Anna minna üle linna!

 

Laupäeval, 21. aprillil toimus esmakordselt Tartu muuseumide ühine perepäev „Anna minna üle linna“. Perepäev eristus teistest samalaadsetest ettevõtmistest sellega, et 13 osalevat muuseumi pakkusid oma programme mitte oma tavapärases kodus, vaid loosi tahtel vahetati üheks päevaks majad. Nii sattusid ERMi muuseumiõpetajad programmi läbi viima armsasse Oskar Lutsu majamuuseumisse Tammelinna serval ning Lutsu muuseumi kuraator pidi lahendama küsimuse, kuidas oma väikest maja Eesti suurimas muuseumihoones tutvustada. 

Luts ERMis

Meeli Väljaots, O. Lutsu majamuuseumi kuraator
Fotod: erakogu

Kunagi sai vaadatud sellist telesaadet, nagu „Naistevahetus“, kus kaks pereema vahetasid nädalaks oma kodud, köögid, lapsed ja koduloomad ning asusid askeldama võõraste inimeste majapidamises.

Mida erinevamad kodud ja tingimused, seda põnevam oli asi vaatajale. No mõtle ometi, tuleb üks koduperenaine linnalähedasest uuselamurajoonist, avarast eramust ja satub korrusmaja korterisse, kus pole ruumi ringikeeramisekski ja vastupidi. Üks ahhetab, teine kirtsutab nina…

Eks tekkis meilgi Oskar Lutsu majamuuseumis selline „naistevahetuse“ tunne, kui kuulsime, et loosi tahtel teeme muuseumite perepäeval vahetust ERMiga. Lutsu kodumajas on  ekspositsiooni pindala 79 ruutmeetrit ja üks ruum sellest koguni vaid üle ukse vaadeldav, ERMi uue peahoone netopind on Riigi kinnisvara andmetel 33 854 ruutmeetrit. Mis seal salata, see ruumide ja võimaluste erinevus kohutas alguses.

Ruumid ruumideks, tegelikult algab kõik inimestest, kellega koostööd teha. Kuna ERMi kolleegid olid ja on kõik ülimalt sõbralikud ja vastutulelikud, sujus koostöö hästi. Tegelikult oligi perepäeva ettevalmistuse ja läbiviimise juures kõige suuremaks boonuseks kohtumine kolleegidega, mõttevahetused ning vastastikused külaskäigud.

Lutsu majamuuseumi paberteatri etendused ja meisterdamine toimusid ERMi hubases ja mõnusalt ning lastesõbralikult sisustatud õppeklassis ja usun, et peale minu tundsid ka külastajad ennast seal madala laega toas hästi.

Suur tänu Kaarile ja Nataliale, kes pakkusid tuge ja seltsi, ilma nendeta oleks tekkinud ehk selline tunne nagu Itil, kes Kustiga marju korjates suurde metsa ära eksis.

Paberteatri etendus

Töötuba

Kuidas ERM Oskar Lutsu majamuuseumisse ära mahtus

Anti Lillak, ERMi muuseumiõpetaja (tekst ja fotod)

See laupäev oli teistest erinev. Tartu linna muuseumid olid suure ühiselt korraldatava perepäeva jaoks otsustanud omavahel kohad vahetada. Fortuna tahtel sündis, et osa ERMist kolis üheks päevaks töötubadega Raadilt Riia tänavale Oskar Lutsu majamuuseumi. See on üks ülimalt mõnus ja hubane pesa Tammelinnas, väga sobiv Lutsu-taolisele loomingulisele vaimule. Ka meie tundsime end siin kohemaid väga hästi. Maja järelevaataja Liivi aitas ERMi neljaliikmelise seltskonna paigutada kahele korrusele, kus saime hakata toimetama õpitubadega.

Suur osa Oskar Lutsu loomingust oli mõeldud lugemiseks lastele ja noortele ning seetõttu on neis palju juttu sadakond aastat tagasi elanud laste igapäevastele tegemistele ja mängudele. Kuna poelelud olid üsna kallid, valmistasid lapsed mänguasju enamasti ise. Kujutlusvõime ja käteosavus suutsid muuta erinevad materjalid leidlikeks mängukaaslasteks. Sellest põhimõttest haarasime meiegi kinni ning pakkusime kõigile küllatulnud huvilistele võimaluse lihtsate vahenditega nukke ja loomi valmistada.

Nukkude tegemise töötuba

Esimesel korrusel oli riidetükkidest nukkude tegemise töötuba, mida viisid läbi Virve, Diana ja Ave. Töö ise oli väga lihtne, kangajupile tuli vaid õigesse kohta sõlmed külge siduda ning nukk oligi valmis. Küllap mäletavad kõik Rätipoissi, kellel oli „Nukitsamehe“ filmis oluline kõrvalosa. Talle tegimegi päeva jooksul terve suguseltsi kaaslasi. Lisaks valmistasime riidest jäneseid – neile (ja muidugi meisterdajatele) pakkus Liivi porgandit. Kes töötab, see peab ka sööma.Teisel korrusel oli üles seatud oksaloomade töökoda. Siin läksid Anti ja Diana assisteerimisel käiku teravad noad, oksakäärid ja akutrell, samuti maja välisukse kõrvale lauale seatud puidupõleti. Suuremad ja väiksed meistrid nikerdasid puuokstest endile hobuseid, lehmi, lambaid, sigu ning muudki põnevat, millega loov mõte välja tuli. Mõnele elukale pandi koguni jalad alla ja kanti põletiga kaunid kirjad kehale.

Oksaloomade töökoda

Nii valmis sel päeval nii mõndagi kaunist, mis loodetavasti rõõmustab tegija südant veel tükk aega ning loodetavasti paneb ka edaspidi oma kätega midagi kaunist looma. Kirjanikuhärra kodu loominguline õhkkond andis inspiratsioonile kindlasti hoogu juurde. Miks mitte ka tulevikus midagi sarnast proovida!

 

Leave a Reply