Külalise sissevaade: nädal ERMi konserveerimisosakonnas | Guest post: Reflections on a Week in ERM’s Conservation Department

*** English below ***

Vincent Dion, (külalis)konservaator

Vastavalt kokkuleppele Eesti Rahvusarhiiviga, kus viibisin seoses praktika ja uurimistööga, olen ma väga tänulik, et mul avanes võimalus veeta nädal Eesti Rahva Muuseumi moodsas konserveerimisosakonnas ja kaasa lüüa sealsete konservaatorite tegevustes. Enne minu sissevaate juurde asumist oleks paslik natuke lähemalt rääkida endast ja kontekstist, kus praegu Eestis viibin.

Minu taust

Nii nagu paljud konservaatorid, jõudsin ma selle valdkonnani oma kattuvaid huvisid – kunst ja teadus – järgides. Pärast bakalaureuseõpinguid analüütilise keemia erialal Montreali Ülikoolis praktiseerisin mõnda aega paberi konservaatorina ning 2016. aastal omandasin magistrikraadi Queen’i Ülikoolis Kingstonis, Kanadas. Selleks ajaks oli minu professionaalsete huvide nimekirjas esikohal kaasaegse visuaalkultuuri konserveerimine  ning mul õnnestus veeta aasta Getty Konserveerimisinstituudi teadusosakonna moodsa ja kaasaegse kunsti uurimisalgatuse juures internina.  Algatuse egiidi all osalesin mitmetes projektides, nagu plastikute ja värvitud väliskulptuuride konserveerimise uurimine, mittetraditsioonilise aine mikrokulumise testimine pabermaterjalidel ja Los Angelese piirkonna kunstnike intervjueerimise ettevalmistamine.

See ametikoht lõppes 2017. aasta septembris võimalusega osaleda koos kolleegidega ICOM-CC 18. konverentsil Kopenhaagenis, kus pidasime mitu loengut aasta jooksul tehtud uurimistööst. Konverentsi toimumispaik oli ideaalne külastamaks ka Põhja-Euroopat, sh Eestit, kus ma oma lühikese visiidi ajal vaimustusin ja sain inspiratsiooni kultuuriinstitutsioonide ja pärandi konserveerimisprojektide modernsusest, kvaliteedist ja mitmekülgsusest. Rahvusarhiivi eklektilised kollektsioonid ja ainulaadne uus kunstipärane kodu Tartus oli eriti muljet avaldav        koht. Pärast säilitamisosakonna juhataja Ruth Tiidoriga ühendumist võõrustati mind Rahvusarhiivis kolm kuud. Selleks ajaks töötati välja ka vastastikku kasulik programm, mis võimaldas minul saada praktilist, „käed-külge“ kogemust arhiivi tegevusvaldkondades, samal ajal kui mina aitasin neil välja töötada lahendusi plastikmaterjalide konserveerimist puudutavatele küsimustele ja tutvusin teiste Eesti mäluasutustega. Just selles kontekstis korraldati minu ühenädalane visiit ERMi konserveerimisosakonda, eesmärgiga vahetada teadmisi ja võrgustuda uute kolleegidega.

Nädal ERMis

Esmaspäeva hommikul kõndisin entusiastlikult sisse „Mälestuste välja“ hoone peasissepääsust, kus mind tervitas konserveerimisosakonna juhataja Kristiina Piirisild; üks paljudest noortest professionaalidest tippjuht, mis – nagu ma nüüdseks olen aru saanud – on Eestis tavapärane. Kristiina tutvustas mulle esemete vastuvõtmise, hoiustamise ja käsitlusega kaasnevat tööprotsessi ning tegi mulle põhjaliku ekskursiooni muuseumi laborites, kus eri materjalidele spetsialiseerunud konservaatorid töötavad. Kuna näitusesaalid olid sel päeval tavakülastajatele suletud, oli meil võimalus vaadata erinevaid nutikaid väljapaneku-strateegiaid ja me kohtusime Eesti Terviseameti Tartu referentlabori meeskonnaga, et jälgida formaldehüüdide emissioonide eraldumist vitriinides, kus on reaktiivseid metallesemeid.

Formaldehüüdide tuvastamise tehnika. Autori foto.

Pärastlõunal kohtusin teiste meeskonnaliikmetega, kelle seas on lisaks konservaatoritele ka spetsialiste, kes keskenduvad ennetavale säilitamisele ja hoiustamislahendustele. Osakonnas on suur huvi konserveerimisprotsessides geelide kasutuselevõtmise vastu, mistõttu lisaks paberikonservaatoriga koos töötamisele valmistasime järgnevatel päevadel ette mitmeid agaripõhiseid hüdrogeele ja testisime nende omadusi ja potentsiaali lokaalseks kasutamiseks.

Koos konservaator Silli Peedoskiga in situ paranduste tegemist õppimas, kasutades manuaalset leht-lahase meetodit tõmbelaual. Autori foto

Konservaator Egle Mikko ettevalmistatud hüdrogeeli testimine hapra diplomi taguse eemaldamiseks. Autori foto.

Hiljem sel nädalal toimus hommikune seminar, kus tutvustasime neljakesi oma seni tehtud tööd ja uuringuid. Mina tutvustasin erinevaid konserveerimisega seotud institutsioone ja vahendeid Kanadas ning enda senist kogemust alustava konserveerimiseksperdina.

Seminari kõrghetk oli minu jaoks konservaator Janika Turu uurimistöö, mis keskendus pestitsiidide jääkidele muuseumi kogude villastes esemetes. Janika kasutas oma uuringus muuseumi arhiivimaterjale, mikroskoopilist ja keemilist analüüsi. Nimelt on muuseumi arhiivides mitmeid protokolle, mis annavad hindamatut infot kogude käsitlemisel kasutatud materjalide kohta kogu muuseumi ajaloo jooksul.

Konservaator Karl-Erik Hiiemaa tutvustas tehnikaid, mida ta kasutab korrosiooni eemaldamiseks komplekssetelt metallobjektidel. Autori foto.

Oma viimase päeva veetsin koos plastikute konservaatori Karoliine Koroliga, kes on parasjagu samal teemal ka eestikeelset raamatut lõpetamas. Tõsiasi, et selline ametikoht, nagu plastikute konservaator ERMis eksisteerib, näitab muuseumi pühendumust kaasaegsete kultuuriliste materjalide säilitamisele ja uuendusmeelsele uurimistööle. Arutlesime plastikute konserveerimise üle, tutvusime hulga Karoliine tehtud juhtumiuuringute ja töödega ning nõukogudeaegsete plastikutega.

Rabav näide nõukogudeaegsest vananevast vahtkummist mänguasjast. Autori foto.

Mõned tähelepanekud saadud kogemusest

Tundsin end ERMis väga kiiresti koduselt. Võib-olla meie maailma võrgustunud loomu tõttu või hoopistükkis sarnaste iseloomude külgetõmbest, vaatamata geograafilisele asukohale ja emakeelele, selle valdkonna vastu. Ma hindan ERMi professionaalset ent samaaegselt mitteametlikku töökultuuri, kus kõik olid paindlikud, kättesaadavad ja huvitatud uute konserveerimistehnikate õppimisest ja end uuringutega kurssi viimisest.

Kohvipauside ajal rääkisid mu uued kolleegid oma erinevatest õpiteedest ning mitmetest kultuuripärandi konserveerimisprojektidest Eestis. Vastavalt haritud „e-rahva“ mainele on Eestis välja arendatud võimalused konserveerimisõpinguteks kõrghariduse tasemel ja toetatakse mitmeid suuremahulisi digitaliseerimisprojekte. Tundub, et lisaks 56 muuseumi infot koondavale infosüsteemile ehk MuISile on Eestis olemas kõiksugu tüüpi kultuuripärandi materjale koondavaid andmebaase alates geoloogilistest näidistest mõisahoonete tapeetide ja dagerrotüüpideni.

Üle miljoni esemega ERMil on kõige huvitavam ja inspireerivam kollektsioon, seda enam, et muuseum keskendub igapäevaelu ja kaasaegse kultuuri esemete säilitamisele. Sajandite pikkuse keerulise ajaloo ja kasinusperioodide tõttu on mitmed isikupärased esemed loodud kättesaadavate materjalide leidlikul kasutamisel. Need väärtuslikud minevikumärgid on nüüd leidnud elujõulise kodu, kus nende eest kohusetundlikult hoolitsetakse ja kus nende jutustatud lood püsivad elusana ja olevikuga dialoogis.

Mul oli suur rõõm panustada Eesti kultuurimälu säilitamisse. Oli inspireeriv näha, kui palju võimalusi arenguks ja teostusvõimalusteks pakub see väike riik konserveerimisekspertidele. Soovin osakonnale palju edu kõikides edasistes ettevõtmistes.

Vincent Dion alustas alates aprillist täiskohaga tööd ERMi konserveerimisosakonna metoodikuna.

Lisalugemist

The Master of Art Conservation Program at Queen’s University, Kingston, Canada

Canadian Conservation Institute (CCI)

The Getty Foundation’s Graduate Internship Program

The Modern and Contemporary Art Research Initiative at the Getty Conservation Institute

Gels Conference Videos

Eesti Muuseumide Veebivärav


In English

Guest post: Reflections on a Week in ERM’s Conservation Department

Vincent Dion, (guest) conservator

As part of an arrangement with the National Archives of Estonia where I am currently being hosted for training and research, I am very grateful to have been invited to spend a week at the Estonian National Museum’s (ERM) state-of-the-art conservation facilities to participate in the department’s activities.  Before describing what went on during this busy week and the insight I gained, I believe it would be useful to introduce myself a bit further and the context in which I am currently in Estonia.

My background

I, like many conservators, was brought to the field of conservation following overlapping interests in both art and science and so after completing a Bachelor of Science in analytical chemistry at Université de Montréal, I trained as a conservator specializing in works on paper and received my master’s degree from Queen’s University in Kingston (Canada) in 2016.  By that time, modern materials and issues related to the conservation of contemporary visual culture featured prominently in my list of professional interests and I was then fortunate to spend a year at the Getty Conservation Institute’s science department as a graduate intern associated with the institution’s Modern and Contemporary Art Research Initiative.  Under the Initiative’s umbrella I was involved in many projects such as research on the conservation of plastic materials and painted outdoor sculptures, microfade testing of unusual media on paper objects and the preparation of interviews with artists based in the Los Angeles area.

The position ended in September 2017 with the opportunity to attend ICOM-CC’s 18th Triennial Conference in Copenhagen with colleagues where many papers were given regarding the work done throughout the year. The geographical position was ideal for a post-conference visit to Northern Europe including Estonia, where, during my short stay, I was impressed and inspired by the modernity, quality and diversity of cultural institutions and heritage conservation projects. The National Archives with their eclectic holdings and unique new artistic home in Tartu was an especially compelling place and after contacting Ruth Tiidor, the head of preservation, arrangements were made to host me for three months. A mutually beneficial program was organized to allow me to gain hands-on experience on topics they specialize in while I help develop solutions for plastic materials with conservation concerns and get acquainted with other Estonian memory institutions. It is in this context that a one week stay at ERM’s conservation department was organized with the goal to exchange knowledge and network with new colleagues.

A week at ERM

On Monday, I enthusiastically made my way to the “Memory Field” building main entrance where I was greeted by the head of the conservation department Kristiina Piirisild, one many young professionals in high level management positions which, I have now learned, are a common sight in Estonia. Ms Piirisild introduced me to the workflow related to the acquisition, storage and treatment of objects entering the new building and gave me a thorough visit of the different laboratory spaces where objects are treated by conservators according to their specialties.  As the galleries were closed to the public on this day, we were able to look at different clever display strategies and we met with a team from the Estonian Health Board, Tartu Laboratory, to monitor formaldehyde emissions from some of the cases containing reactive metal objects.

 

 

 

 

Equipment used to detect the presence of formaldehyde in display cases. Author’s image

In the afternoon, I got to meet the remaining members of the team which, in addition to conservators actively performing treatments, includes specialists with a focus on preventive conservation and storage solutions.  There is a strong interest in the department in introducing more gels in their treatments and so, in addition to working with the department’s paper conservator, the next few days were also spent preparing a variety of rigid agar-based hydrogels and testing their properties and potential for local treatment.

Learning how to make in-situ repairs using a manual leaf-casting method on a suction table with conservator Silli Peedosk. Author’s image

Testing of a rigid agar hydrogel prepared by conservator Egle Mikko to assist the removal of a backing from a fragile diploma. Author’s image

Later in the week, a morning seminar was organized where four of us gave presentations related to our current work and research. In my case, I discussed the different institutions and resources related to conservation in Canada and my experience so far as an emerging conservation professional.

A highlight was hearing about conservator Janika Turu’s research concerning pesticide residues in woollen objects from the collection using the institution’s archival records, microscopic investigation and chemical analysis. In fact, many records exist regarding the activities of the museum through its history, including those of the conservation department which provide invaluable information on the materials used for treatment of the collection over the years.

Conservator Karl-Erik Hiiemaa discussing the techniques he uses to treat corrosion on complex metal objects during our morning seminar. Author’s image 

Finally, my last day was spent with Karoliine Korol, the institution’s conservator of plastic materials who is currently completing a book in Estonian on the topic. The fact that such a position exists in the department shows the institution’s commitment to preserving contemporary cultural material and forward-thinking research. Together we discussed this field of speciality, looked at a variety of case studies and treatments she has performed as well as plastics produced and used during the Estonian Soviet Socialist Republic era.

Striking example of a degrading rubber toy produced in the Soviet-era. Author’s image.

Some reflections on the experience

I quickly felt at home at ERM, maybe because of the interconnected nature of the world we currently live in or perhaps because similar personalities seem to gravitate towards this field of work regardless of geographical location and language spoken. I appreciated the professional yet informal workplace culture where everyone appeared flexible, available and interested in learning about new conservation techniques and research.

Over coffee breaks I got to learn about my new colleague’s different training paths and about different projects related to heritage conservation in Estonia. Faithful to its reputation for being an educated ‘digital’ nation, the country has well developed higher education options for studies in conservation and supports many large-scale digitization projects. It seems that from geological specimens to manor house wallpapers and daguerreotypes, specialized databases exist for all kinds of cultural heritage material in addition to MuIS, an integrated portal which contains information about the collection of over 56 contributing museums.

ERM, with over a million objects, has a most interesting and inspiring collection, especially as it focuses on preserving items of everyday life and contemporary culture. Through centuries of complicated history and periods of scarcity many idiosyncratic objects have been created with an ingenious use of available materials.  These valuable testimonies of the past have now found a vibrant home where there are responsibly cared for and where the stories they tell can be kept alive and dialogue with the present.

It has been a pleasure contributing to the preservation of Estonia’s cultural memory and inspiring to see the room for growth and development which exist for conservation professionals in this small nation. I wish the department good continuation in its future endeavour.

Starting from April, Vincent Dion started work as a full time methodologist at the Estonian National Museum.

Further reading

The Master of Art Conservation Program at Queen’s University, Kingston, Canada

Canadian Conservation Institute (CCI)

The Getty Foundation’s Graduate Internship Program

The Modern and Contemporary Art Research Initiative at the Getty Conservation Institute

Gels Conference Videos

Eesti Muuseumide Veebivärav – Museum Public Portal

Lisa kommentaar