Kuhu liigub Eesti muuseumiharidus?

Tekst ja fotod: Kaja Visnapuu, muuseumipedagoog 2003–2012, Muuseuminõukogu hariduskomisjoni liige

Kas muuseumiharidus on hariv meelelahutus, inglise keeles edutainment (education + entertainment), või pigem elamuslik õppimine muuseumikeskkonnas (Visnapuu 2009: 3, 49)? Kas muuseumiharidus on informaalne (juhuslik õppimine igast elulisest ja loomulikust olukorrast) või pigem mitteformaalne (eesmärgistatud, osaliselt struktureeritud ja suunatud) õppimine? Mitmed tunnustatud muuseumispetsialistid (Hooper-Greenhill 1996: 229; Hein 2002: 3; Kelly 2007: 2) on märkinud, et kuigi muuseumide prioriteetsed tegevussuunad on läbi aegade varieerunud, peaks just hariduslik tegevus olema tänapäeva muuseumi üks tähtsamaid ülesandeid ja põhjendus muuseumi olemasolule üldse.

Rääkides muuseumihariduse suundumustest Eestis, tuleb alustada analüüsist või vähemasti selgitamisest, mida muuseumihariduse mõiste meie muuseumide kontekstis üldse tähendab. Kuidas tõlgendavad ja rakendavad ICOMi määratlust Muuseum on asutus, mis ei taotle majanduslikku kasu, tegutseb pidevalt, on ühiskonna ja selle arengu teenistuses ning üldsusele avatud, kogub, säilitab, uurib, vahendab ning eksponeerib inimese ja tema elukeskkonnaga seotud materjale teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel igapäevaelus Eesti ühtekokku 250 eriilmelist muuseumi?

Sirvilauad

Virumaa Muuseumid: aastaringse haridusprogrammi  „Päritud aastaring” 2012/13 reklaam  sirvilaudade eeskujul.

Muuseumiharidus tänases Eestis

Tänavuse kultuuripärandi aastaga seoses tekib teisigi küsimusi: kas Eesti riigile kuuluvates muuseumides külastuse või haridusprogrammi/muuseumitunni eest piletiraha maksnud Eesti riigi kodanikust külastaja on eelkõige kultuuritarbija või rohkem kultuurilooja; pärimuse kandja, toetaja või tarvitaja? Ideaalis peaks muuseumitöötajate ja ühiskonnaliikmete vahelise dialoogi sisuks olema neile küsimustele vastuste leidmine ning ühistest seisukohtadest ehk väärtushinnangutest lähtuvalt muuseumi igapäevategevuse ajakohastamine. Arutelu ei saa olla ainult muuseumivaldkonna-sisene, sest väärtushinnangute teema on aktuaalne tänapäeva Eesti ühiskonnas laiemalt. Küsimus on ka selles, kas või kuidas need arutelud toimuvad, millised on tulemused ning kui selgelt on arutelu tulemustest lähtuvad tegevused või väljundid jälgitavad.

Üheks lihtsamaks ja selgemaks mõõdikuks meie tänapäeva Eesti pragmaatilises ilmakorralduses, ka Kultuuriministeeriumile esitatavates muuseumide tööd kajastavates aruannetes, on number. Numbrina, arvulise näitajana väljendatakse muuseumikülastajate hulka, arvatakse kokku toimunud muuseumitunnid, üritused – need on kindlad ja reaalsed suurused, mille relvitukstegeva lihtsuse vastu ei saa. Paraku selgub aastaaruande numbreid kokku lüües töö tulemus majanduslikus mõttes küll praeguse hetke jaoks, ehk ka paari lähema aasta arvestuses, mitte aga ilmtingimata pikemas perspektiivis. Ainult numbrid, ka kasvavad, ei anna meile veel täit selgust ega kindlust selles, et kõik meie 250 muuseumi on endiselt vajalikena alles ja ühiskonna teenistuses ka 10 ja 20 aasta pärast. Lisaks majanduslikele näitajatele on määrava tähtsusega ka raskesti mõõdetav muuseumikülastuse kvaliteet külastaja jaoks. Arvan, et külastuskogemuse sisuline väärtus on muuseumide jätkusuutlikkuse seisukohalt majandusnäitajatega samaväärne. Teisisõnu, muuseumihariduse kui muuseumi ühe olulisema vahendamise ja suhtlemise viisi ehk kommunikatsiooni tulemust näeme selgemalt avaldumas tulevikus kui tänases päevas.

Muuseumiharidus oma informaalses ja mitteformaalses vormis on omamoodi loomuliku elurikkuse osa, mis ühtaegu kuulub kõikjale ja eikuhugi. Olles tihedalt kokku põimunud ühisosa nii haridus-, kultuuri- kui  meelelahutusvaldkonnast, on muuseumiharidus oma olemuselt ambivalentne ja seetõttu ka isevoolu arenev, omamoodi marginaalne, veel suhteliselt väikese, kuid siiski kiirelt areneva kogukonna poolt viljeldav ja arendatav nähtus Eesti kultuuri- ja haridusmaastikul. Nii muutustepinges kooliharidus kui ka aina olulisemaks tõusev elukestva õppimise vajadus lubab eeldada, et muuseumihariduse näol on tegemist suunaga, mis saab pakkuda tuge haridusvaldkonnale laiemalt. Semiootik Juri Lotman on öelnud, et midagi uut ja olulist kultuuris võibki tekkida just äärealadel, erinevate valdkondade kokkupuutepunktides. Arvan, et midagi sarnast on toimumas ka praeguses muuseumihariduses. Muuseum kui klassiruumiga võrdsustatud õppekeskkond on küll juba sisse kirjutatud uutesse riiklikesse üldhariduskoolide õppekavadesse ja muuseumihariduse sihtgruppide laiendus Eesti muuseumide arengustrateegiasse, kuid nende otsuste rakenduslik pool – nii sisu, oskusteabe kui materiaalse katte osas – on jäetud targu loovaks lahenduseks asjaomastele inimestele, ehk muuseumi- ja koolirahvale endile, pigem projektipõhiseks kui riigi poolt süsteemselt toetatuks.

Samas, suveräänsena kultuuriasutuse struktuuris, eraldiseisvana, kuid formaalharidust täiendavana, jätkab muuseumiharidus omal moel eesti rahvuslikus pedagoogikas tuntud Johannes Käisi kooliuuendust – isetegevusliku tööviisi põhimõtteid (Käis 1935: 3–6), mida tänapäeval nimetatakse enamasti avastusõppeks. Igas heas muuseumitunnis on omaaegsele isetegevusele ja individuaalsele tööviisile sarnaselt elulisel, loomulikul viisil lõimitud mitmed õppeained ja kasutusel aktiivõppe meetodid; õppijad on aktiivselt tegevustesse ning (suhlemis)protsessi kaasatud – vesteldakse, arutletakse, töötatakse rühmades, rakendatakse käelisi tegevusi. Niisamuti on see ka täiskasvanuile suunatud vaba aja programmides, kus põhirõhk on atraktiivsusel ja/või aktiviteetidel. Enamik oma vaba aega muuseumisse veetma tulnud täiskasvanuist leiab endid muuseumikülastuse käigus midagi õppinud olevat, isegi siis, kui nad seda otseselt eesmärgiks ei seadnudki (Visnapuu 2011: 38, 52). Muuseumides on mõistetud vajadust suhelda külastajatega aina elavamalt, toetades kõikides vanusastmetes külastajate kultuuripärandi tundmaõppimist ning enese identiteedi loomist ja arendamist muuseumikeskkonnas. Kõigis muuseumi tegevustes, ka meelelahutuslikes, on jätkuvalt oluline juhinduda muuseumi kui mäluasutuse tõsiseltvõetavuse ja autentsuse printsiibist (Pruulmann-Vengerfeldt 2009: 7). P9060724

Töötuba Rannarootsi muuseumis, muuseumipedagoogide suvekool 2012

Võtmeisik  haridusmaastikul – muuseumipedagoog

Üheks oluliseks suhtlejaks ning vahendajaks muuseumi kui mäluasutuse ja külastaja vahel on muuseumides haridustööd tegevad inimesed, keda enamasti nimetatakse muuseumi-pedagoogideks. Paraku pole eesti keeles veel paremat ametinimetust leitud. Samas võivad muuseumipedagoogi tööülesandeid täita ka kuraatorid, teadurid, koolitajad, giidid või metoodikud; ka varahoidjad ja muuseumijuhidki. Enamasti on tegemist oma ainevaldkonda tundvate ja seda loovalt vahendada tahtvate ja oskavate inimestega, nagu on eeldatavasti ka enamik õpetajaid/pedagooge. Kui andragoogikateoreetiku Malcolm S. Knowlesi järgi on õpetamist peetud ühtaegu nii kunstiks kui teaduseks, siis muuseumipedagooge on nimetatud lausa „renessanss-inimesteks muuseumimaailmas” (Glaser & Zenetou 2004: 92), mis tuleneb muuseumipedagoogidele seatud mitmekesistest tööülesannetest (vt Visnapuu 2011: 27, 29). Paratamatult tekib küsimus, kust selliseid „imeinimesi” üldse leida või kuidas neid oma tööks parimal viisil ette valmistada. Vähemasti praegusel hetkel ei ole Eestis võimalik otseselt muuseumipedagoogiks õppida. Veidi enam kui 40 Eesti muuseumides töötava pedagoogi erialane ettevalmistus on enamasti seotud konkreetse muuseumi spetsiifikaga, ehk siis ajaloo, etnograafia, looduse, kunsti, kirjanduse vms valdkonnaga, rohkem kui pooltel muuseumipedagoogidel on ka pedagoogiline haridus (Uusmaa 2012: 56).

Eeltoodust lähtuvalt on mõistetav, et muuseumipedagoogide professionaalne tase – erinevate sihtgruppidega tegelemise ning ea- ja asjakohaste metoodikate kasutamise ja grupijuhtimise oskus võib olla ebaühtlane. Probleem on tõstatatud kahepoolselt – nii õpetajate kui muuseumipedagoogide poolt. Muuseumitunde külastanud kooliõpetajad on pidanud väga oluliseks, kui mitte kõige tähtsamaks […] hea ja targa muuseumispetsialisti olemasolu. See määravat tihti ära muuseumikülastuse kordamineku (Uusmaa 2012: 80). Muuseumipedagoogidelt oodatakse erinevate gruppide oskuslikku haldamist, enda kehtestamise oskust, kandvat häält ja materjali huvitavat esitust (Uusmaa 2012: 82).

Kuigi Sireli Uusmaa Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis kaitstud muuseumiharidust käsitleva magistritöö tarbeks tehtud küsitluses ei ole muuseumides haridustööd tegevad inimesed oma kvalifikatsiooniga seotud probleeme kordagi tõstatanud (Uusmaa 2012: 80), on vajadus muuseumipedagoogide erialase koolituse järele selgelt olemas. 2012. a. septembris muuseumipedagoogide suvekooli kirjalikus tagasisides, millele vastas 31 osalenut, toodi välja järgmised teemad, milles täiendkoolitust soovitakse:

  • Teismeliste sihtgrupp muuseumis
  • Metoodilised vahendid muuseumis
  • Väärtuskasvatus
  • Õppekavadega lõimimine
  • Hääl kui töövahend
  • Kultuurikorraldus ja turundus, ürituste korraldamine
  • Loovtegevused
  • Arengupsühholoogia
  • Probleemsed/hüperaktiivsed õpilased muuseumis
  • Vabatahtlike kaasamine
  • Töötud muuseumis
  • Programmid peredele
  • Interdistsiplinaarsus ja erinevate asutuste/huvigruppide integreerimine muuseumis
  • Draamakoolitus
  • Lihtsustatud viipekeel
  • Intellektipuudega inimestega kontakti loomine ja hoidmine
  • Loodushoid ja keskkonnateadlikkus

Minu arusaamist mööda on tegemist täiesti tõsiseltvõetava visandiga muuseumipedagoogika õppekavaks – olgu siis muuseumipedagoogide (täiend)koolituseks või lisaaineks õpetajaks õppijatele. Tagasisidest selgunud muuseumipedagoogide koolitusvajadus kinnitab tõdemust, et muuseumipedagoog vajab pedagoogilist õpet, et töötada erinevate sihtrühmadega (Uusmaa 2012: 74) ja omakorda üldisemast muuseumihariduslikust koolitusvajadusest annab märku mõte, et vastukaaluks vajab õpetaja koolitust muuseumis, kui on soov tundi muuseumis ise läbi viia (samas) .

Muuseumipedagoogika ülikoolides

On oluline, et tasemeõppes – nii mõnedes Tallinna kui Tartu Ülikooli osakondades – on tudengitel võimalik muuseumipedagoogikaga tutvust teha. Näiteks Tallinna Ülikooli kunstide instituudis ning Eesti Kunstiakadeemias kunstiõpetajaks õppijatel on Anu Purre eestvõttel muuseumipedagoogika ainedidaktika õppekavas kohustusliku ainena ning praktikabaasiks ja partneriks Eesti Kunstimuuseum oma filiaalidega. Tulemused on märgatavad – nii mastaapset tegevust kui KUMU hariduskeskuses ei ole teistel muuseumidel veel vastu panna, kuigi arenguid on märgata nii Tallinnas kui Tartus. Kusjuures on oluline juhtida tähelepanu faktile, et Sireli Uusmaa koostatud küsitlusele vastanud 43-st muuseumi haridustöö tegijast on rohkem kui pooltel pedagoogiline haridus ning kõige enam leidub nende hulgas just kunstiharidusega pedagooge (Uusmaa 2012: 56).

Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis tegelevad ajalootudengid Mare Oja eestvedamisel ja juhendamisel muuseumiõppe metoodika ning muuseumihariduse ajaloo õppekavade sidumise teemadega. Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas ja Viljandi Kultuuriakadeemias on võimalik valida Virve Tuubeli loetavat muuseumipedagoogika kommunikatsiooni ainekursust. Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi õpetajate seminaris tegeleb muuseumihariduse teemadega Inge Lembinen. Arvan, et muuseumipedagoogika võiks ja peaks olema vähemasti valikainena õppekavas kõigis õpetajaid ja andragooge ette valmistavates kõrgkoolides. Siis saaks tulla täiendust nii muuseumipedagoogide järelkasvule kui ka kooliõpetajaid, huvijuhte või täiskasvanute koolitajaid, kellel oleks ettevalmistus ja teadlikkus ühistööks muuseumiga oma (õppe)tegevuse rikastamiseks. Näen perspektiivi kooli ja muuseumi koostööks ka põhikooli ja gümnaasiumi valikainete osas, üks võimalus saab olla näiteks kohaloo http://www.ekk.edu.ee/vvfiles/3/kohalugu.pdf õppeaineaine väljatöötamine.SAM_4183

Munapüha veeremäng Rakvere Linnakodaniku majas, SA Virumaa Muuseumid

Igapäevatööst 

Kuid ka olemasolevate teadmiste ja oskustega on hea tahtmise korral võimalik teha head tööd, hoolimata muuseumi suurusest või asukohast. Sellisele veendumusele oleme jõudnud Muuseuminõukogu hariduskomisjonis kolme aasta vältel muuseumihariduse edendaja konkursile esitatud muuseumitunde vaadeldes. Siiski tõusevad suhteliselt ühtlase taseme juures esile just nende muuseumide tunnid/programmid, kus on tegemist teadlikuma ja loovama tegevusega, erinevate õpetamismetoodikate kasutamise oskusega, või kus muuseumihariduse traditsioon on järjepidevam ning muuseumisisene kootöö parem. Vanemates ja piiritletumate teemadega muuseumides on tegutsemisruum ahtam ja muuseumitunde tuleb kohandada juba olemasolevatele väljapanekutele. Võib täheldada, et haridustegevuses on mõningast eelisseisundit saavutamas just need muuseumid, kus on ekspositsiooni või muuseumihooneid viimastel aastatel uuendatud. Lisaks nüüdisaegsete vahenditega kujundatud muuseumikeskkondadele on üldkontseptsiooni loomisel rohkem arvesse võetud ka muuseumipedagoogide mõtteid ja ettepanekuid, mis võimaldab muuseumi kui mäluasutust külastajale paremini vahendada. Ühe näitena olgu välja toodud originaalne eksperimentaarium Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones, kus lisaks muuseumiprogrammides osalemisele saab iga külastaja ka iseseisvalt avastamise ja katsetamisega tegelda.

Oluline on muuseumi juhtkonna tähelepanu ja toetus haridusvaldkonnale ning sünergia tekkimise võimalus muuseumipedagoogide vahel kas muuseumisiseselt või muuseumidevaheliselt. Kui esimene muuseumipedagoog võeti Eesti Vabaõhumuuseumisse tööle 1994. aastal (Veeremaa 2008: 22), siis huvitaval kombel leiame ka tänasel päeval muuseumihariduse edendajate ja eestvedajate hulgas jätkuvalt just Vabaõhumuuseumis alustanuid, nagu Triin Siiner, Tanel Veeremaa, Maarja Kõuts ja Nadežda Saar, kes on oma arendustegevust jätkamas juba teiste muuseumides – Eesti Ajaloomuuseumis ja Tallinna Linnamuuseumi filiaalides.

2009. aastal Eesti Muuseuminõukogu juurde loodud hariduskomisjoniski on juhtiv roll Vabaõhumuuseumi direktoril Merike Langil.

Kokkuvõtteks

Muuseuminõukogu hariduskomisjoni esindajad olid 2012. aasta sügisel kaasatud ERMis toimunud koolitusteemalise ümarlaua aruteludesse. Selle tulemusel tegeldakse muuseumitöötajate vajaduspõhiste koolituste korraldamisega Eesti Muuseumiühingu, ERMi Omakultuuride osakonna, Rahvakultuuri Keskuse ja Eesti Muuseuminõukogu hariduskomisjoni koostöös. Nüüdseks on toimunud kaks muuseumipedagoogide suvekooli, mis keskendusid täiskasvanud külastajale ja erivajadusega inimesele muuseumis. Käesoleval aastal Palamusel toimuva suvekooli keskmes on teismeline muuseumikülastaja.

Lisaks muuseumipedagoogide süsteemsemale koolitamisele on muuseumihariduse jätkuvaks arenguks vajalik paika panna ka olemasoleva oskusteabe kogumise viis ja koht. Kas see peaks olema seotud muuseumide või mõne kõrgkooliga – võiks olla laiema arutelu küsimus. Praegusel hetkel on mitmel pool midagi ning igaüks, kes tahab kasvõi muuseumihariduse alastest uurimustest Eestis ülevaadet saada, peab allikaid otsides aina jalgratast leiutama. Minu ettepanek on, et võimalikult palju olemasolevat kirjasõna võiks teha virtuaalselt kättesaadavaks Muuseumiühingu kodulehel http://www.muuseum.ee asuvas erialakirjanduse rubriigis, kuhu praeguseks on jõudnud vaid murdosa erinevate kõrgkoolide erinevates osakondades kaitstud muuseumi(hariduse)teemalistest bakalaureuse- ja magistritöödest.

Ehk toob käeolev, 2013. kultuuripärandi aasta rohkem selgust ka muuseumihariduse tegevussuundades ja väärtushinnangutes laiemalt, vastavalt aasta juhtmõttele „Pärijata pole pärandit”. Muuseumihariduse edendamise asjus saame küsida ehk pärida (meie rikas ja mitmetähenduslik eesti keel!) kõigepealt iseendilt, selle töö igapäevastelt tegijatelt muuseumides. Loodan, et 25. jaanuaril ERMis toimuv muuseumihariduse konverents saab olema pärimiseks ja vastukostmiseks just paras paik.

03.01.2013 Virumaal

 

Kasutatud allikad

ICOM´i muuseumi definitsioon: http://www.muuseum.ee/et/organisatsioonid/icom__rahvusvahelin/icomi_muuseumi_defin  [2013, jaan 03]

Glaser, J. R., Zenetou, A. (2004). Museums: A Place to Work: Planning Museum Careers. London and New York: Smithsonian Institution.

Hein, G. (2002). Learning in the Museum. London: Routledge.

Hooper- Greenhill, E. (1996). The Educational Role of the Museum. London and New York: Routledge.

Kelly, L. (2007). Visitors And Learners: Adult Museum Visitors’ Learning Identities. Paper presented at the ICOM-CEDA Conference November 2007, Vienna, Austria http://ceca.icom.museum/_dbase_upl/Kelly%20CECA%202007.pdf  [2011, mai 24]

Käis, J. (1935) Isetegevus ja individuaalne tööviis. Tee töökoolile VII. Võru: Pedagoogilise ühingu „Võru Seminar” väljaanne.

Pruulmann-Vengerfeldt, P. (2009). Mida muuseum müüb? – Muuseum 25: 5-8.

Uusmaa, S. (2012). Muuseum kui formaalharidust toetav õppekeskkond. [Magistritöö.] Tallinna Ülikool. Ajaloo Instituut. http://www.muuseum.ee/uploads/files/magistritoo_sireli_uusmaa.pdf  [2012, jaan 03]

Veeremaa, T. (2008). Culture-educational programs of museums: the necessities and possibilities of linking to state curriculum (Muuseumide haridusprogrammide vajadused ja võimalused riikliku õppekavaga sidumiseks). [Magistritöö.] Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia.

Visnapuu, K. (2009). Muuseumipedagoogika võimalused formaalhariduse toetajana. [Bakalaureusetöö.] Tallinna Ülikool. Rakvere Kolledž. Õpetajakoolituse osakond. http://www.muuseum.ee/uploads/files/visnapuu_baka.pdf  [2012, jaan 03]

Visnapuu, K. (2011). Muuseumikeskkonna mõju täiskasvanu kogemustele ja õppimisele. [Magistritöö]. Tallinna Ülikool. Kasvatusteaduste Instituut. Andragoogika osakond. http://www.muuseum.ee/uploads/files/visnapuu_magtoo.pdf  [2012, jaan 03]

Leave a Reply