Lastelastele sest räägin õhtuti…

 

Maimu Berg, kirjanik

Fotod: Anu Ansu

Varakevadel seadsid hipid ennast Eesti Rahva Muuseumi näitusemajja sisse, avati näitus „Nõukogude lillelapsed. 70-ndate psühhedeelne underground“. Kaks päris efektset tegelast köidavad kohe näitusekülastaja pilku, tüüpilistes lõtvades hipipoosides pikajuukselised noormees ja neiu, poisil käes lahutamatu kitarr. Nende ümber lillelaste rahutu maailm, kus tooni annavad toonased värvikamad tegelased Eestimaalt. Viimaste juttu on võimalik ka ekraanidelt jälgida. Jah, poisid – sest ainult mehed siin ju jutustamas ongi, on vanaks jäänud… Suurem osa ka juuksed maha lõiganud ja/või habemed ära ajanud.

aa0016_01

Ma ei hakka siinkohal heietama, miks ja kuidas tekkis hipiliikumine Läänes ja mille poolest see erines meil harrastatust. Oli ju palju sarnast, ent põhiline lahknemine oli ideoloogiates, kelle või mille vastu keegi kuskil protesteeris. Läänes protesteeriti kõikjal laiutava tarbijamentaliteedi, isiksuse vabaduse kärpimise vastu protesteerijate meelest jaburate ühiskonnareeglitega, seisti õiguse eest olla ja teha just nii nagu meeldib, õiguse eest „kosutada“ end vajadusel narkootikumidega, kolida tühjaks jäänud elamispinnale ja elada seal vabalt, kammitsevatest moraalireeglitest hoolimata, kommuunides ja partnereid vahetades, elada õhust ja armastusest, naeruvääristada õhtumaiste valgekraede haledat töödrügavat luterlikku või moraalitsevat katoliiklikku maailma ja asendada sünge palehigile ja pattude andekspalumisele orienteeritud kristlik moraal vaimu turgutava budistliku nabavaatluse nirvaanaga. Harrastada seda, mis meeldib, luua just niisugust muusikat, kunsti ja luulet, mis loojast välja purskab, olgu või ekskrementide kujul. Ja muidugi ei saa unustada hipiliikumise ühte suurimat tõuget ja mootorit – Vietnami sõda, mis tegi noorele põlvkonnale selgeks, et agressiivne ühiskond on kriisis.

Meil polnud muidugi mingit põhjust protesteerida tarbijamentaliteedi vastu, pigem ikka selle vastu, et midagi eriti tarbida polnudki. Omamoodi jahmatavalt mõjusid näiteks soome noored, igatepidi hipid mis hipid, aga laulsid nõukogulike pühade ajal tões ja vaimus Internatsionaali ja muud taolist, lehvitasid punaseid lippe ja ülistasid suure idanaabri rahvaste head elu. Tekkis tahtmine protesteerida protesteerijate vastu. Teisalt oli siinne totalitarism tegelikult väga masendav, riigi omamoodi pidev sõda oma inimeste vastu. Hipisus aitas natukenegi näidata, et kaugeltki kõik inimesed, eeskätt noored, ei kiida sellist riiki heaks, ei samastu sellega. Meil oli kristliku moraali asendanud kommunismiehitaja moraalikoodeks, mis muidugi oli kristlaste pealt üksühele maha vehitud, sestap sobis budism ka meie lillelastele ja hipi-ideoloogidele, tegelikult aga ka paljudele loomingulistele noortele väga hästi. Narkootikumiturg oli meil üsna piiratud, viina oli küll vabalt käes ja hirmodavaid veine, aga viinaravilised näiteks harrastasid kanget teed ja hambapastat, Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia vennasvabariikidest mingit narkotsi ikka tilkus ka, räägiti nt tšatšast, aga ma ei tea kedagi, kes seda oleks tarbinud. Korterite vallutamine ei tulnud kõne allagi ühiskonnas, kus kõik olid kuhugi sisse registreeritud ja miilitsamees käis kontrollimas, kas nad seal ka elasid ning suur kuritegu oli olla ilma kindla töö- ja elukohata. Ja mingeid vabu elamispindu tegelikult polnudki. Vietnami sõdagi jättis meid siin suhteliselt külmaks, kuigi nõukogude ideoloogia sõja karmilt hukka mõistis ja sõjatemaatika kunstinimestele üllatavaid loomevõimalusi andis – meenub Jüri Arraku maal „Song mi“ – ilma sellise nimetuseta oleks tolle taiese tee näitusesaalidesse võibolla okkalisem olnud…

aa0043

Jah, aga meil piisas sageli sellest, kui astuti pelgalt välimusega vastu totalitaarse ühiskonna arusaamadele, näidates samas ju ka üles solidaarsust Lääne hipinoortega, kes vasakpoolsetele hoiakutele vaatamata siinsete võimurite meelest koos sealse kapitalismiga mandusid ja roiskusid, tegid kohutavat muusikat ja töötegemise asemel konutasid pilves või seksisid avalikult kantri- ja rokkfestivalidel.

Meenub üks Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee korraldatud koosolek, kuhu sattusin Vaino Vahingu mahitusel – tema oli koosolekule kutsutud, aga ei tahtnud minna ja saatis minu. Arutluse all oli nn karvaste küsimus. Pikajuukselisus oli riiklikul tasandil üldiselt taunitud, ükski võmm ei kaitsnud neid noori mehi, kellele „õiged“ nõukogude kodanikud avalikult kääridega kallale tormasid ja nende juuksesalke pügama asusid. Karvade alla võis olla peitu pugenud võõras mõtteviis, seal kumisesid Rolling Stones’i ja biitlite viisid ning Võssotski laulud, igas pikajuukselises mehepeas keerles mõte mõne vastalise almanahhi väljaandmisest, ideoloogiliselt vaenuliku taiese valmis vorpimisest või kitarri saatel nõukogude võimu suhtes pahatahtlike laulude jorutamisest. Tegelikult oli ju kõik paha ning Lääne karvaste mõju: nii Rajaca punt, kes laveeris keelatu piiril kui ka teatris eksperimenteerivad Tooming, Hermaküla ja Unt, kahtlased kirjamehed Vahing, Vetemaa, Valton, Viiding ja Saluri ning muidugi Paul-Eerik Rummo oma „Tuhkatriinumänguga“.

See on muidugi teema, mis vajaks põhjalikku ja asjatundlikku käsitlemist, diletandina piirdun praegu peamiselt meenutustega oma noorusaja, s.o 1960.–70. aastate Tartust. Nii või teisiti, igasugu karvased, ka habemikud olid moraalses mõttes kahtlased või siis püüti neid iseloomustada nii, et nad „ühes õiges eesti mehes“ (aga muidugi ka naises) vaid põlgust esile kutsuksid. Nii juhtis üks Tartu toonane nimekas psühhiaater oma leheartiklis tähelepanu sellele, et habemikud pole miskit mehed, sest mees kasvatab habeme kompensatsiooniks oma impotentsusele. See tundus küll rohkem kui kentsakas, kui mõelda miljonitele habemikele minevikust, kellest suurem enamus oli ju endast ka järglasi maha jätnud ja ajas vihale koosolekul viibinud elupõlise habemiku Ülo Vooglaiu, toona nelja lapse isa. Koosoleku korraldajatele oli selge, et mingit ühist lillelapsi hukkamõistvat otsust siit ei tule. Tegelikult püüdiski võim loominguliste noortega ka kenasti flirtida, nii üldisi olusid arvestades üpris vabameelse ajakirja „Noorus“ võimalikuks tegemisega kui ka sellesama „Nooruse“ laagrite nime alla tuntud noorte kunstnike, kirjanike, teatriinimeste jne kogunemistega, kus muuhulgas esinesid ka võimu ja valitsuse tasemel lektorid, kellega noored isegi vaidlustesse tohtisid laskuda.

Vaatamata rahva seas üles köetud „õigustatud“ vihale igasugu karvaste vastu, mis kohati kasvas üle vihaks kunstinoorte vastu üldse – see vaen ei ole mitmetest südametest tänaseni kustunud – , oli toonases Tartus nn pikajuukselisi nii tuntud kui tundmatute noorte hulgas, nii tudengite kui töölkäivate noorte seas. Neiud ei paistnud nii silma, kuigi pikad sirged lehvivad soengusse sättimata juuksed oli suhteliselt uus mood, aga igaüks teadis vanasõna – pikk juus, lühike aru, sellega olid tüdrukud, nagu ikka, kenasti paika pandud. Pikajuukselisi noormehi aga võis leida nii teatrist, ülikooli kohvikust ja auditooriumidest kui ka meie, s.o Vahingute kuulsast salongist. Näitleja Jaan Kiho, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming, muusik ja poeet Mülleri Sass, luuletajad Johnny B ja Pärka Hint, kunstnik Enn Tegova, ja muidugi kasvasid „lubatust“ pikemaks ka Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Joel Sanga ja isegi Mati Undi juuksed. Kitarri-poolt esindas kõige uhkemalt Tõnu Tepandi. Tallinnas kõndisid lehvivi loki ringi noorukesed Peeter Volkonski Mihkel Mutt. Mitmel neist oli ka habe. Kuid nõukogude võim ei eksinud, kui ta kahtlustas „meie“ karvaseid eeskätt ikka ideoloogilises nõtruses ja seetõttu nägi rõõmuga, kuidas „aus töötav rahvas“ asus kääridega korda looma – väljastpoolt, samal ajal kui võimul tuli seda katsuda teha ka seestpoolt. Olukord polnud viimastelegi kiita. Raudne eesriie oli roostetama hakanud, Põhja-Eesti vahtis Soome televisiooni, Tartus liikus igasugu kanaleid pidi sissetoodud kirjandust, mikrofilme, mida fotopaberil paljundati ja käest kätte levitati, plaate, mida üksteisele laenutati. Mäletan, kuidas Ülev Aaloe kaudu sattus meilegi plaat Andrew Lloyd Webberi muusikaliga „Jesus Christ Superstar“ ja missugust mõju see avaldas. Maailma protohipi Jeesus Kristus ja tema ümber liikuvad tegelased, vennaskond, nende sõprus, kasinus, naised, reetmine. Minu jaoks oli see muusikal otsekui ajastu sümbol ja kokkuvõte ning suurim soov oleks olnud seda näha Broadway laval või vähemasti filmina.

aa0047

Või kokkupuude noore Ameerika eestlase Jüri (George) Kurmani perega, kellel õnnestus oma vagunautoga mõneks ajaks Eestisse rännata. Kuigi Jüri oli oma pikad lokid lühikeseks lõiganud ja katsus ENSV-s käituda võimalikult taltsalt, õhkus nii temast kui ka ta abikaasast Tiinast selget lillelapse lõhna, see, kuidas Jüri enesestmõistetavusega rääkis oma hašiši pruukimisest, kuidas Tiina lükkas elegantse viipega tagasi silmadele tikkuvaid pikki juukseid, kuidas nad leebete liigutustega kantseldasid oma nelja pisitütart… Kõik tõsisemad jutuajamised sinna juurde.

Ja samas ka kogu see lillelapsenduse lihtsustatud pool meie kodulinnakeses – Kaunase restoranis näiteks tuli keegi meesterahvas pikajuukselist valges kampsunis Enn Tegovat tantsima võtma, pidades teda nägusaks tütarlapseks. Või Vahing salongis külalistele uhmris pulbriks tambitud B-vitamiini jagamas seletusega, et nüüd saavad nad proovida eriti mõjuvat narkootikumi. B-vitamiin mõjuski mitmetele tõelise uimastina. See kõik oli muidugi kurbnaljakas pinnavirvendus. Tõsi oli aga see, et hipiliikumine Läänes andis meile siin julgust erineda, protesteerida, paljude seni tabuks peetud asjade üle ironiseerida või naerda, olgu siis oma loomingu või kasvõi n-ö lorilaulude kaudu. Võibolla ma liialdan või räägin vaid enda nimel, aga see oli nagu inimkonna noorpõlv kauges renessansiajas, kus inimmassi üksikud liikmed hakkasid järsku mõistma ja tundma, et nad on isiksused. Siia sobisid hästi Vahingu salongi väljasõiduistungid, kus hariti üksteist nii filosoofias, psühholoogias kui ka kunstis ja kirjanduses. Kindlasti oleks meie põlvkonna kujunemine ilma Lääne hipiliikumiseta olnud teistsugune, võibolla oleks eneseleidmine olnud vaevalisem, võibolla oleks julgusest puudu tulnud. Teisalt oli ju meile abiks seegi, et kuni Tšehhi sündmusteni läks meiegi vabanemine siin tõusvas joones ja seda nii ideoloogilises kui ka ühiskondlikus plaanis.

Kui Lääne noored tegid „palverännakuid“ Indiasse või Nepali, siis meie hipidele olid avatud budistlikud piirkonnad selleaegses NSV Liidus. Nii potsatas meie postkasti minu nimele ühel päeval kaart, mis oli posti pandud Tuvast ja kus keegi Arvo ja Peeter mind tervitasid ja tegid ettepaneku hauad kõrvuti panna. See vihastas armukadeda Vahingu välja ja ta hakkas minult nõudma, et ma avaldaksin, kes need Venemaal seiklevad Arvo ja Peeter on. Suure mõistatamise peale saime lõpuks aru, et need on Valton ja Volkonski, keda me omavahel peaaegu kunagi eesnimepidi ei kutsunud. Nemad olid ühed budismi ja sealsete alade kultuuri jälgedele siirdunutest. Hiljem jagati pika reisi muljeid. Tohutu osa oli siin ka Linnart Mälli juhitud orientalistika kabinetil, mis sai tegutseda ülikooli juures.

aa0021

Igal juhul äratas ERM-i näitus minus ellu kuhjaga vanu mälestusi, käisin veel Tartus läbi kõik paigad, kus kunagi elasin, meenutasin kõiki neid, kellega siis nii palju aega koos sai viibitud.

Need siin on vaid mälestuskillud ega anna edasi seda vabanemise, joovastuse ja ühtekuuluvuse tunnet, mis on nii omane noorusele, millele aga hipiliikumine oma erilise nüansi lisas. Ka meil Eestis, ja just siin, Tartus. On väga tore, et Eesti Rahva Muuseumil tuli idee seda kõike jäädvustada, neid materjale kokku koguma hakata, omaaegseid hipisid usutleda. Tegelikult oligi selleks viimane aeg. Loodetavasti jätkub muuseumis töö selle teemaga, meie lillelaste „vanavara“ on viimane aeg kokku korjata. Kindlasti väärib see teema näitusena tuleviku uues muuseumis mitut saali ja miks mitte ka üht tõhusat seminari ja suvist hipinädalat toonase muusika, kunsti, rõivastuse, luule lummuses. Hea algus on tehtud ja seni tasub praegusel näitusel kindlasti ära käia. Tasub nii minu põlvkonnal kui ka meie lastel ja lastelastel. Kuidas luuletas kunagi ühes oma koduses vemmalvärsis Mati Unt: „Lastelastele sest räägin õhtuti, et nad teaks, kuis ennevanast elati…“

2 thoughts on “Lastelastele sest räägin õhtuti…

  1. Tänan, Maimu, empaatilise artikli eest, heameelega vestleme Sinuga kunagi pikemalt ka veel sel teemal. Näitusel “poiste” seas oli siiski ka Ave Alavainu (kes ei väsinud rõhutamast, et tema küll mingi hipi ei olnud, aga selline sildistav kategoriseerimine on nagunii a priori vastuolus teemaga). Feministidena üritasime -ja kahtlemata mitte ainult silmakirjaliku poliitkorrektsuse huvides- suisa meeleheitlikult leida mõnda endist või eluaegset hipitüdrukut, aga ei õnnestunud kuidagi. Täpsuse huvides märgin ka, et jäädvustamise idee ei tulnud mitte muuseumil vaid kuraatoritel, kes otsustasid filmi jaoks tehtud intervjuud, kui väärtusliku kultuuriloolise materjali muuseumile annetada ning siis tekkis omakorda muuseumil idee teha näitus ja algatada kogumistöö.

Leave a Reply