Ehe ja ehtimine – lugusid märkidest, värvidest ja igavikulistest unistustest

Kärt Summatavet (PhD), ehtekunstnik ja graafik, Eesti Disainerite Liidu juhatuse liige

Ehted, märgid ja sümbolid kaugete aegade tagant omal kombel justkui kõnelevad meile lugusid, mida peaksime uuesti lugema õppima. Mind paelub see, et vanad kultuuritekstid võivad meid inspireerida enneolematul ja uuel moel. Kui varasem komme või meetod või isegi traditsioon rahvakunsti interpreteerimisel on lähtunud ornamendi, materjali ja värviga ”mängimise” – stilisatsioon, kompositsioon – võimalustest, siis minu jaoks on huvitav mitte ainult visuaalne ”mäng” või kopeerimine, vaid pigem uuesti märkide ja värvide keeles ”kõnelemine”, ühendades kaasaegse inimese mõtterajad esivanemate hingemaastikega, milles on palju õpetlikku kasvõi selle kohta, kuidas nii karmides loodustingimustes aastaaegade vaheldumine ja loodushoid on harmooniliselt tasakaalustatud.

Ehted ja rõivad on seotud inimese intiimse ruumiga. Nad on kõige lähemal kandja ihule ja nad on teatud mõttes piir isikliku ruumi, kogukonna sees hinnatud väärtuste ja laiemalt levinud märksüsteemidega ja ka oluliste kujutelmadega, mis toetuvad mütoloogilise maailmapildi elementidele. Mind ongi kõige enam inspireerinud vanarahva mõtteilma ja selle kaasaegseid võimalusi tundma õppima just ehted. Olen nüüd omal kombel õppinud ehete keeles kõnelema ja oma teadmisi ka teistele edasi andma.

Tänapäeva ehtemaailm on täis ahvatlevaid kaupu ja tooteid, millel pole hinge ega mõtet. Need on küll efektsed ja ilusad, kuid tänane ehtekunst otsib uusi materjali-lahendusi, katsetab põnevaid tehnoloogiaid ning ehe on eelkõige toode, kaup ja aksessuaar, millest trendikamateks kuulutatakse teatud hetke-ehted, mis kiiresti oma väärtuse ja tähenduse kaotavad. Ehted lihtsalt kuuluvad naise juurde ning selle üle argielus ei juurelda.

Ehtekunstnikuna otsin aga midagi palju sügavamat, kui esmapilgul paistab. Kus on ehte juured? Mis on ehe? Millest meie ehted kõnelevad?

Kärt Summatavet. Foto/allikas: Tairo Lutter (Postimees)

Varasem eesti ehtekultuur on keerukas süsteem. See koosneb nii ehtest, tellijast, valmistajast kui ka kandjast ning ehete valmistamine on tihedalt seotud pärimuskogukonna vajaduste ja tõekspidamistega. Millised on need pärimuskogukonna vajadused, mida kutselised kullassepad ja ehtemeistrid on ehete valmistamisel pidanud 19. sajandil arvestama? Kas pärimusele „võõra“ kutselise kullassepakultuuri poolt valmistatud talupojaehted edastavad ka tegelikult pärimuskultuuri arhailisi tuumväärtusi?

19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärinevatel eesti ehetel on tihti linnameistrite moodne lillornament ja akantus põimunud talupojarõivastel leiduvate geomeetriliste ja maagiliste märkidega. Tellijad ja kandjad on olnud pärimuskogukonna liikmed ning soovinud ehetel näha ka kogukonna poolt oluliseks peetud detaile. Võib vaid oletada, et kaheksakandadel, ristidel ja teistel märkidel oli tellija jaoks mingi väärtus, mida enam ei mäletata, kuid otsest tõestusmaterjali selle kohta on küllaltki raske leida. Võrdluseks võib muidugi tuua tolleaegseid rõivaesemete kaunistusi, siirderituaalidega seotud esemeid ning rahvameditsiinis säilinud teateid, mille kohaselt on mõnele märgile omistatud sügavamaid tähendusi kui teistele.

Linnade kutseliste kullasseppade poolt valmistatud ehted on küll väljanägemiselt luksuslikud, neil leiduvad graveeringud on virtuoossed ning käsitöö on teostatud professionaalselt. Kuid tolleaegstetest moevooludest tingitud detailid on osavalt põimitud kompositsioonielementidega, mis pärinevad pärimuskogukonna väärtusmaailma arhailistest kihistustest. Geomeetriliste märkidega ehete tihe ja kompaktne dekoor sobib paremini kokku tolleaegsete talupojarõivaste ornamentidega kui akantused ja voolavad ilusad väädid.

Geomeetriline kiri moodustab rõivastega ühtse ja loomuliku terviku. Sõlgedel leidub peale märkide ka mitmeid lillornamendi detaile, mida linnameistrite osavast tikandist võeti üle ja kujundati oma maitsele vastavaks peamiselt Põhja-Eesti rõivakaunistustes. Ka setu sõlgedel leidub tekstiilesmetelt pärinevaid geomeetrilisi märke kõrvuti kirikutekstiilide sümbolite ja detailidega ning kutseliste kullasseppade poolt lisatud moegraveeringutega.

Ehete professionaalsed kaunistusvõtted ja uudsed detailid ei ole kustutanud arhailiste ehete jälgi meie suulises pärimuses. Meie rikkalikus rahvaluule arhiivis leidub hulgaliselt materjali hõbeehetega ravimisest, ohverdamise kommetest ning ehetega seotud uskumustest.

Esmakordselt puutusin kokku ehete sügavama tähendusega Sosva jõe äärses Lombovoži külas, kus eakas mansi naine Valentina Sainahova ütles, et tema ehted on seotud tema usuga. Kas eesti 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses valmistatud talupojaehted on seotud usuga? Ildikó Lehtineni järgi on ehe sama vana kui inimene ning inimese kaunistamissoov on üks rõivastuse põhjustest. Kaunistused ja ehted täiendavad üksteist. Soome-ugri rahvaste ehteid uurinud Lehtinen ütleb, et rahvarõivas on justkui pass, millest selguvad inimese isikuandmed. Ehted toimivad teatud märgikeelena, mille sõnumit mõistavad ainult selle kogukonna liikmed, kelle hulka rõiva või ehte kandja kuulub.

Rõivad on kultuuri tooted, märgid, kommunikatsioonivahendid, neil on erinevad funktsioonid ning nad peegeldavad erinevaid ealisi rühmi ja sotsiaalset positsiooni. Lehtineni järgi on rõivad märk ja teade kandjalt vaatajale ning näitavad, mida kandja tahab vaatajale edastada. Kui rõivaid, mineviku hääletuid tunnistajaid, hakatakse uurima, ilmneb, et nad kannavad vägagi mitmekesist informatsiooni. Riietusega tahetakse tugevdada minapilti, kuuluvust teatud rühma ja samas ka erineda muust rühmast. Kas eesti ehete sõnumeid võib võrrelda teiste soome-ugri rahvaste ehetega? Kas tänasel uurijal õnnestub „lugeda“ meie vanemaid ehteid?

Kui ma kunstnikuna vaatlen Eesti vanemaid ehteid, siis on nad loomulik osa rõivastusest ning neid kantakse kindlate reeglite kohaselt. Ehted ei asetse keha ja rõivaelementide suhtes juhuslikult, vaid igal ehtel on kindlate normidega reglementeeritud koht inimese kehal. Kui ei ole enam pärimuse asjatundjaid ega kogukonda, kelle hulgas ehete peidetud keele lugejaid ja tõlkijaid leida, on kadunud ka teadmised ehete ja rõivakaunistuste algsetest põhjustest.

Käsitöölisena võin väita, et iga joone ja punktikese asukoht on kompositsioonis kindla eesmärgiga ning pisidetailide liitmisel sünnib ehte tervikstruktuur. Ehe on ühest küljest omaette teos, kuid teisest küljest kuulub kokku rõivastuse ja kandjaga. Ehted on osake pärimuskogukonna poolt pika aja jooksul kujundatud inimese nähtavast välimusest – tervikust, mis eristab inimest loodusest ning kõneleb oma looja „keelt“.

Ehete vorm, asukoht kehal ja rõivastel, arv ja tähendusväli ühtse tervikuna moodustavad märgi, mille järgi inimest ära tunda teda ümbritsevast ruumist ja kogukonnast.

Ehted ja rõivad on piir inimese ja teda ümbritseva ruumi vahel. Seda piiri taasluuakse põlvest põlve samade reeglite kohaselt. Kirjutamata seadused ja reeglid lähtuvad ideedest ning väärtushinnangutest, mida kogukonna sees arvestatakse ja oluliseks peetakse, mille alusel ehted üldisesse tervikusse komponeeritakse. Kuidas on võimalik suulisest pärimusest üles leida neid ideid, millest ehted kõnelevad?

Ehted on teatud liiki mõtlemine. Pärimuskogukonna kommunikatsioonivõtetega sarnaseid „kirjutamise“ võtteid on kunstis võimalik edukalt kasutada ning edastada oma mõtteid ja ideid käsitöö kaudu. Ehted ja kaunistused on suulise kultuuri kirjutamisoskus, mille visuaalsed tekstid kõnelevad kogukonna poolt aktsepteeritud koodikeeles. Visuaalse koodi loomine on põnev protsess ning kunstnikuna olen seda oma loomingus tihti kasutanud. Professionaalse ehtekunstniku isikupärane kood edastab teatud sümbolite kaudu oma teadmisi ja väärtushinnanguid, kuid lähtub seejuures pärimusele omasest käsitöö loomeprotsessist. Kuidas tänapäeval lugeda pärimuskogukonna liikmete loodud visuaalset koodi?

Terviklikku võtit ehete ja ehtimise koodi lugemiseks ei ole võimalik rekonstrueerida, kuid kaudseid vihjeid võib selle olemasolust leida muuseumide esemekogudest. Eesti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ehetel esinevad tihti samad märgid, mida leidub rikkalikult rõivaste ornamentidel, vöökirjadel või kindakirjades. Samu märke leidub ka siirderituaalide atribuutide hulka kuuluvatel puidust esemetel (nt vaali- ja pesukurikad, koonlalauad, pulmakapad, veimevakad ja kirstud). Kas üks ja sama märk eri esemetel ja pärimuskogukondades võib olla sama tähendusega?

Tegelikult annab märgile tähenduse konkreetne kogukond. Kogukonna sisemiste reeglite kohaselt antakse märgile teatud tähendusväli, mis naaberkogukonna pärimuses ei pruugi esineda samal kujul ega tähistada samu asju. Olen tähele pannud, et ühel ja samal märgil võib olla ka kogukonna sees mitmeid erinevaid tähendusi või funktsioone, kus märgile omistatud värvid, märgi asukoht kehal/kompositsioonis ja hierarhilised suhted teiste märkidega loovad iga juhtumi puhul uue sõnumi. See tähendab, et ei saa üheselt määratleda märgi kindlat ja muutumatut tähendust, vaid tuleb arvestada, millise tähenduse annab märgile tema asukoht pärimusega seotud ruumis ning suhetes teiste kompositsioonielementidega.

Näiteks ringikujuline sõlg eeldab radiaalset ja kontsentrilist kompositsioonilist ülesehitust, mida teistsuguse vormiga esemete kaunistustes sama süsteemi alusel ei kasutata. Märk, mis ühe esemetüübi kompositsioonis on vaid ringikujuline detail, võib teises saada mõne ehte aluspõhjaks. Näiteks teatud ringikujuliste märkide modifikatsioone puu- ja tekstiilesemetel leidub nii mõnegi ehtetüübi vormi ja ornamendi aluspõhjas (nt preeside 4-, 5-, 6-, 7-, 8-, 9-kiireline struktuurijaotus, mis sarnaneb puitesemete kaunistuselementidega).

Kompositsiooniloogikat on ilma pärimuse kandjata väga raske välja selgitada, kuid selle olemasolu ja reeglipärasust suudab tabada kunstniku professionaalne vaatlusoskus. Kõik katsed seletada märkide tähendusi on ilma pärimuse asjatundja teadmiste-kommentaarideta spekulatiivsed ning need ei vasta olemasolevale pärimustõelisusele. Kuid professionaalne ehtekunstnik on visuaalse kommunikatsiooni asjatundja ning teiste esemeuurijatega võrreldes eelisolukorras, kuna ta valdab visuaalse komponeerimise loogika alustõdesid ja omab nn treenitud silma.

Treenitud silm märkab väga väikesi kompositsiooniosakesi. Kootud ornamendi igat väiksematki detaili on naised tegemise käigus hoolega valvanud ja tähele pannud. Ükski osake ei tohi vahele jääda, sest muidu ei tule „õige“ muster välja. Kindakiri ei moodustu või moondub, kui kas või üks silm on tähelepanematusest valesti kootud. Või näiteks kanga ülespanekul kangastelgedele või kudumisel tekkiv väike lohakusviga rikub kogu mustri. Ka ühe ehte valmistamiseks kulub suur hulk tööd, jõudu, täpsust ja hoolikust.

Eri aegade käsitöölisi ühendabki sarnane kogemus, sest ka nüüdisaegset ehet tuleb valmistada hoolega – hinge kinni pidades – ning iga järgmine töövõte peab juba enne sooritamist vaimusilmas ette teada olema.

Ehte sünd on pikk protsess. See nõuab süvenemist ja eraldumist muust maailmast.

Ehe ise ongi protsess, mitte selle valmistamiseks kulunud käsitöö.

Ehte tegemiseks vajab kunstnik väljalülitumist kõigist argielu toimetustest ja inimsuhetest.

Ehte valmistamine on nii loominguline kui ka tehnoloogiline süvenemist nõudev tegevus ning väljaspool olev argine maailm muutub sel ajal tähtsusetuks. See on nähtamatu rada, mida mööda käies kunstniku nägemisvõime, käeosavus, tehniline vilumus ja tahe muudavad nähtamatu nähtavaks.

Rahvaluules on peamised metallid kuld, hõbe, vask ja raud ning neil on kindel koht selles hierarhias. Kuld on ihaldusväärne, kõrgemaid vaimseid väärtusi esindav metall, mis on kättesaadav vaid kangelastele ja võlujõudu tundvatele surelikele. Kuld on üleloomulik, päikesele ja tarkusele kõige lähemal olev metall.

Hõbe on pehme, naiselik, heleda läike ja helinaga metall, mida on seostatud kuuga ning kasutatud rahvapärastes ravivõtetes. Hõbe aitab ja puhastab, ta on vahendaja üleloomuliku ja argitegelikkuse vahel, vaheetapp madalamalt metallilt kõrgemale. Hõbeehetel on oluline roll siirderituaalides ning nad on inimese poolt loodud piir ja ühendus korra ning kaose vahel.

Vask on metallidest kõige salapärasem ning tema kuma kohta on vähe seletusi. Minu jaoks sümboliseerib vask naise elukaare algetappi, sest tüdruku esimesi metallehteid on mõnikord valmistatud vasest kui vähem väärtuslikust materjalist. Vask on punerdav maa, pehmuse ja helluse kehastus.

Ka minu esimene ehe oli vaskne prees. Seda käes hoides ja vaadates lendasin lapsepõlves tihti oma unistustemaale. Miks? Sest muinasjutus „Murueide tütar“ puhub vaeslaps preesi või sõle keskel olevale augule, kui soovib saada abi ja nõu. Puhumise peale ilmutab talle end Murueit, kes on varem olnud ka tema ema kaitsja ja õpetaja. Ehe on sild vaeslapse ning talle abi ja kaitset pakkuva üleloomuliku maailma vahel.

Muinasjutus „Murueide tütar“ õpetab Murueit nägema neid salajasi vihjeid, mida leiame pärimusega seotud esemetes. Selles muinasjutus on ehe nagu e-kiri, SMS või mobiili-helin, et tule mulle appi.

One thought on “Ehe ja ehtimine – lugusid märkidest, värvidest ja igavikulistest unistustest

Leave a Reply to Maie-Ann Raun Cancel reply