimalusest Boney M-i solistidele otse silma vaadata, kui nad meile esinesid. Ühtegi teist ülesastujat sellelt kontserdilt ma ei mäleta, kolmkümmend neli aastat on teinud oma töö.

——–

ERMi, TÜ ajaloo muuseumi ning Pärnu Muuseumi koostöös valminud jutustust EÜE saamisloost, elust, olmest, korraldusest, kokkutulekutest ja inimestest saab vaadata Pärnu Muuseumis kuni 15. septembrini.

Allpool mõned pildinäited näituse ettevalmistusprotsessidest. Fotode autor: Marju Kurvits.

DSC_2899

DSC_2907

DSC_2945

DSC_2921

DSC_2934

DSC_2940

One thought on “EÜEkaid ERMikate keskelt

Leave a Reply