С праздником! ehk külalisena kaevurite-veteranide aastalõpupeol

Terje Anepaio, teadur-kuraator

Fotod:  Arp Karm

Detsembrikuus lõpeb aastaring, see on koosolemiste ja pidude aeg. Lahkuv aasta tuleb väärikalt ära saata ning helged mõtted uue aasta sihis suunata. Vanad ja värsked sõbrad, töökaaslased, kõikvõimalikud seltsid ja kogukonnad saavad kokku.

Reede, 22. detsembri varahommikul sättis seltskond ERMlasi end muuseumi bussi, et sõita Kohtla-Järvele. Olime saanud lahke kutse tulla MTÜ Eesti Põlevkivi Pensionärid aastalõpupeole. Kutse tegi rõõmu, sest näitas, et ERMi senine töö venekeelses kogukonnas kannab vilja. Filmistuudio juht Maido laadis bussi oma 12 kilo kaaluva must be töövarustuse, fotograaf Arp valmistus testima uhiuut kaamerat Canon EOS 1Dx Mark II, teadurid Sveta ja Terje võtsid kaasa kingikoti muuseumi trükiste ja meenetega ning suure kommikotiga.

Endised kaevurid, Eesti Põlevkivi pensionärid, käisid ERMi oma silmaga kaemas augustikuus. Muuhulgas meelitas neid Tartusse omakandimehe, 30 aastat kaevuritööd teinud Jevgeni lugude eksponeerimine näitusel „Paralleeluniversumid“. Meie majas vaadati mõlemat püsinäitust ja kiideti väga häid näitusejuhte. Koos arutlesime selle üle, kuidas Kirde-Eesti inimeste lood ja teadmine kunagisest kaevuri argipäevast jõuaks ERMi vahendusel veel rohkem ülejäänud Eesti inimesteni. Leppisime kokku, et uuesti kohtume Kohtla-Järvel. Sügis möödus kiiresti, tegusad kaevurid-pensionärid käisid külas Mihhailovskojes, vene poeedi Puškini kunagistel radadel ja lõid kaasa kohalikel valimistel.

Vahepeal telefonitsi suheldes soovitas ühingu esimees Aleksei Kisseljov, et üks rahvarohkemaid koosolemisi on traditsiooniliselt ühingu aastakoosolek ja aastalõpupidu. Tulgu muuseumirahvas ka – saategi paljude meie väärikate liikmetega tuttavaks! Mõeldud- tehtud! Kinnitasin Alekseile, et tuleme rõõmuga ja kuna toimuv saab olema pidulik ja rahvarohke, siis jäädvustame kõike ja kõiki nii foto- kui filmikaameraga.

Talvehommikune sõit Tartust Kohtla-Järvele läks kiiresti. Bussiseltskond arutas kirglikult värsket uudisteemat – uue kirjatehnika tulekut koolidesse. Peomaja, Vahtra loomekeskuse juurde, jõudsime varakult.

Taaskasutus Kohtla-Järve moodi. Endises Vahtra Põhikooli hoones tegutseb nüüd Vahtra loomekeskus.

Haarasime kingikotid ja tehnika kätte-selga ning suundusime neljakorruselise kollase maja poole. Tegu on endise koolimajaga, kus õpilaste vähenedes koolitöö lõpetati. Alates 2011. aastast on majal uus roll – loomekeskusena pakkuda linlastele huvitegevusvõimalusi. Uksest sisse astudes leidsime peolised juba kogunemas: väärikad mehed, jällenägemissära silmis ja ordenid-medalid kuue-esist ehtimas, tervitasid üksteist reibaste õlale patsutustega. Rõõmus peoperemees Aleksei Kisseljov ruttas meile vastu ja viis meid ühingu ruumiga tutvuma. Pärast esimest “tere!” läksime suhtluses üle vene keelele.

Nimi kirja! Kokku tuli ligi 80 peolist.

Maido ja Arp asusid õhinal tööle – jäädvustama peoliste saabumist. Meie Svetaga uudistasime peosaali. Uhkelt sädelev kuusk, pikad lauad, mille äärde seltskonnad tasapisi kogunesid. Seina ääres stendid fotodega ühingu ettevõtmistest läbi aastate. Rõõmuga avastasime siin pilte ka ühingu rahva suvisest ERMis käigust. Üllatusena selgus, et võõrustajad olid ERMi esinduse istuma määranud lausa saali esiosas VIP-sildiga tähistatud lauda. Meiega liitusid aselinnapea Niina Aleksejeva, kohaliku vene kultuuriseltsi eestvedaja Roza Ivanova, praegune parlamendisaadik, kauaaegne Kohtla-Järve linnajuht Valeri Korb ning legendaarne mäemees, endine Eesti Põlevkivi peadirektor Ülo Tambet. Ühel hetkel oligi rahvas kõik kohale jõudnud, mikrofonid – ekraanid paika sätitud ja pidu võiski alata. Kokkutulnuid oli ca 80 inimest neljast linnast: peale Kohtla-Järve ja Jõhvi ka Sillamäelt ning Tallinnast. Saali ees kuuse juures oleva presiidiumilaua tagant tervitasid kohalolijaid ühingu esimees Aleksei Kisseljov ja aseesimees, teeneline kaevur ning sotsialistliku töö kangelane Endel Paap.

Peo presiidium. Räägib MTÜ Eesti Põlevkivi Pensionärid esimees Aleksei Kisseljov, laua taga istub sotsialistliku töö kangelane Endel Paap.

Sõna tervituseks pakuti lahkesti ka kõigile külalistele – aega selleks lubati kasutada kuni 3 minutit. Kõrvajäänud noppeid sõnavõttudest: tänase Kohtla-Järve 36 000 elanikust 14 000 on pensionärid, linnas tegutseb 27 eakate organisatsiooni. Aeg on muutnud – põlevkivi ei ole enam moes, kuid endisi kaevureid ja teisi põlevkivitööstuses ametis olnud inimesi koondav organisatsioon (MTÜ Eesti Põlevkivi Pensionärid) tegutseb usinalt ja särtsakalt. Pärast külaliste tervitusi räägitigi tööjuttu, st kuulati esimehe ülevaadet ühingu tegevusest aastal 2017. Koos käiakse reedeti kaks korda kuus, kord Ahtmes, kord Kohtla-Järvel. Ühiselt tähistati naistepäeva, kaevurite päeva, eakate päeva, lisaks ekskursioonid Eestis ja piiri taga. Kohalolijad hindasid väga üksmeelselt juhatuse aasta töö ’heaks’. Veidi saime kuulda ka järgmise aasta plaanidest, näiteks on augustis kavas teha ringsõit Venemaa nn Kuldse ringi linnades. Muuhulgas loeti ette ka ühingu juhatuse pöördumine jätkata koostööd ERMiga. Seejärel austati ümmarguste verstapostideni jõudnud liikmeid: juubilaride nimed olid suurel ekraanil, esimees luges kõik need hoolega ette. Väärikaimad tähistasid juba oma 90.juubelit.

Ürituse sõnaline osa oli sellega lõppenud, välja hõigati kontsert ja хор русской песни «Зоренька».  Peoliste ette sammusid sini-kuldsetes sarafanides ja peapärgades prouad ning punast vene särki kandev pillimees – гармонист. Saime teada, et pillimees on mitmekordselt pärjatud konkurssidel nii Venemaal kui Valgevenes ning mängib ehtsal Tuula akordionil. Koor rivistus hoolega VIP laua lähedusse, võimalus kaamerasilma ees laulda andis esinejatele tõelise hoo sisse! Pea tund aega voogas venekeelne laul, lood rääkisid ilusast poisist, esimesest suudlusest, peolkäimisest. Kord kinnitavad esinejad nukrameelselt „Kunagi ma olin noor…“, siis kindlameelselt „Võõrast õnne ei ole mulle vaja…“ Ja muidugi slaavi rahvalaulu juurde kuuluvad huilatused või soolode saateks olevad tšastuškad!

Kõlab vene rahvalaul.

Ei meenugi, millal sai viimati vene rahvalaulu live’s kuulatud. Publikum sumiseb tasapisi ning kostitab end laualoleva hea ja paremaga. Meilgi palutakse pirukat, võileiba ja kringlit võtta, pakutakse kohvi ja teed. Lauanaaber Ülo Tambet rõõmustab ERMi huvi üle ja räägib kogumiku “90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis“ ettevalmistamisest ning kaevurite lugudest ja muudest materjalidest, mis raamatu kaante vahele mahtusid või välja jäid[1].

VIPide lauas. Ees vasakul teenekas mäemees Ülo Tambet, paremal Kohtla-Järve Vene Kultuuriseltsi eestvedaja Roza Ivanova.

Arp paneb aparaadi käest ja ühineb meiega, Maido on kaamera esinejatelt ära pööranud ning filmib pidutsevaid laudkondi. «Зоренька» lõpetab esinemise popurriiga neljast populaarsest laulust, paljud kuulajate hulgast laulavad neid lugusid kaasa.

Pärast kontserti algas saalis tants, meie aga suundusime tutvuma loomekeskusega. Ekskursiooni juhatas vene kultuuriseltsi esinaine, kauaaegne koolidirektor Roza Ivanova.

Ekskursioonil Vahtra loomekeskuses.

Uhkusega tutvustas ta kultuuriseltsi kahte muuseumituba, mis suuresti tänu tema huvile ja ettevõtlikkusele on sisustatud. Mida kõike siin ei leidu – alates Pühtitsa kloostri kingitud vanadest pühakirjadest kuni samovaride või matrjoškadeni. Eraldi juhtis giid meie tähelepanu põlevkivitootmisele ja Kohtla-Järve ajaloole pühendatud raamatutele, albumitele, fotodele.

Aleksei Kisseljov annab meile nimekirja ühingu kõige väärikamatest liikmetest, kus inimese sünniaasta ja kontaktandmete kõrval on eraldi veerg kõikvõimalike autasude ja aunimetuste loetelu tarbeks. Töö kaevanduses on omas ajas, Nõukogude Eestis rohkesti tunnustust leidnud, mitmete nimede tagant leiab lausa märke масса наград  ehk ’palju autasusid’.

Vahepeal on peosaalis loetud luuletusi, poseeritud koos sõbranna või vanade kolleegidega ehitud kuuse juures, ühiselt lauldud ja muidugi tantsitud. Saali filmima jäänud Maido on kõike seda jäädvustanud, lõpuks kutsuvad lahked peolised ta enda sekka konjakit maitsma.

Peosaali tagasi jõudes püüan esimeste intervjuude osas nö silmast silma kontaktid luua. Kohe astuvad ligi nii põnevas ametis nagu mäepäästjana töötanud mehed ja soovivad muuseumile sellest rääkida.

Möödunut on nõus meenutama mäepäästjad Vladislav Levkovski (vasakul) ja Viktor Znaještšev.

Aga mitte siin peorutus, vaid edaspidi, enne rahulikult järele mõeldes. Etnoloog minus mõnuleb: aga muidugi – kohtume uuel aastal!

Kohtla-Järve retkelt tõime kaasa värvikaid muljeid ja hulgaliselt kontakte edasiseks tööks. Muuseumi filmiarhiivi tarbeks on jäädvustatud materjali 1,5 tundi ehk digitaalse mahuga 125 GB.

Täname võõrustajaid lahke vastuvõtu eest!

Õnnitleme legendaarset mäemeest Ülo Tambetit 13.jaanuaril saabuval sünnipäeval!

[1] 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis : tehnoloogia ja inimesed / [idee algatajad ja koostajad Nikolai Varb ja Ülo Tambet ]; toimetaja Kalle Suuroja, Tallinn 2008

One thought on “С праздником! ehk külalisena kaevurite-veteranide aastalõpupeol

  1. Viide: Maskiga ja maskita, kuid testiga. Välitööd koroona ajastul - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Lisa kommentaar