Jana Reidla, TÜ etnoloogia doktorant

ERMi aastakonverents, järjekorras viiekümne kaheksas, pealkirjaga „Näitused versus teadus? Dilemmad, otsingud ja lahendused“ vaatles, kui palju on näituste tegemises teadust. Mina esitasin konverentsile teesid pealkirjaga „Kui teadurist saab kuraator. Muuseumiteaduri rolli muutumine meil ja naabermaades“, kuna olin seoses doktoriõpingutega just antud teemasse sukeldunud. Värskelt Eesti, Läti, Leedu ja Soome ajaloo- ja rahvusmuuseumide töötajatega intervjuusid teinuna olin täheldanud muuseumiteaduri rolli ja positsiooni erinevusi paikkonniti ja muutumisi ajas. Ühest kitsast lõigust – suundumustest muuseumiteaduri töös seoses näitustega – ma konverentsil rääkisingi, aga siin blogis kasutan võimalust arutleda muuseumiteaduri ja kuraatori mõiste üle. Sel teemal mõtisklemata ei saanud ma läbi ka ettekande koostamisel, aga kui küsimus „kuidas defineerida kuraatorit?“ kippus omaette teemaks paisuma, kärpisin selle ettekandest välja.

Heal lapsel mitu nime

Pärast hulga ingliskeelsete artiklitega tutvumist ning muuseumitöötajatega intervjuude tegemist olin täiesti segaduses teaduri ja kuraatori, scholar-curator’i, researcher’i ja curator’i mõiste kasutamisest. Loetelusse võiks lisada veel läbisegi kasutatavad ja defineerimata mõisted, nagu museum professionals, museum workers, museum people. Nende puhul mõistetakse mõnikord kogusid tundvaid ja/või näituste tegemisega seotud teadureid, mõnikord laiemat, erinevate korralduslike tegevustega hõivatud spetsialistide ringi. Väga palju sõltub tähendus kontekstist.

Välitöödel Soomes, Lätis ja Leedus kasutasin nii ma ise kui ka intervjueeritavad vaheldumisi mõisteid researcher ja curator, научный сотрудник, куратор, Leedus ka музейный работник samas tähenduses. Kuidas ma peaksin neid mõisteid hiljem eestikeelses või ingliskeelses artiklis kasutama? Kas teadur, kuraator ja teadur-kuraator teevad sama või erinevat tööd? Kas see on eri riikides erinev? Kas neil on erinev haridustaust või erinevad kompetentsid? Loomulikult uurisin vastust otsides kõigepealt erinevaid võimalikke definitsioone, vaatasin ka kuraatorite töökuulutusi, mida tänapäeval võib internetist leida Euroopast Ameerikani.

Mida ütlevad teatmikud?

ICOMi välja antud mõistete sõnastik „Key Concepts of Museology“ annab teada, et ajalooliselt on kuraator (curator) 19. sajandil välja kujunenud esimene erialane ametikoht muuseumis. Kuraatori vastutusalas olid algselt kõik museaalidega seotud valdkonnad, nagu esemete kogumine, säilitamine, uurimine ja nende kohta info jagamine. Kuraatori haridus pidi vastama kogudega seotud distsipliinile (kunstiajalugu, loodusteadus, etnoloogia jne). „Key Concepts of Museology“ ütleb, et muuseumikogudele spetsialiseerunud kuraatorid ei saa end nimetada museoloogiks või museograafiks, isegi kui mõned neist suudavad praktikas muuseumitöö erinevaid aspekte väga hästi kombineerida. (Museograafideks nimetatakse tehniliste oskustega praktikuid, kelle valdkonnaks konserveerimine, restaureerimine, turvalisus jms; museoloogid tegelevad muuseumivaldkonna teooriatega, kriitilise analüüsiga ja võivad töötada ka väljaspool muuseumi, näiteks ülikoolis.)  Täpsemat kuraatori definitsiooni sellest väljaandest ei leia. Teadustöö mõiste selgituses näiteks ei öelda, kes seda funktsiooni kannab. Näitustega seoses on nimetatud näitusekuraatorit kui näituse koordineerijat ja teadusliku kontseptsiooni loojat, „kelle rolli täidab sageli kuraator, aga mõnikord ka isik väljastpoolt muuseumi“. Kui kokku võtta, siis ICOMi sõnastiku järgi on kuraator (curator) muuseumis töötav ja muuseumi teemale vastava haridusega spetsialist, kes tunneb hästi oma valdkonna kogusid ja teeb neist ka näitusi, ning näitusekuraator (exhibition and display curator) on amet, mida võivad täita ka need, kes muuseumis ei tööta.

Nagu paljud mõisted, on ka kuraator tänapäeva keeltesse tulnud ladina keelest, kus curator’i tähendus on järelevaataja, asjaajaja või hooldaja. „Oxford English Dictionary“ järgi on curator esiteks muuseumi või mõne muu kollektsiooni hoidja või järelevaataja, teiseks väljapaneku sisu valija, kolmandaks mänedžer, superintendent. Spetsiifilisema Briti sõnatähendusena on kuraator muuseumi, kunstigalerii või sarnase asutuse administratiivne juht. Niisiis on tegemist laia tegevuste skaalaga hooldamisest näitusetegemise ja juhtimiseni, aga teaduslikku tööd siin esile ei tule.

Kuraatori teadmised hoiavad kogud elavana

Suurbritannia muuseumikuraatorite algatuse „Campaign for good Curatorship“ liider Timothy Ewini  väljapakutud sõnastuses on kuraator „mäluasutuse töötaja, kelle roll on mõista oma asutuse valdkonna pärandit (olgu see kultuuri-, ajaloo- või teaduspärand) ja sellega seotud esemeid/objekte ning teha see kättesaadavaks kõigile soovijatele, aidata kaasa pärandiga seotud dialoogile ning arendada ja korraldada vastavaid kogusid.” Ewini sõnastuse uudsus on eeskätt selles, et ta rõhutab „kuraatori teadmisi“ (curatorial knowledge) kui olulist võtit kogude mõtestamise, populariseerimise, muuseumi esindamise, koostöö, kaasamise funktsiooni täitmisel. Ta taunib viimase aja trendi, kus kuraatori potentsiaali ei kasutata täielikult ära ja selle asemel võetakse tööle kitsamate erialade esindajaid. Palgates eraldi koguhoidjaid, avalikkusega suhtlejaid ja näitusekorraldajaid, kellel ei ole kuraatoriga sarnast teadmistepagasit, ei saa muuseumid ühiskonda teenida nii hästi kui võiks. Kuraatori teadmised on Ewini sõnul midagi enamat kui digitaalne infosüsteem või näitus – need ei asenda külastaja jaoks suhtlemist spetsialistiga. Just vahetu suhtlemine kuraatoriga hoiab kogud inimeste jaoks elavana. Paolo Viscardi esinemisest Suurbritannia muuseumiühingu 2015. aasta konverentsil on Ewin välja toonud, et paljude teiste muuseumiametite esindajad on oma töö tähtsust osanud palju paremini esile tuua kui kuraatorid ja „kuraatorid peaksid seda edaspidi rohkem tegema, kuna just neil on muuseumis unikaalne roll, mida ei saa asendada teiste spetsialistide tööga“. Seda missiooni ongi „Hea kureerimise kampaania“ täitma asunud.

Milles seisneb kuraatori kompetents USAs?

USA muuseumiühingu dokument „Curator Core Competencies” defineerib kuraatoreid nende kompetentsi kaudu. Nimetatud dokument ei keskendu funktsioonidele, ei küsi „mis nad teevad?“, vaid „kes nad on?“ ehk mida kuraatorid teavad ja oskavad. Kuraatori põhikompetentsid on jagatud kolmekaupa kolme suure valdkonna vahel: 1) koguhoidmise valdkonnas on põhikompetents kogude planeerimine, kogumine ja hoidmine; 2) teadustöö valdkonnas akadeemiline teadustöö, esemeuurimine ja rakenduslik teadustöö (see, mis on vajalik haridustööks ja populariseerimiseks); 3) kommunikatsiooni valdkonnas näituste koostamine, haridustöö ja populariseerimine. Lisaks nimetatutele vajab USA kuraator kolme lisakompetentsi eelmiste rakendamiseks, need on digitaalne kirjaoskus, organiseerimis- ja juhtimisoskus ning järjepidevuse hoidmise oskus. Eestvedamise oskust tähtsustatakse seetõttu, et oma teadmiste poolest on ta muuseumis eeldatavalt keskne figuur, kes näeb üldist eesmärki, inspireerib kolleege, esindab muuseumi kogukonnaga suhtlemisel, annab nõu administratsioonile jne. Nimetatud dokument on küll avaldamise aastata, aga väga vana ta ei saa olla, selles tsiteeritakse muuhulgas üht 2014. aastal USA muuseumiühingu kuraatorite komitee läbiviidud uuringut.

Kuraator kui asjatundja ja valiku tegija

Küllap on paljud märganud, et tänapäeval armastatakse kuraatoriks nimetada peale kunsti- ja moe- ka laiemalt elustiili- ja popkultuurivaldkonnas tegutsejaid. Kuraator võib koostada nii tervisliku toidu messi tarnijate valiku kui ka muusikafestivalil esinejate nimekirja. New York Timesi ajakirjanik pööras sellele tähelepanu 2009. aastal ja tema poolt küsitletud lingvistid kinnitasid, et kuraatori tähendus on alates 2000. aastatest avardunud, laienedes stiilse ja moodsa maitse asjatundjatele, „õige“ või spetsiifilise valiku välja pakkujatele. Eeskuju on ilmselt saadud traditsioonilise muuseumikuraatori imagost – ka tema haldab mingit kollektsiooni, milles ta on asjatundja ja seetõttu oskab sealt teistele midagi suurepärast välja valida, näitusele panna.

Kuraator eesti keeles – hooldaja või näitusetegija?

Tulles nüüd kuraatori mõiste tähenduse juurde eesti keeles, võin enda kogemusest lähtudes öelda, et meil hakati kuraatori mõistet kasutama 1990ndatest eeskätt nii kunsti- kui ka muude näituste kontseptsiooni ja sisu looja ning praktilise korraldaja tähenduses ning vähem teaduri ja koguhoidja tähenduses. See ei lähe küll kokku „Eesti keele õigekeelsuse sõnaraamatu“ määratlusega, mille järgi on kuraator hooldaja, järelevaataja. Väljaannete infootsingul „Eesti märksõnastikus“ sobivad märksõna kuraatorid neljast tähendusest muuseumivaldkonnaga kaks: 1) ametlik hooldaja, ametlik järelevalvaja; 2) kunstinäituse koostaja mingi kontseptsiooni alusel. Viimasest paistab, et kuraatorina mõistetakse eeskätt kunstinäituste valdkonnas tegutsejaid. Andres Härm on Sirbi artiklis kirjeldanud, kuidas tänapäevane kunstinäituse kuraatori mõiste kujunes Euroopas alates 1960ndatest, kui hakati kunstimuuseumidest ja -institutsioonidest sõltumatult näitusi koostama. Ajapikku laienes kureerimise mõiste igasugusele näitusekoostamisele nii institutsioonides kui ka neist väljaspool.

Hooldaja-järelevaataja tähendus sobiks vast koguhoidmise konteksti, mis on üks traditsioonilise curator’i funktsioone. Eestis ei ole teadurid alati koguhoidjad. Näiteks Eesti Rahva Muuseumis on juba aastakümneid teaduri ja koguhoidja amet eraldi. Tänase Eesti Rahva Muuseumi kontekstis paistab silma kuraatorile omistatud tähendus „populariseerija“, sest kuraatorid on teadusosakonnas rahvakultuuri teabekeskuse töötajad, kelle fookus on nõustamisel ja populariseerimisel, ülejäänud on teadurid ja teadur-kuraatorid. Eesti Ajaloomuuseumis, kus enamus teadureid haldab ka kogusid, ei ole nende ametimetus teadur-koguhoidja vaid teadur-kuraator (tähenduses „teadur, kes teeb näitusi“). Kui vaatame naaberriikide poole, siis Leedu Rahvusmuuseumis on meie mõistes teadur-koguhoidjad ametiminetusega „muuseumitöötajad“, kelle hulgas eristatakse kolme astet: peaspetsialist, vanemspetsialist ja nooremspetsialist. Soome Rahvusmuuseumis on endised teadurid nüüd kuraatorid ja nende töös on oluline koht koguhoidmisel, populariseerimisel ja näituseprojektides kogude spetsialistina osalemises.

Lõpetuseks

Laias laastus on ingliskeelse curator’i puhul tegemist teadur-koguhoidja-näitusetegijaga. See tuleneb muuseumi algusaegadest, mil kuraatorid ja kogud moodustasid muuseumi tuumiku, funktsioonipõhist spetsialiseerumist oli minimaalselt. Tänapäeval esineb mõnikord ka teadlase funktsiooni rõhutamist nimetusega scholar-curator. Eestis on traditsiooniliselt sarnast mitmekülgset funktsiooni täitnud teadur, uuema trendina on lisandunud ametimetuste ritta teadur-kuraatorid ja kuraatorid. Kui sirvida Eesti muuseumide kodulehti, võib näha ka selliseid ametinimetusi, nagu entomoloog-kuraator, programmijuht-kuraator, haridusprogrammide kuraator, kuraator-koguhoidja. Nende puhul paistab kuraatoril olevat korraldaja, haldaja tähendus.

Nüüd oleme jõudnud mu arutluse lõppu ja küsimusi on aina juurde tulnud. Võib-olla on ametinimetuste diferentseerimine asjatu, kui „kuraatori“ sisu on väga mitmetähenduslik? Kas kuraator on parem nimetus kui teadur? Võib-olla piisab, kui kõik oleksid kuraatorid või teadurid ja töö sisu on kirjeldatud ametijuhendis. Selleks võiks vähemalt kuraatori ja/või teaduri ametinimetus olla ühtmoodi mõistetav. Ise eelistan üldmõistena kasutada teaduri nimetust ja kuraatorit sellisel juhul, kui on tegemist näituse kureerimisega. Alustasin diskussiooni ja ei paku veel valmis vastust, aga mulle tundub, et aeg on küps kuraatori ja teaduri mõiste defineerimiseks Eesti muuseumide kontekstis.

Jana Reidla ERMi konverentsil 11. aprillil 2018. Foto: Agnes Aljas