Indrek Grigor. Foto: Nele Tammeaid
Exkoguhoidja, galerist, vabakutseline kunstikriitik ja taskuhäälingu saate „Tartu möliseb“ autor Indrek Grigor külastas näitust „Korraks koju” ja ei saanud sellest mitte vaikida.
Saade “Tartu möliseb” jõuab teieni koostöös kunstikriitika blogiga artishok.blogspot.com
Kuulasin Indrek Grigori Tartu möliseb-juttu “Korraks koju” näitusest kasvava üllatusega, mis mölina lõpuks formeerus heaolutundeks. Jah, selleks harvaesinevaks tundeks, millest me muuseumis nii vähe räägime, mis on minu kui kummalise hübriidi, pigem siiski muuseumianalüütiku kui et külastaja vaikiv etteheide muuseumile nendel harvadel nädalavahetusel, kui tahaksin/peaksin tööle minna/minema. Inimene – siis Grigor – on töötanud nii paljudel tähtsatel ametikohtadel muuseumis, vaadelnud seda ka väljastpoolt, vabakutselisena, koguni kriitikuna, kuid ei unusta, enne ega pärast muuseumist lahkumise kahetsemist kõnetada seda väikest habrast olendit minus – külastajat, kes tõenäoliselt ja loodetavasti ei kao kuhugi ka sel päeval, kui mind ennast museaalina arvele peaks võetama. Rõõm!