Küsis Kadri Lind, kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist
Intervjuu esimest osa saab lugeda siit: https://blog.erm.ee/?p=971
Millised näitused uude majja plaanitud on?
Kõigepealt on „Ajarada“. „Ajaraja“ kõrval on kinnised näitusesaalid ja nende vahel neli käiku, mis viivad suurde tagumisse saali. Seal on üks suur eesti rahva traditsioonilise kultuuri näitus „Talu elu ja talu ilu“, „Paralleeluniversumid“, lipusaal ja „Keelekatel“.
Kas „Talu ilu ja talu ilu“ näitus on sarnane praegusele püsinäitusele?
Väljapanek on selles mõttes sarnane, et käsitleb sama perioodi ja talurahvast, aga oma käsitlusviisilt saab see ikkagi olema teistsugune.
Samu ekspositsioone seal siis ei näe?
Absoluutselt mitte. Esemed on ikka samad. Meil on väljapaneku aluseks esemed, mis meil kogudes on, kuid me loome nendest uued eksponaadid. Teine samavõrd suur osa on nõukaaja näitus ehk siis külma sõja perioodi käsitlev väljapanek. ERM on nõukaaja ja uue iseseisvumise teemat uurinud juba kümmekond aastat, meil on, millele toetuda, ja teisalt on see niivõrd iseloomulik meie kultuurile. Lisaks tulevad üksikteemale keskenduvad näitused: linn, kodu, regilaul ja inimene looduskeskkonnas. Ja siis on kinnised näituseboksid, millest osa on püsiva iseloomuga ja osa ajutised. Üks püsivatest on nn „avatud fond“. See on ruum, kus inimesel jääb mulje, nagu ta läheks fondihoidlasse, sest seal on esemed tervikkollektsioonidena väljas.
Püsiva iseloomuga saab olema ka keelenäitus „Keelekatel“, näitus eesti keelest, millest me oleme teinud ka ühe pilootprojekti – „Muuseum näitab keelt“. Ka keelenäitus hakkab uues majas nägema välja täiesti teistsugune, aga sisuliselt lähenemiselt me jätkame sarnases võtmes, proovime endiselt luua sellise keskkonna, kus külastaja saab keelt aktiivselt kasutada ja luua. Ühest küljest saab seal ehk natuke targemaks, uusi teadmisi eesti keele, selle ajaloo ja uurimise kohta, aga põhirõhk on ikkagi sellel, et inimene saab proovida keelt ise kasutada ja teha. Me tahaksime, et sellest tuleks tore mänguline keskkond.
Peale keelenäituse on kinnistes näituseruumides veel näitus Eesti lipust ning ajutise iseloomuga vaibanäitus ja toidunäitus. Kõige viimane kinnine boks kannab nime „Avatud osaluse saal“ ja seal proovime me aktiivse sisu loojana rakendada inimest tänavalt. See on saal, kuhu me ise näitust ei ehita, vaid soovime sinna kutsuda kogukondi, üksikisikuid, kes muidu muuseumiga võib-olla kokku ei puutukski ning kes räägiksid oma kultuurist oma sõnadega. Me pakume neile selles ainult tuge. Mistahes näitust tehes ei saa ju kunagi rääkida kõigest, alati on ideid rohkem, kui ruum mahutab ja on võimalik välja panna. See saal on mõnes mõttes meilegi lohutuseks – et seal, kus me ei ole saanud kõigest rääkida, millest oleme tahtnud, tulevad inimesed (või grupid) ise meie juurde ja räägivad endast. Kuna me tahame olla demokraatlikud ja avatud erinevatele eesti inimestele, siis ainukene piirang seal on Eesti Vabariigi seadused. Kultuurilisi tabusid mina ei kehtestaks, et ei oleks nii, et keegi võib tulla ja keegi ei või.
Mis tegevust lapsed püsinäitusel leiaksid?
Üksikasjadest on alles vara rääkiga, kuid teada on see, et muuseumisse tuleb kaks mängutuba, millest üks on lihtsalt tavaline mängutuba, aga teine on püsinäitusega seotud tegevussaal. Püsinäituse keskel on üks ruum, mis on mõeldud väiksematele lastele: mudilastele ja algkoolilastele. Sinna luuakse erinevaid mängulisi tegevusi, mis oleks näitusel kajastatavate teemadega seotud. Keelenäitusest võin ma pikemalt rääkida, kavatseme sinna mitmeid erinevaid mänge teha. „Muuseum näitab keelt“ oli üsna mänguline ja „Keelekatel“ saab kindlasti olema väga mänguline. Paljudel kuraatoritel on lapsed, mistõttu teevad nad ka oma tööd lapsevanema seisukohalt.
Miks üldse peab ERMis olema soome-ugri püsinäitus?
Sellepärast, et meil on soome-ugri kogud. Ja need kogud on meil põhjusega. Ma ei teagi, kuidas seda poliitiliselt korrektselt nimetada, aga see on ajalooliselt olnud soome-ugri rahvastele toeks olemise projekt. Kusagil 20. sajandi alguskümnenditel oli keelesuguluse idee väga mõjukas – räägiti soome suguvendadest jne, see suguluse tunnetus oli ka üheks eestlaste identiteedi nurgakiviks. Võib öelda, et tegu oli osaga rahvusromantilisest projektist, mille raames sündis lõpuks ka ERM.
Nõukogude ajal käidi võrdlemisi palju idapoolsete soomeugrilaste juures uurimisretkedel, koguti esemelist materjali, filmiti, uuriti ja publitseeriti. Seda suunda on jätkatud ka taasiseseisvunud Eestis. Samas on tegu kahesuunalise protsessiga – erinevate soome-ugri rahvaste esindajaid on meil alati olnud õppimas ja uurimistööd tegemas. Soome-ugri rahvaste uurijaid on siinmail alati leidunud ja paljud nendest on olnud väga tihedalt ERMiga seotud.
Intervjuu esimest osa saab lugeda siit: https://blog.erm.ee/?p=971
