Vennad Solomentsevid ja Aafrika

Heidi-Elena Stanionyte, Reinwardti Akadeemia üliõpilane, kogude osakonna praktikant

Alati, kui Aafrika ja Eesti vahelistele sidemetele mõtlesin, sain aru, et teadsin sellest õige vähe. Aafrika on mulle alati tundunud nii kauge paigana, kui samas ka väga ligitõmbavana. Aafrika ajalooni jõudsin põhiliselt ülikoolikursustel koloniaalajalooga tutvumisel. Koloniaalajastul, 19.–20. sajandil oli Aafrika manner aktiivne koht, kus palju Euroopa riike rakendas oma poliitikat ja ajas taga rikkust. Suurimad kolooniad Aafrikas olid Suurbritannial, Prantsusmaal, Belgial, Saksamaal ja Portugalil.

Eestil ei olnud kuigi tugevaid seoseid kolooniatega Aafrikas, kuid manner oli paik, kuhu sattusid peale teiste rahvaste ka eestlased. Näiteks reisisid paljud eestlased sinna oma tervise parandamiseks. Samuti pakkus see soe paik rohkelt võimalusi elatise teenimiseks inseneridele, muusikutele, põllumeestele, arstidele, ärimeestele, juuksuritele ja fotograafidele. Seega jõudis tänu Aafrikasse rännanud inimestele Eestissegi uut informatsiooni koos huvitavate esemetega.

Eesti Rahva Muusemi kogudes on hulk esemeid teistest kultuuridest, näiteks mitmest Aafrikas elavast hõimukultuurist. Suure tänu selle eest võlgneme ikka nendele samadele seiklejatest ränduritele, kes otsustasid muuseumi tegevusse panustada, tuues kaasa mitmesuguseid objekte. Belgia ja Prantsuse Kongo olid ühed levinumad asumaad, kuhu mindi. Seega võib arvata, missuguseid väga eripäraseid esemeid muuseumisse tee leidsid.

Ühed paljudest, kes rändasid Eestist kaugele eksootilisse Aafrikasse, olid vennad Ivan (1896–1934) ja Dimitri Solomentsev (1901–?). Mõlemad olid Tartu ülikoolis arstiks õppinud, nende tegevusest selles vallas aga kuigi palju ei tea. Teada on, et Dimitri Solomentsev siirdus Prantsuse Kongosse ja Ivan Solomentsev Belgia Kongosse. Vennad ise on Kongosse minemise kohta öelnud: “ [—]otsustasime proovida õnne teisel mandril – astusime Prantsuse riigi teenistusse Aafrika kolooniates, seda enam, et õnnestus [saada – toim] nii materiaalses kui ka teaduslikus mõttes huvitavasse teenistusse: spetsiaalsesse ekspeditsiooni unitõve uurimiseks ja selle vastu võitlemiseks.“ Võib ainult arvata, missuguseid erinevaid kultuure võis Kongos näha. Kahest vennast oli suurem huvi etnograafiliste esemete vastu Ivan Solomentsevil. Paraku ei jätkunud tal kuigi kauaks võimalust Belgia Kongos elavaid kultuure tundma õppida, kuna ta haigestus seal malaariasse ja suri hiljem Prantsuse Rivieras. Õnneks jõudsid tema kogud siiski Eestisse, sest Dimitri annetas Ivani esemed ja hiljem ka oma kogutu Eesti Rahva Muuseumile (vastavalt 1934. ja 1937. aastal). Dimitri Solomentsevist on hiljem teada ainult see, et ta siirdus vahepeal tagasi Aafrikasse. Edasised andmed temast puuduvad.

20. sajandi alguse Eestis ei teatud Aafrika kultuurist enamasti kuigi palju. Seega võib lugeda vendade Solomentsevite teeneks Kesk-Aafrikast pärinevate etnograafiliste esemete kogumist. Tänu nende tehtud annetustele on tänapäeva Kongo Demokraatliku ja Kongo Vabariigi ning Gaboni aladelt esindatud eripärane kogu just Kesk-Aafrika aladel elavate rahvaste kohta, mis on leidnud oma koha Eesti Rahva Muuseumis. Kunstiteadlane ja huviline Roger Pierre Turine on kirjeldanud Saharast lõunasse jäävaid alasid erilise esteetikataju, materjalikäsitluse ja funktsionaalsuse kaudu. Näiteks Kesk-Aafrika rahvaste etnograafilisi kogusid iseloomustavad mitmesugused maskid, eripärased skulptuurid ja kultuskujud. Esteetika ei ole olnud Aafrika kunstis ega etnograafias iseenesest domineeriv aspekt. Esemed olid tähtsamad rituaalides. Turine rõhutaski seetõttu, et pigem suhestus esteetilisus millegi teistsugusega: Euroopas mõisteti seda kohalikest erinevalt. Etnograafilised esemed olid ilusad siis, kui need täitsid oma rituaalset eesmärki. Samuti Belgia ja Prantsuse Kongost pärit esemed on suunatud eelkõige suhtlemisele – väga oluline oli teada, mida konkreetse teosega taheti väljendada. Näiteks on paljud kujud vormilt jõulised ja detailideni välja nikerdatud. Neid esemeid tehti kindlal eesmärgil, sest Aafrika mandril ja eriti Kongo aladel mõisteti kunsti pigem spirituaalsuse kaudu, kuna kunstiteosed aitasid suhelda esivanematega, või kasutati neid maagiliste toimingute elluviimiseks, nagu näiteks kaitseks ohtlike jõudude ja nõiduse eest.

Solomentsevite kogu on äärmiselt mitmekesine nii mitmeski mõttes ning seepärast tooksin mõne näite. Esimene näide on üks puukuju, mis pärineb Ivan Solomentsevi kogust. Peale vaadates on selge, et tegemist on naisfiguuriga. Puuskulptuuril on rõhutatud naise näo ja juuste piirkonda. Arvatavasti pärineb see beembe (babembe) suguharust. Beembed on tuntud väikesemõõduliste kujude poolest, mis sümboliseerisid näiteks jahiõnne ja viljakust. Iseäralikud on selliste figuuride puhul peened sisselõiked. Kujusid kasutatakse esivanematega kontakteerumiseks ja neilt abi palumiseks ning figuure peetakse oma esivanemate idealiseeritud kujutisteks. Beembed usuvad, et kuniks vaimud on võtnud koha figuurides, on järglaste rahulolu maa peal tagatud. Ilmselt leiti Solomentsevite kogumiseperioodil sellistest kujudest midagi ürgset, mis vastandus Euroopas armastatud, peamiselt graatsilist kunsti esindavatele kujudele. Seega väljendub puuskulptuuri ilu ja esteetilisus hoopis spirituaalsemal tasandil. Aafrikast pärinevate esemete ilu ja tähendus juhindub sümboolika kasutusviisist,  millest lähtutakse kogu kunsti ja muude esemete valmistamisel.

ERM C 24:39 Naiskuju

Solomentsevite kogu erilisemaid näiteid on üks kaksikkuju, mida peab Heli Rahkema oma magistritöös üsna haruldaseks. Tegemist on jällegi puust kujudega, mis on riidesse mässitud. Rahkema magistritööst selgub, et tegu on viljakust sümboliseeriva nn menstruatsiooniamuletiga,  mida teatavatel päevadel kaela all hoiti. Niisiis näitab see Solomentsevite kogusse kuuluv kuju, et paljudele hõimudele läks vägagi korda, kuidas täitis ese nende jaoks lisaks põhifunktsioonile ka teistmoodi esteetilist eesmärki. Seega väljenduvad esteetilisus ja praktilisus hoopis sügavamal viisil seoses selle tõelise tähendusega. Esteetika ja tähendus sõltuvad tellija rahulolust ehk kuidas jällegi toimub kontakt sümboolikaga ja esivanematega. Roger Pierre Turine on iseloomustanud Aafrika esemeid kui kogukonnale olulisi  elemente. Solomentsevite motivatsioon esemeid koguda võis niisiis tuleneda esemete väljanägemisest. Samas hindasid Kongo rahvad kujude funktsionaalsust selle järgi, kuidas need kaksikkujud suutsid näidata oma rituaalselt toimet.

ERM C24:21 Kaksikkuju

Üha enam Solomentsevite kogu uurides jõudsin järeldusele, et see on äärmiselt mitmekesine. Kõige huvitamaks pean naisepeakujulist vaasi, mis pärineb arvatavasti mangbetu suguharust. Mangbetud on tuntud elutruult ja rikkalikult kaunistatud tarbeesemete ja õukonnakunsti poolest. Vaas annab ettekujutuse mangbetu välimusest ning selle teeb eriliseks viis, kuidas naise pead on kujutatud – seda näidatakse kui midagi väga müstilist. Alati tekib küsimus, et kui Euroopas väärtustatakse Aafrikast pärinevaid esemeid hoopis teistsuguste väärtushinnangute järgi, siis kuidas suhtusid esemetesse kohalikud inimesed. Mangbetu esemeid teatakse õukonnakunsti järgi, kus iga ese oli ainulaadne. Tähtsaks peeti eseme emotsionaalset laengut, mis jällegi esindas spirituaalset sidet.

ERM C 28:21/1-15 Vaas

Kokkuvõtteks võib öelda, et tänu vendadele Solomentsevitele on võimalus näha väga huvitavaid esemeid kaugest Prantsuse ja Belgia Kongost, mis on kahte moodi esteetilise ja erilise tähendusega. Euroopalikust vaatenurgast võib neid pidada ainukordseks kauni ja huvitava välimuse poolest. Teisalt saab esteetikat ja unikaalsust vaadata nii, nagu tegid seda Prantsuse ja Belgia Kongos elavad inimesed, kellel seostuvad Solomentsevite kogude esemed spirituaalsuse ja suhtlemisega ehk kuidas suudavad esemed näiteks teispoolsusega sidet luua.


Viited:

African Art Museum. Bembe (Babembe, beembe, beembe, cuabembe, wabembe) . (19.04.2018). http://www.zyama.com/bembe/

Roger Pierre Turine. Aafrika kunstide suursugustest. Mäetagused. Nr 29. Tartu. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvausundi ja meedia töörühm. 2005, lk 138-158.

Heli Rahkema. Tartu Ülikool ja Aafrika (1802-1940). Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2003.

Olaf Klaassen. Aasia ja Aafrika 1918-1945 ning kontaktid Eestiga I osa. Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda.1990.

Leave a Reply