Muuseumitund koolitunni asemel või lisaks?

Tekst ja fotod: Janet Laidla, Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kuraator

Küsimusi ja segadust tekitanud uus põhikooli ja gümnaasiumi õppekava rõõmustas muuseume vähemalt ühest aspektist – muuseumitund kui pea kohustuslik osa tänapäevasest üldharidusest oli seal oma koha leidnud. Uus õppekava väärtustab erinevate õppeainete põimimist ja teadmiste seostamist igapäevase eluga, mis muuseumidele, kus enamasti on tegemist temaatiliste või ajalooliste keskkondade ja esemetega, samuti hästi sobib. Seega polegi nüüd ju vaja muud teha, kui usinasti haridustegevust arendama hakata. Või siiski?

Korraliku, atraktiivse, metoodilise ja osalejate silmi särama paneva haridusprogrammi välja töötamine on suur töö. Selleks, et niisugune tegevus ette võtta, tasub turumajanduse tingimuses kõigepealt uurida turgu – milline on nõudlus. Sest kuigi ministeeriumi tasemel on muuseumitundi õpikeskkonnana esile toodud, on teostus jäänud kohalike omavalitsuste ja koolide organiseerida. Õppekava näeb küll ette muuseumitunde, õuesõpet ja muud, kuid koolidel ei ole piisavalt vahendeid, et nõudmisi täita. Mõniste kooli direktor Maarika Niidumaa kirjutab Õpetajate Lehes (Maarika Niidumaa. Kuidas muuta koolide rahastamist. – Õpetajate Leht 30.11.2012), et selleks, et anda kõigile koolidele omavalitsuse rahakoti suurusest sõltumata võrdsed võimalused, tuleks organiseerida igale koolile teatav arv tasuta muuseumikülastusi aastas. Lisaks rahale on probleemiks ka aeg – isegi kui muuseum on samas asulas, võtab klassitäie lastega kohale jõudmine ning kooli tagasiminek enamasti rohkem aega kui üks koolitund, rääkimata kaugemal asuvate muuseumide külastamisest. See tähendab tundide vahetamist ja kombineerimist ning õpetajale mitme kalli ainetunni kaotust. Samas, materjali, mida tuleks läbida, on palju ning seega pole õpetajad alati varmad sellist otsust tegema.008

Päikest on soovitava vaadata vaid läbi spetsiaalse päikeseteleskoobi. Väikesed vaatlejad Tartu tähetorni õuel.

Kõike öeldut arvesse võttes tuleks muuseumidel koostöös õpetajatega välja selgitada, mida õpetajal tegelikult vaja on. Oletame, et kuna napib nii aega kui raha, siis sobiks õpetajale kõige enam selline muuseumiprogramm, millest ta õppekava täitmise seisukohalt kõige enam kasu saaks. Võimalik, et selleks on haridusprogramm, mis asendab ainetundi ehk siis teemat ei pea koolitunnis pärast muuseumiskäiku enam käsitlema ning see tähendab minimaalset ajalist kaotust. Nii võikski lihtsustatult väita, et muuseumidel oleks kõige kavalam kooliõpikud-õppekavad ette võtta ja valida välja need peatükid, mille materjali muuseumi temaatika atraktiivselt esitada võimaldab. Õpikutega on aga üks väike probleem – õigus nende välja andmiseks on mitmel kirjastusel ja sisu vastab õppekavale, kuid on õpikust õpikusse pisut erinev. Ühest küljest annab selline varieerimine muuseumitunnile suuremad võimalused ja vabamad käed, kuid kui õpetaja on valinud õpiku mingisuguste kriteeriumide alusel, siis ehk eeldab ta ka tunni asenduse osas konkreetsest õpikust lähtumist? Kordamine, töövihiku täitmine ja kontrolltööd toimuvad ju ometi ette antud õpiku alusel? Vabamad käed annab olukord, kus uue õppekava õpikud puuduvad ning õpetajad on hädas koolitundide ettevalmistamisega uue õppekava järgi. Kui hea õpik säästab õpetaja aega, siis võiks seda teha ka hea muuseumitund (Vt Tiina Vapper. Hea õpik säästab õpetaja aega. – Õpetajate Leht 26.10.2012).

Selles pealtnäha kõiki osapooli rahuldavas lahenduses jäävad mõned asjad kripeldama. Mis saab väikestest koolidest, kus on tunnis liitklassid ja kohati on needki nii väikesed, et kaugemale sõitmiseks tasuks kaasa võtta vähemalt pool kooli? Mis saab nendest muuseumidest, mis oleks valmis pakkuma selliseid haridusprogramme, mis ei asenda ühtegi konkreetset õpikupeatükki, kuid mis võivad olla noore inimese silmaringi avardamiseks veelgi olulisemad? Kas ainult see, mis jõuab õppekavasse ja õpikutesse on õpilase arengu jaoks oluline? Kas loova inimese arenguks ei oleks vaja pakkuda vahelduseks midagi muud?Kas teleskoobil on samuti ajalugu ehk ajaloo ja astronoomia ühendamisest Tartu tähetornis. Foto: Janet Laidla

Kas teleskoobil on samuti ajalugu ehk ajaloo ja astronoomia ühendamisest Tartu tähetornis.

Huvitav on lugeda erinevaid näiteid sellest, kuidas koolis õpitule või õppeaines käsitletavale materjalile on soovitud lisaväärtust pakkuda. Näiteks Haabersti Vene gümnaasiumi projektist „Kodumaa avastamine“, mille käigus külastati aasta jooksul mitmete fondide ja sihtasutuste toel Eesti muuseume ja ametiasutusi ning tutvuti Eesti ajaloo, kultuuri ja loodusega (vt Julia Bandura. Haabersti vene gümnaasiumi projekt „Kodumaa avastamine”. – Õpetajate Leht 6.12.2012). Keemiakatsete abil reaalainete vastu huvi tekitamisest jutustab nii õpetaja Ulvi Kruus (Sirje Pärismaa. Õpetajad paisutavad kooli kukrut. – Õpetajate Leht 6.12.2012) kui õppejõud Mare Taagepera avastusõpet propageerides (Mare Taagepera. Avastusõpet avastamas. – Postimees 5.06.2012). Mõlemad tõdevad, et keemiakatseid tehakse vähem seetõttu, et tunnis jagub selleks liiga vähe aega. Lisaks toob Ulvi Kruus esile ka rahanappuse. Taagepera aga tõdeb: „Mida me selle tegevusega võidame või kaotame? Selge on, et nii jääb koolides vähem aega uue materjali läbivõtmiseks. /—/ Võidame aga kindlasti õpilaste huvis ja selles, kui palju ainest aru saadakse.“ Üks inspireerivamatest oli Eda Sakki artikkel „Kui raske oli Kalevipoja lauakoorem?“ (Õpetajate Leht 22.11.2012), milles matemaatikaõpetaja jutustas sellest, kuidas tulpide, ajalooliste mõõtühikute ja muude huvitavate ülesannete abil suurendada huvi matemaatika vastu, rääkimata erinevate õppeainete leidlikust lõimimisest. Need näited räägivad selle kasuks, et muuseumidel võiks olla õpetajale pakkuda mitte ainult seda, mida ta teab, et tal vaja on, vaid ka seda, mida ta veel ei tea, et ta soovib – muuseumitundi, mis pakuks õpilasele avastamisrõõmu ja vaatleks küsimust tavatu või ootamatu nurga alt.

2012. aasta sügise kogemus Tartu tähetornis näitas, et nõudlust oli nii koolitunde asendavatele haridusprogrammidele kui ka sellistele, mis pakkusid koolitunnile lisaväärtust. Tuleb tunnistada, et esimese vastu oli huvi suurem, kuid lisaprogrammide soov ei olnud nii väike, et neist peaks käesoleval aastal loobuma. Seega tuleks arendada mõlemaid, nii koolitundi asendavaid programme, ulatades õpetajale abikäe, kui ka neid programme, mis otseselt õpikupeatükile ei vasta, kuid laiendavad õpilaste silmaringi.

Leave a Reply