Muutuv kultuuripärand

Kristel Rattus, ERMi juhtteadur

Kümme aastat tagasi, äsja Eesti Rahva Muuseumisse tööle asunud uurijana sattusin osalema rakenduslikus uurimisprojektis, mille kutsus ellu üks loodus- ja kultuuripärandi kaitseala. See kaitseala võttis tõsiselt seadusega kehtestatud ülesannet kaitsta lisaks kohalikule loodusele ka erilise rahvusliku väärtusega kultuuripärandit, kuid kaitsekorralduskava kehtestades ja seda praktiliselt ellu viima hakates lahvatas peagi vaidlus kohalike elanikega selle üle, mida nende kodukohas „erilise rahvusliku väärtusega kultuuripärandina“ mõista tuleks. Et asjas selgust saada ja oma tegevust põhjendada, pöördus kaitseala administratsioon nõusaamiseks mitmete asjassepuutuvate institutsioonide, teiste seas ka Eesti Rahva Muuseumi poole. „Mis siis ikkagi on täpsemalt see pärand, mida me kaitsma peame?“ kõlas nende küsimus.

Võib küsida, et kas siis kaitseala luues kohaliku kultuuripärandi kaitseväärtuslikke elemente ei määratletud? Tegelikult määratleti küll. Oli kindel, et kaitset vajab armas romantiline pastoraalne maastik oma õdusate talumajade, pisikeste põllu- ja heinamaalappide, väiksearvuliste lehma- ja lambakarjade ning metsamütsiliste küngastega, samuti eluviis, mis need vaatepildid võimalikuks teeb. Rõhk asetati elavale kultuurile, kultuuripärandi säilitamisele teatud väärtuste, hoiakute ja tegevuste soodustamise kaudu. Aga kuidas seda ellu viia nii, et elanikkond oleks rahul ja pärand ei kahjustuks? Milles tohib järele anda, mille osas tuleb aga jääda vankumatult kindlaks?

ERM_Fk_2854_47ERM Fk 2854:47 Vikatiga heinaniitmine. Fotograaf teadmata, u 1970.

Oma küsimusele vastuse saamiseks kutsus kaitseala administratsioon ellu uurimisprojekti, mille eesmärk oli kaardistada kaitseala materiaalse ja mittemateriaalse kultuuripärandi objektid. Erinevaid osapooli kaasanud välitööd kestsid mitu aastat. Etnoloogide ülesandeks jäi muuhulgas ka kohalike elanike intervjueerimine, et ühelt poolt koguda nende mälestusi, kuid teisalt uurida, mida nad nüüdisajal oma kultuuripärandi seast enim väärtustavad ja säilitamisväärseks peavad.

Nood nüüdseks kümme aastat tagasi toimunud välitööd tõid esile mitmeid küsimusi ja vastuolusid, teisalt aga kinnitasid teadaolevaid asju ning neil ma järgnevalt ka peatun.

Kultuuripärand on viis hoida sümboolset sidet varasemate põlvkondade ja nende maailmapildiga – näiteks endisaegseid käsitööoskusi alal hoides. Looduskaitsealal on kunagiste käsitööoskuste ja töövõtete rakendamine tänapäeval mõttekas ja kasulik ka säästliku maakasutuse mõttes: looduskeskkond ja inimkultuur on omavahel lahutamatult põimunud, kuid kohalikku päritolu just selle paiga erilisi omadusi arvestada oskavate teadmiste silmas pidamine aitab sealse loodusega hoidvalt ümber käia.

Kultuuripärand aitab luua ja sidustada kohalikku kogukonda. Tänapäeva inimesed ei ole sageli paiksed, elukohta vahetatakse korduvalt. Nii tekivad üha uued kohalikud kogukonnad, mille liikmed peavad – olgu vabal tahtel või elu sunnil – kõrvuti elama ja omavahel sõbralikult läbi saama. Oma kodukoha kultuuripärandi tundmine ja tunnistamine ühise kultuurimäluna aitab tugevdada uus- ja põliselanike vahelisi sidemeid ning luua jagatud kogukondlikku identiteeti.

Kultuuripärand on midagi, mille abil saab ennast väljaspool kodukohta tutvustada ja äratada huvi turistides, kes kohapealseid tooteid ja teenuseid tarbiksid ja nõnda piirkonda raha sisse tooksid. See on kohalikule inimesele kasulik ka seepärast, et aitab alal hoida kohalikke töökohti.

Teisest, pilvisemast küljest vaadates võib elu kultuuripärandi kaitsealal kujuneda rahaliselt kulukamaks kui mujal. Pärandikaitse võib piirata inimeste väljendusvabadust oma kodu ja selle ümbruse kujundamisel näiteks ehitusmahtude, värvide ja materjalide valikul. „Me ei taha elada muuseumis,“ oli kohalike elanike sage etteheide. Kuigi rahulikku elukeskkonda ja puutumatut loodust pakkuv elu meelitab kaitsealale inimesi, kes pärandikaitselisi piiranguid loomulikuks peavad, on nood inimesed juba n-ö uus põlvkond, mitte enam põliselanikud. Kas nõnda ei lähe kaotsi just see „kohalik elulaad“, mis kaitseala loomist kunagi üldse inspireeris? Kuidas leida tasakaal inimese soovide ja kultuuripärandi kaitsevajaduste vahel?

laastukatusLaastukatuse panemine. Foto Kristel Rattus, 2006.

Päranditurism, mis tõepoolest aitab säilitada töökohti ka vähese elanikkonnaga piirkondades, seab sellega tegeleva kohaliku inimese alalisse teenindajarolli. Mitte iga turist ei mõista, et koht, mida ta külastab, ei ole tegelikult lõbustusasutus, vaid kellegi kodu. Kuidas jätta kaitseala elanikule alles kodu- ja privaatsustunne?

Ja kuigi vanarahva õpetuse kohaselt maitse üle ei vaielda, siis kultuuripärandi küsimustes vaieldakse küll ja üsna palju: mida ikkagi kaitsta, millised elemendid kogu mõeldava kultuuripärandi hulgast on päriselt väärtuslikud? Sageli ollakse harjunud tõmbama võrdusmärki „vana“ ja „väärtusliku“ vahele. Milline mäletamisviis on õigem, kelle lugu tõesem? Ei ole haruldane, kui ühe ja sama koha või minevikusündmuse kohta on korraga käibel mitmeid erinevaid, omavahel võistlevaidki lugusid. Kultuuripärandit müügiartikliks muutes on pärandite rohkus praktiliselt kasulikki, sest nii on pakutavat justkui rohkem. Äris aga eelistatakse karismaatilist – erandlikku, eksootilist. Siin muutub tähtsaks kultuuripärandi väline külg ja on asju – näiteks vaesus, mustus ja maitselagedus –, mis kultuuripärandi „klantspilti“ ei mahu.

Ka praegu, kümme aastat hiljem on aktuaalsed sellised küsimused nagu oma juurte leidmine olukorras, kus elukohta vahetatakse elu jooksul korduvalt; küsimus oma identiteedist globaliseeriva kultuuri tingimustes; võistlevate pärandite kõrvutieksisteerimise võimalikkus; armsate ja hingelähedaste minevikunähtuste majandusliku kestlikkuse võimalused.

ERM_Fk_2767_45 copyERM Fk 2767:45 Seente korjamine. Foto Anu Järs, 2000.

Oli ja on tõsiasi, et kaitsta saab vaid sellist pärandit, millel on nüüdisajal väärtus ja tähendus. Teisiti öeldes säilitab pärandit kõige paremini elujõulise kultuurikeskkonna loomine, mis omal moel lepitaks minevikust pärit „väärtuse“ tänapäevaste vajadustega ja arvestaks nüüdisaegse elanikkonna huve.

Neid ja teisi küsimusi vaadeldakse ja analüüsitakse 12. aprillil Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas toimuval konverentsil „Muutuv kultuuripärand“.

—–

Fotodel on kujutatud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse kantud tegevusi.

Leave a Reply