ERMi tegelasi 100 aasta eest: kirjatoimetaja Karl Eduard Sööt

Tiina Tael, peaarhivaar

Karl-Eduard Sööt. Foto: Parikas. ERM Fk 899:203

Jõulu teisel pühal möödub kirjamehe ja kunagise Eesti Rahva Muuseumi kirjatoimetaja ning ERMi auliikme Karl Eduard Söödi sünnist 150 aastat. Mina tunnen teda eeskätt käekirja järgi. Hoogsa sulega kirjutatud muuseumi protokollid, märkmed arvepidamisest, kirjad.

Tegelaskond, kes 100 aasta eest muuseumi asju ajas, oli värvikas ja toimekas: juhatajaks oli Postimehe toimetaja Oskar Kallas, vanavara kogumist juhatas alguses teatrimees Karl Menning ja hiljem kunstnik Kristjan Raud, juhatusse kuulus veel Postimehe väljaandja Jaan Tõnisson ning kirjatoimetajaks oli esmalt kirjanik August Kitzberg, kelle raamatukaupmees ja luuletaja Karl Eduard Sööt mõne aja pärast välja vahetas. Olgu märgitud, et muuseumitööd tegid nad põhitöö kõrvalt, vabatahtlikult ja suure pühendumisega, saamata selle hunnitu töö eest rahalist tulu. Ning Eesti Rahva Muuseum polnud kaugeltki ainus selts, mille tegevuses nad aktiivselt osalesid.

Karl-Eduard Sööt. Foto: Birkenthal. ERM Fk 449:17

Karl Eduard Sööt olevat kuulunud kogunisti ligi 30 seltsi ja pidanud paljudes neist kõige rohkem aega nõudvaid ameteid – täitnud kirjatoimetaja või laekuri ülesandeid. Näiteks oli ta üks kandvamaid tegelasi Eesti Kirjanduse Seltsis, kuuludes selle juhatusse 1908–1929 ja oli seal aastaid laekahoidja abi, Vanemuise liige oli ta 1883. aastast ning töötas seal lugematutes komisjonides ja toimkondades, kirjatoimetaja ametit on ta pidanud Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis,  olnud tegev eesti näituste korraldamisel jne. Imestama paneb, kust ta selle kõige jaoks aja võttis.

Eesti Rahva Muuseumiga on Sööt seotud asutamisest saadik, ta valiti 1911–1933 muuseumi juhatusse, kus ta oli kogu aeg kirjatoimetaja. Peale selle kuulus ta aastaid ka muuseumi korjamistoimkonda ja korteritoimkonda. Muuseumi algusaastatel, mil ERMil puudusid oma ruumid, oli tema raamatukauplus ka kogumisretkedele minejate peakorter ja kogutud vanavara hoidla. Sööt oli aktiivselt osaline ERMi pildikirjastuses, organiseerides postkaartide väljaandmist päevapiltnike ja kirjastuste juures ning nende levitamist. Samuti kuulus ta 1912. aastal korraldatud Kodumaa päevapiltide võistluse žüriisse.

Sööt harrastas ka ise fotograafiat, temalt on ERMi fotokogus paarsada fotot, osade autoriks mees ise, osa puhul on aimatav tema autorlus, ent kogus on ka mõningaid teiste päevapiltnike ülesvõtteid ja postkaarte. Tinglikult võiks Sööti pidada ka ERMi fotokogule alusepanijaks, sest esimene sissekanne toonases Pildikogu kataloogis „Väljalõige ajalehest “Linda” 1904“  kannab kogunumbrit ERM Fk 1:1 ja on saadud K. E. Söödilt. Söödi enda heast fotograafisilmast  annavad tunnistust järgmised ülesvõtted:

Hobusevaht Tartu Maarja surnuaia väraval. ERM Fk 449:118

Jüripäev, Raadimõisa teel jüripäevased ümberkolijad. ERM Fk 449:220

Kambja kirik. ERM Fk 449:226

Kartongile kleebitud kahest pildist koosneva hobusemehe kompositsioonist ülemine foto on Reinhold Sachkeri ülesvõte, kuid alumises pildis võiks aimata Söödi enda osalust.

Tartu hobuse-töömees. Mitu aastat raamatukaupmees K. Sööti raamatupakke vedanud raudteele. ERM Fk 449:198

Söödi kaasteeline ERMi tegevuses Gustav Matto meenutab: Juhatuse koosolekutel võttis ta harva sõna, küll aga avaldas oma arvamist kas kiitvate või laitvate vahemärkustega. Kui teda koosoleku ajal silmas pidasid, siis selgus, et ta alati oli tegevuses dekoreerimisega. Leidis kusagilt paberilehe, koosoleku kutse, mõne aruande või mõne muu mittealalhoitava brošüüri, siis asus ta kohe seda illustreerima. Mõned tulid välja üsna huvitavad. Need illustreeritud lehed jättis ta harilikult sinnasamasse lauale. Hoidsin neist mõned alal ja ütlesin Söödile, et kui kord temanimeline muuseum avatakse, siis need sinna edasi annan. „Need paberid kasutage praktilisemalt ära, sest minu nimelist muuseumi ei asutata!“ vastati. Söötil oli huumorimeelt ja mõnikord tegi ta koosolekul üsna lõbusaid vahemärkusi.

Kahjuks ei ole ERMi arhiivis Söödi dekoreeritud märkmelehti ega kõiki väljasaadetud kirju. Ajalehtedes avaldatud üleskutsetes ja muuseumi lendlehtedes võib aimata Söödi osalust, mida kinnitavad nii koosolekute protokollid kui säilinud kirjad. Järgnevalt arhiivinoppeid kirjavahetusest muuseumitegelastega, mis annavad aimu, millega muuseumi kirjatoimetaja saja aasta eest tegeles.

Korjajaid oli rohkem kui tarwis, s.o. rohkem kui kassa välja kannatas. Kirjad ajalehtedes mõjusiwad. Korjamise raamatuid on 26 wälja saadetud. Mõned korjavad oma tasku pääl; kui Tartusse ilmuvad, peame nendele ostetud asjade eest ka raha maksma. Asju tuleb kaunis rohkesti; mõned õige huwitawad. Nüüd on korjamise toimekonna liikmetel iga päew kibedasti tegemist. Hr. Raud elabgi praegu täitsa Museumile – see tema koolivaheaja lõbu. Minul on korjajate kontodega, kirjade vastamiste ja korjamise juhatusekirjade saatmisega tegemist. (väljavõte kirjast O. Kallasele 13.07.1911)

Kui Teie, doktori-herra, päevapiltnik Sachkeri juurde lähete rahwatüpilisi piltasid viima, siis võiksite Kiwi uulitsa nurgal ka W. Stadeni juurde sisse astuda – temal on ka rohkesti pilta maalt, iseäranis Wõru ligikonnast, Räpinast j.n.e. Nagu ta mulle kord seletas, olla kord aastate eest keegi Rootsi teadusemees tema platede järele kopiaid teha lasknud, iseäranis vanadest talumajadest (väljavõte kirjast O. Kallasele 8.11.1911)

Kristiniga ei või seekord postkaartide saatmises sugugi rahul olla: tema, pagana mees, on just ilusamaid kaarta, mis mineva kord kohe ära võeti, wäga wähe saatnud, kuna igavaid wäheminewaid kaarta palju on saatnud… (väljavõte kirjast Oskar Kallasele 8.02.1912)

Museumi postkaartide kohta kirjutasin „epistli“, mille siit juurest leiate. Palun läbi vaadata. Kas wõime teda ka teistele lehtedele avaldamiseks kätte saata? Kui selle poolt olete, palun mulle tarwilik arw äratõmbeid saata. Hr. K. Pastale kirjutasin „Eesti Kodu“ numbrete pärast, niisama läks ka hr. Kristinile Markini pärast teadete pärimise kaart [—] Täna olen päew otsa ainult Museumi asja ajanud ja kirju sepitsenud. Jääb töö veel pooleli. (kirjast O. Kallasele 15.03.1912)

Kallis kunstnikuherra! Praegu loen kohalikust Saksa lehest, et esmasp. 14/III. Liiwimaa maapäew Riias on kokku astunud. Mitmed üleüldiskasulikud asutused, saksa koolid ja muude seas ka Õpetatud Eesti Selts ja Baltimaa ajaloo uurimise selts maapäewa juhatusele palwed ette pannud, milles nad oma ettevõtete jaoks abiraha paluwad. Meie Eesti Rahvamuseum on sel puhul sarnase ettepanekuga wiibinud; kuid ma arvan – tulewaks maapäewa istumiseks peaksime ka meie palwega tulema (postkaardilt Kristjan Rauale 15.03.1911)

Mis Teie arvate, kas ei võiks Museumi märgile sarnast ümarikku kuju anda, mille keskel tüüpiline rahwariides Eesti neiu võiks olla? (kirjast 27.05.1913)

Nagu Teie juba teate, kirjutasin ma postkaartide walmistamise pärast 13. Juunil Warshawisse nõndanimetatud „Strela“ ühisusele. Wahe ajal käis üks selle Ühisuse liige Tartus ja andis mulle suusõnal kaartide walmistamise tingimuse üles: Nad soowiwad, et korraga 28 sujetti üles antakse ja igast ühest mitte vähem kui 500 kaarti, sest nende masina alla minevate poognasse mahtuvat 28 kaarti. (väljavõte kirjast Edgar Eisenschmidtile  20.06.1913)

Kui Teie eilasest „Postimehest“ N177 „Seda ja teise“ alt sõnumit lugesite, siis teate küll, et W. Maarjas töölised ühe wana Eesti lootsiku silgu küpsetamise puudeks ära on lõhkunud. Sõnumile on alla kirjutanud „Veto“. Olge nüüd meheks ja pärige „Postimehe“ toimetusest järele, kes „Veto“ on ja kus ta elab. Peaksime teda paluma, et ta meile kas ise teeks ehk teha laseks ühe puust Eesti lootsiku mudeli, mis karwa pealt selle sarnane oleks, nagu see, mis ära põletati; hää kui ta samast puustgi oleks. Hädakorral võiks ta meile wast joonistusegi walmistada. (väljavõte kirjast E. Eisenschmidtile 7. 08.1913)

Alles nüüd, kus Teie E.R. Museumist kaugel olete, saame meie aru, kui tähtis meil Museumi elu kohta esimees on ja kui tarwilik ta meile on. Päewapiltide auhinnamõistmise protokolli, event. aruannet ei ole ma ikka mitte weel kirjutada saanud. Takistuseks oli kõige pealt see, et mul üleskutse artiklit „Postimehest“ mitte aega ei olnud üles otsida. Otsisin kord, aga ei leidnud, kuna mul Teie kopeerimise-raamatut ka mitte käepärast ei olnud. Palusin siis hr. Eisenschmidti, see otsis, kuni kord üleskutse kätte sain. Nüüd katsun siis homme, pühapäeval aruande walmis kirjutada. Politsei pristavi poolt saadeti minu kätte üks poognaline trükitud küsimuseleht, mida Museumi juhatuse poolt peame ära täitma. Arwatawasti oli Teil ka mineval aastal sarnane aruanne walmistada, ja tunnete asja. Muu seas on sääl näituseks küsimus, mis sugustes väärtustes on ühisusel wõi seltsil liikuvat varandust olemas. See oleks siis meie aineline wanawara. – Kes suudaks selle väärtust küll õieti hinnata! [—] Nagu näete, saadan ma Teile siin juures uue Museumi ruumi põhja- wõi põrandajoonistuse kätte Teid juhatuse nimel paludes, et Teie temaga Soome Museumitest (vististi küll Helsingis) käiksite ja sealsete asjatundjatega meie uue kavandatud sisseseade üle räägiksite. See siin on nimelt ärakiri arhitekt Gahlbäcki skizzest, mis talt hiljuti saime. [—] Museumi postkaartide asja võttis hr. E. oma kätte ajada, sest et mul kuidagi aega ei jatku. Kristinile kirjutasime eile uuesti kaartite nõudmise pärast. (väljavõte kirjast O. Kallasele, 1/14.12.1912)

Sööt küll arvas, et temanimelist muuseumi ei asutata, kuid ERM tähistab auliikme ja kirjatoimetaja sünniaastapäeva näitusega „Karl Eduard Sööt 150. Elu täis tööd ja luulet“, mis avati  ERMi näitusemajas 20. detsembril.

Leave a Reply