Tükike Eestit Maailmafilmil – Dolores Hoffmann ja vitraažikunst

Kullar Viimne, dokumentalist

Maailmafilmi festivalil linastub sel aastal kolm Eesti dokumentaali: „Jagatud valgus” ning lühifilmid „Paberivabrik” ja „Head filmiõnne”. Dolores Hoffmanni portreteeriv „Jagatud valgus” on Kullar Viimse kuues dokumentaalfilm, midaon festivalikülastajal võimalik vaadata teisipäeval, 20. märtsil kell 17. Blogilugejatele filmi tutvustamiseks küsisime Kullarilt nii konkreetse filmi tegemise kui ka üleüldiselt dokumentaalide kohta. Alljärgnevalt on toodud tema mõttekäigud.

„Jagatud valgus”. Foto: Erik Norkroos

Üks filmitegija ei pea tegema dokumentaalfilme, aga tahe peab olema. Nii nagu Dolores tahab vitraaže teha, tahan ka mina dokumentaale teha ja sama palju neid vaadata. Ilma dokumentaalfilmideta oleks inimene vaimult vaesem, sest dokumentaalid on harivad nagu sisukate raamatute lugemine. Tõsielufilme tasub vaadata, sest neis praktiliselt puudub ajaviiteks mõeldud meelelahutus (kui reality show’d välja arvata), mida nagunii kinod ja televisioon täis on. Dokumentaali või tõsielufilmi eriline võlu on veel see, et enne filmi oli tegelasel päriselu ja pärast filmi jätkub see samuti, selline amps päriselust dokumentaali näol teeb suure suutäie ja jätab kaasa mõtlemiseks palju ruumi. Samuti on hea tõsielufilm mängulisem ja nüansirikkam kui mängufilm.

Samas arvan, et kui filmi üldse teha, siis ükski žanr ei tohiks olla filmi „ahistav”. Kui teha filmi näiteks ühest supist, siis ei tohiks film piirduda telesaadetele sarnaselt vaid supi koostiosadest, retseptist ja maitseelamusest. Film peaks olema mitmekihiline ja mitmetahuline, aga mis peamine, üldistusjõuga. Ise ma loodan, et portreefilmi „Jagatud valgus” vaataja saab teha vitraažikunstnik Dolorese põhjal üldistuse loomingulisele inimesele laiemalt – ma tunnen, et minu „käivitaja” on sama, mis Doloresel. PS. „Mona Lisa” portree pole ka ju pelgalt portree, eks?

„Jagatud valgus”. Foto: Erik Norkroos

Mõte Dolores Hoffmannist film teha on seotud ühe võrdlemisi kummalise looga. Mulle helistas 2016. aasta nelipühal üks Eesti režissöör, kes soovitas mul sama päeva õhtul minna Tallinna Toomkirikusse, sest seal antavat EELK teeneterist vitraažikunstnik Dolores Hoffmannile. Ja lisas, et ma peaksin Doloresest filmi tegema… Seda, et üks või teine produtsent tuleb filmiideega režissööri jutule ja vastupidi, tuleb ikka ette. Aga et üks režissöör teisele filmi teha soovitab, seda vähemalt minuga polnud varem juhtunud

Läksingi Toomkirikusse. Leidsin rahvast täis kirikus Dolorese kergesti üles ja jäin vaatlema. Ta oli sellise kummastava olekuga, füüsiliselt küll kohal, aga pilk kuhugi kaugustesse kadunud. Teenistusest ta välja ei teinud, umbes nagu laps, kellel on igav, aga kes püsib paigal, sest on oma sisekosmoses uitama asunud. Dolores meenutas mulle nii välimuselt kui ka olekult mu varalahkunud vanaema. Mäletan oma vanaema samuti köögilaua taga istumas, pilk mõtlikult kauguses, aga mõte veel kusagil mõõtmatus kauguses. Olin Dolorese ja vanaema sarnasest välimusest ja olekust võlutud. Nii ma Doloresega tutvusin.

„Jagatud valgus”. Foto: Erik Norkroos

Ühel esimestest kohtumistest tegi Dolores mulle põhjaliku loengu, kahetunnise värvika „ettekande” vitraažikunstiajaloostköögilaua taga. Keskajas elav Dolores (nagu ta ise enda kohta ütleb) manas väga värvikireva pildi keskaegsest Tallinnast. Kaasahaaravalt rääkida Dolores juba oskab, kuna tegu on staažika kunstiakadeemia õppejõuga. Dolores selgitas: „Lamedat klaasi ei osatud teha. Läbipaistev lame klaas leiutati alles 300 aastat tagasi! No mis see siis on? Mitte midagi, kõigest Peeter I ajal. Aga millega siis olid kaetud keskaegse Tallinna aknad? Ma ütlen sulle, kogu Tallinn oli vitraažides! Ja kui sa ei usu mind, siis küsi ajaloolastelt!” Kas pole põnev ette kujutada vitraažidesäras keskaegset Tallinna? Midagi ju pidi aknaaukudel ees olema ja valgus pidi samuti ruumidesse pääsema. Värvilistest klaasikildudest aknad – kõlab usutavalt.

„Jagatud valgus”. Foto: Erik Norkroos

Festivalil linastub „Jagatud valguse” kõrval veel palju põnevaid filme. Võin vaid öelda, mida ma ise tahaks näha. Olen Ida-Aafrikas kaks dokumentaali teinud ja mul oleks nii äratundmis- kui ka avastamisrõõmu tõttu huvitav vaadata filmi „Changa: tagasivaade”. Maasaidest on küll palju filme tehtud, aga selle doki teeb eriliseks, et ühte maasai talukohta külastatakse 30 aastase ajavahega. Muide, ühes viimati nähtud dokumentaalfilmis sain teada, et 40 aastat tagasi ei teadnud eestlane, mida tähendab supermarket, maasaide elumuutus on tõenäoliselt samavõrd drastiline. „Maailm on minu” näib olevat hea näide sellest, kus päriselu on mängulisem kui mängufilm ja fantaasia on tõelisem kui tõelisus.

Kaader filmist “Tagasivaade Changale”, mis linastub festivalil 19. märtsil visuaalse antropoloogia seminaril.

Leave a Reply