Mida lapsed perega koos veedetud asjast meenutavad ja mis tegurid aitavad neil oma kogemusi paremini meelde jätta ning hiljem neist rääkida?
Pirko Tõugu, TÜ psühholoogia instituudi arengupsühholoogia teadur
Suur osa lapse arengust on vähemalt osaliselt sotsiaalne, mis tähendab, et lapse areng, kogemused ja õppimine on mõjutatud keskkonnast ja teda ümbritsevate inimeste uskumustest, hoiakutest ja väärtushinnangutest. Ümbritsevate inimeste arvamus mõjutab arusaamu sellest, mida on oluline teada, mäletada ja meenutada ning millest on sobilik ja kohane kõnelda. Neid sageli sõnastamata hoiakuid hakkavad lapsed täiskasvanute toel ja eeskujul juba varakult omandama.
6aastane tüdruk meenutab oma nädalavahetust:**
Intervjueerija: Aga mida sa laupäeval, pühapäeval kodus tegid?
Laps: Ma käisin… Kui esimene vaba päev oli, kõige esimene, siis ma käisin Auras. Vennaga ja oti … Ott on mu vend. Siis käisin ema Tiinaga ja siis ma käisin endaga, issi oli siis mul tööl. Ja siis ma olin mängisin natuke kodus ja … Aga teisel päeval, siis ma lihtsalt olin kodus ja mis ma seal õieti tegin? Ma ei teagi siis teisel päeval tegin. Läks meelest ära.
Perekondlikel ettevõtmistel ning ühiselt kogetud sündmustest rääkimisel on oluline roll lapse arengus. Mida nooremad on lapsed, seda rohkem vajavad nad täiskasvanu abi oma kogemuse ja elamuste mõtestamiseks, neist rääkimiseks ning mäletamiseks. Uuringud on näidanud, et juba 2aastased lapsed osalevad lühikestes meenutusvestlustes emaga, kus emad omapoolse panuse ja küsimustega lapse kogemuse kenaks looks struktureerivad. Samuti on teada, et mida rohkem väikeseid lapsi sellistesse vestlustesse kaasatakse, seda enam suudavad nad veidi suuremana ise oma kogemustest rääkida ning seda pikemad, täpsemad ja detailsemad on nende meenutused.
Emad väikelastega Raadi mõisa veetornis Eesti Rahva Muuseumi näitust külastamas. Foto: Anu Ansu
Mälestustest kõnelemisel on lisaks lapse üldisele kognitiivsele ja keelelisele arengule olulised veel kaks asjaolu. Esmalt on uurimused näidanud, et näiteks muuseumikülastust meenutades mäletavad ja mainivad lapsed eelkõige neid asju ja eksponaate, millest nii laps kui ka teda saatev täiskasvanu külastuse ajal rääkisid. Teiseks oluliseks asjaoluks võib pidada täiskasvanu vestlusstiili meenutamisel: kuivõrd ta toetab lapse iseseisvat meenutamist, kuivõrd täiendab omapoolsete tähelepanekutega, mil määral abistab suunavate küsimustega oluliste aspektide meelde tuletamisel. Suur hulk uurimusi on näidanud, et just see, kui põhjalikult ja mis aspekte tema kogemustest eelkooliealise lapsega vesteldes rõhutatakse, mõjutab seda, mismoodi lapsed hilisemas eas oma kogemusi mäletama ja meenutama hakkavad.
Ema ja 4aastane laps meenutavad hiljutist muuseumikülastust:
Ema: Ja siis me läksime näitust vaatama.
Laps: Ikka.
Ema: Mis pildid sulle kõige rohkem meeldisid?
Laps: Igasugused pildid.
Ema: Kas sulle meeldisid need loomapildid ka?
Laps: Ei.
Ema: Seal olid tiigrid ja elevandid.
Laps: Need meeldisid aga.
Ema: Need meeldisid.
Laps: Mulle meeldisid üks loomakuju ka.
Ema: Kits oli see vist, jah?
Laps: Ja.
Ema: Skulptuur.
Laps: Mhmh. Ja meeldis see tüdruk, kes seal istus ja korjas lilli.
Ema: Ja, see pilt oli ka ilus seal. Köleri maal. Aga mis me seal veel nägime, kas seal oli üks selline nuku ka vä? Siuke suurem nuku. Nuku moodi skulptuur.
Laps: Jah.
Ema: Poiss selline. Kas see oli päris või oli see skulptuur?
Laps: Skultuur.
Eesti Rahva Muuseumi 103. sünnipäeva külalised püsinäitusel uudistamas.
See, mida täiskasvanud lapse kogemuses oluliseks peavad, sõltub nende tõekspidamistest ja väärtushinnangutest. Me võime lapsega rääkides rõhutada eelkõige tema kogemuse moraalset aspekti, individuaalset väärtust lapse jaoks, või kasutada seda hoopis tunnete ja mõtete selgitamiseks. Olulised on mõlemad. Samas võime siinkohal rääkida kultuurierinevustest. Näiteks eelistavad ameerika ja euroopa keskklassi kuuluvate perede emad rääkida kogemuse individuaalsest olulisusest lapse jaoks ning arutada seda, kuivõrd miski lapsele meeldis või ei meeldinud. Samal ajal keskenduvad aasia keskklassi kuuluvad emad sageli kogemuse moraalsele aspektile või õppetunnile. Ka lapse enda meenutuste sisu on seetõttu sageli kultuuriliselt erinev: ameerika ja euroopa lapsed räägivad palju ja pikalt endast ja oma kogemusest ning arvamusest; aasia laste meenutused on lühemad ning keskenduvad rohkem sotsiaalsetele rollidele.
Sageli meenutavad ka poisid ja tüdrukud veidi erinevaid asju. Näiteks räägivad 5–7aastased eesti poisid rohkem iseendast ja oma tegemistest kui tüdrukud. Sama vanad tüdrukud omakorda mainivad oma meenutustes rohkem teisi inimesi ja koos tegemisi.
6aastane poiss meenutab kalakäiku:
Laps: Mul on niipalju asju meeles kui ma olen väga haige ja issi oli ostnud mulle enda õnge, mul on nüüd enda õng.
Intervjueerija: Mhmh.
Laps: Siin üks paar päeva tagasi. Siis kui oli veel mingi august või september. Siis me käsime kalal. Siis me siis kõige pealt ma püüdsin saada, aga siis issi oli mulle rääkinud ühest kohast, kus hästi näkkab kala. Minu teada mina sain viis kala.
Intervjueerija: Mhmh.
Laps: Minu teada issi näitas, kuidas käis. Ja siis ma siis issi sai ühe kala minu õngega kätte. Ja siis ma püüdsin ise. Siis kui ma viimast viite… Ma ei tea just viite või kuut…Mingit kuute või nelja kala püüdsin. Siis ma… Siis ma tundsin, et näkkas, korraks kinni, hakkas korraks tõmbama. Siis ma tõmbasin õnge välja ja mitte kedagi ei olnud. Ta võttis ainult korraks ussi.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et lastega rääkimine ja kogetu meenutamine on igal juhul huvitav. Samas tasub jälgida, mida ja kuidas rääkida, millele tähelepanu pöörata ning kuidas aidata lapsel kogetut mõista ja mõtestada. Nii saame kaasa aidata mälestuste ja teadmise loomisele.
* Lühiülevaade 25. jaanuaril ERMi konverentsil Muskul{A}tuur esitamisele tulevast ettekandest.
**Näited pärinevad 2009. aastal TÜ psühholoogia instituudis tehtud meenutusvestluste uurimusest ning Tartus Idefics uurimuse raames 2009/2010 kogutud vestlustest lastega.
