Udmurdid ning Aleksei Petersoni museoloogiline kinematograafiamaastik

 

Janno Simm, visuaalantropoloog

Kes on Aleksei Peterson, teavad museoloogid ja vanema põlve kultuuriinimesed vast une pealt. Vähem on ehk neid, kes teavad, et just Peterson oli see mees, kes muuseumis filmitegemisega alustas.

Pilt6Kohalik rahvas uudistamas filmivõtteid. Alnaši rajooni Kuzebajevo küla, Udmurdimaa. Habemega mees fotol vasakul on Aleksei Peterson – ERMi direktor aastail 1958-1992. Foto Priit Härmas.

ERM on tänuväärselt alustanud toona filmitu taastutvustamist sarjas „Eesti etnograafiline film“.

Nõnda siis – vaadates 1995. aastal valminud ning 1987.–1988. aastail üles võetud filmi „Põhjaudmurdid 20. sajandi alguses“, tabasin end esiotsa arutlemast, et mis see nüüd õieti on. Kas tegemist on etnograafilise või dokumentaalfilmi või ehk sootuks kolmanda-neljanda asjaga.

Ühest küljest teotseti – vähemasti filmimise ajal – toonase Nõukogude Liidu kinematograafiakoolkonna õitsenguperioodil. Toonased dokumentalistikatõed nägid dokumentaalfilmi kui kinokunsti alamliiki ning seeläbi oli esmaoluline kõneka kujundi loomine. Dokumentaalne autentsus ja usutavus toodi pahatihti ohvriks kunstilistele taotlustele. Pilt oli asi iseeneses, mitte ilmtingimata informatsiooni edasikandja.

Pilt1

Filmi „Lõunaudmurdid XX sajandi alguses” võtted. Alnaši rajooni Kuzebajevo küla, Udmurdimaa. Foto Priit Härmas

Sellises eelhäälestuses põhjaudmurdi-filmi vaatama asudes tabab vaatajat kerge pettumus. Materjal on asjalik, liigseid kauniskaadreid ja kujundiotsinguid silma ei torka.

Ent kui lähemalt vaadata, siis mida me põhjaudmurtidest teada saame? Peterson on öelnud (intervjuus Liivo Niglasele), et tema taotlus oli kujutada olusid võimalikult autentselt. Siin võib aimata vastuolu – 80ndate lõpus kujutada sama sajandi algust on kahtlemata üsna keerukas ettevõtmine. Miks toona üleüldse sajandialguse etnograafilise jäädvustamise kasuks otsustati, pole siinkirjutajale teada. Küllap leidus siis veel udmurte, kes arhailisi tegevusi kaamera ees taaselustada suutsid.

Filmi klassikaline sissejuhatus sarnaneb toonastele etnograafilistele filmidele, muidugi mõista vastavalt tolle aja tehnilistele vahenditele. Siin võib vist Henn Heinsoo ja Aado Lintropi kätt aimata. Ent edasine filmidünaamika on üsna omanäoline. Pilt tundub olevat justkui illustratsioon teaduslikule tekstile – udmurdi Serafima Lebedeva ja eestlase Aleksei Petersoni teaduslik juhendamine on selgelt teksti-, mitte pildipõhine. Eesmärgiks näib olevat olnud teha kirjeldav, tõsiteaduslik film. Ideoloogiliselt haakub filmiplaan toonase, Petersoni-aegse muuseumitöö suunitlusega koguda ja jäädvustada. Luua dokumenti. Põhjaliku kirjeldamise taotlus rõhutub skeemirohkusega kaadreis.

Pilt5

ERMi vaneminsener  ja kaameramees Aado Lintrop on valmis filmima pulmastseeni. Alnaši rajooni Kuzebajevo küla, Udmurdimaa. Foto Priit Härmas, 1980.

Silma torkab hea operaatoritöö. Kaamera on liikuv. Kuigi Lintrop on maininud, et operaatoritele anti filmimiseks üsna vabad käed, oleks huvitav teada, kuidas tehti valikuid, mida filmida. Valikud tunduvad sunnitud – võrreldes kasvõi esimese muuseumis valminud filmiga „Jääalune kalapüük Audrus“. Näib, et filmiti seda, mida osati-taheti etendada. Kui ikka leiti oskaja mees tedrelõksu valmistama, siis polnud ilmselt sellest midagi, et käes oli suur suvi ja tetredel loodusest toitu külluses võtta. Siiski, tänapäeval etnograafilise filmi juures taunitud lavastuslikkuseta toona ei saanud. Kohmakas filmiaparatuur esitas omad tingimused. Taotlus oli ju tabada tolleks ajaks väljasurnud kombestikku ja tehnoloogiaid, mida igapäevases elus ilmselt enam ei kasutatud. Kohati jätab valik juhusliku mulje – miks sattus kaadrisse just lamba pügamine, aga mitte kanapidamine või lehmatalitus?

Huvitavalt siirdub esmalt tähelepanu taradele-aedadele ja nende tehnilisele kirjeldusele. Märgatav on dünaamika, taotlus liikuda edasi majapidamises sissepoole, abihoonete (ait, saun, veski) kaudu, vahepaladeks ehitusvõtted, kalastus, jaht.

Vaataja võiks säärase ruumilise lähenemise peale oodata, et edasi minnakse kirjeldama eluruume, ent jätkatakse hoopis käeliste tegevustega – pärnaniine vääristamine, reejalaste tegemine, viltide vanutamine, kangasteljed ja karbikeste punumine… Ootamatult triivitakse antropoloogilisemale lainele – heinateo kaudu riietuse ja toiduni, seejärel sööstud kombestikku – nooriku veega kastmine, jõkke lükkamine, talgud veimevaka õmblemisel, istjatsid.

Pilt7Palvus enne lõikuse algust. Alnaši rajooni Kuzebajevo küla, Udmurdimaa. Foto Priit Härmas

Mis võiks olla säärase stiilivahetuse põhjus? Petersoni süstemaatilise kinohariduse puudumist (vt Petersoni intervjuu Niglasele) võiks sellise, žanriliselt teaduslik-eksperimentaalseks määratletava filmi juures lausa vooruseks lugeda. Küllap on mõneti eklektilise ülesehituse põhjuseks ka auväärne 7-aastane ajavahe võtteperioodi ja filmi valmimise vahel.

Helindamine näikse olevat tehtud hiljem. Heliefektide lisamine – kõrva hakkavad heinamaal astuva hobuse kabjaplagin ja katkematu linnulaul mõnegi kaadri taustal jäävad Tallinnfilmi toonaste töötajate südametunnistusele.

Aleksei Petersoni toonaseid seiklusi museoloogilisel kinematograafiamaastikul võiks küllap mõnes mahukamal ja hõlmavamal viisil kirjeldada kui seda on üks blogipostitus. Ent film udmurtidest on kahtlemata väärikas verstapost ERMi ja kogu muuseumifilminduse teel.

Pilt8

ERM Fk 1953:421 Vaade rongiaknast. Kaasani jaamast lääne poole. Tatarstan. Foto Jüri Karm

DVD “Eesti etnograafiline film 2. Udmurdid” on saadaval ERMi muuseumipoes ja e-poes. Kahest plaadist koosnev komplekt sisaldab ERMi ja Udmurdi Vabariigi Rahvusmuuseumi koostöös valminud populaarteaduslikke filme „Lõunaudmurdid 20. sajandi alguses“ (1983), „Lõunaudmurtide religioosne kombestik 20. sajandi alguses“ (1983) ning Põhjaudmurdid 20. sajandi alguses“ (1995).

Leave a Reply