Mitu nisa on põhjapõdral ning I don’t want to go home ehk ERMi giidituuride toredad lood

Kaari Siemer, hariduskeskuse juhataja

Eesti Rahva Muuseumi näitused räägivad lugusid: inimestest, esemetest, ajaloost. Lihtsaim viis lugude teada saamiseks on külastada näitusi koos giidiga. Statistika ütleb, et esimese aasta jooksul (kuni tänaseni) on meie uues majas jalutanud 4421 giidide poolt juhatatud gruppi. Neist suurema osa on läbi viinud meie lepingulised giidid, keda käesoleval hetkel on kokku 55. Meelevaldselt saab öelda, et meie aktiivsemad giidid olnud grupi ees vähemalt sajal korral. See tähendab suurt kogemust, palju räägitud lugusid ning tuhandeid kohatud inimesi.

Ometi ei jutusta näitustel ainult giidid. Külastajad küsivad, seletavad ja jagavad oma lugusid  hea meelega giididelegi. Ajapikku on neid jutte ja juhtumisi kogunenud igalt näituselt. Siia on näituste kaupa kirja saanud valik värvikamatest.

Foto: Anu Ansu

Vabaduste aeg

Päris mitu inimest on maininud, et Jaan Tallinn räägib,/…/ tema pole ühtegi tooli ribadeks kükitanud, vaid selle toolilõhkumisega sai hakkama tema noorem õde.

Selle Jaan Tallinna tooli kohta – minu ühes grupis oli ta ema, käis näitas mulle fotot, kuidas pubekas Jaan täpselt niimoodi pooleldi kükitades maas istus ja ütles, et jah niimoodi istus ta ka tooli peal. Aga muidugi on hea õe süüks ajada seda. Mulle on mitu IT-meest öelnud, et ah neil ka augud toolides, üks ütles, et tal on ainult keskel üks auk…

Ohvrikiviga seoses meenub, kuidas 2 algklassi poissi vestlesid kivi juures pärast mündi panemist – üks küsis teiselt, et mida too ka soovis. Teine vastas, et soovis, et võiks kogu kivil oleva raha omale võtta…

Mina nägin seda korduvalt Muuseumiööl, kui vanavanemad, vanaemad peamiselt, lastele seletasid, et Eesti traditsioonis on, et kahest kohast ei võeta eales midagi kaasa: ohvripaigast ja surnuaialt.

Foto: Berta Vosman

Elu raudse eesriide taga

Mina /…/ küsin ise. Näiteks: kui teile antakse tund aega asjade pakkimiseks, et vastu teie tahtmist teid Siberisse sõidutatakse, siis mida võtaksite kaasa? Üks väike poiss ütles: “Voodi!”

 Pärast seda tuleb muidugi ka muid asju korraliku põhjendusega. Külastajad tunnevad end siis veidi “kaasautorina”. Olen märganud, et see meeldib neile. Või siis “Eesti müts” pagejate vitriinis, kus on kuulda hüüatusi “Mul on selline kodus!” või “Mul on lapsepõlve pildil see müts peas!”

Muruniiduk:

Ja siis meie muruniitja. /…/Maaülikooli tehnikainstituudi emeriitprofessor rääkis, et tal olid kõik vajalikud jubinad hangitud ja ootasid ainult kokkupanemist, kui talle tehti pakkumine, millest ei saanud keelduda: talle pakuti müüa uhiuut ehtsat elektrimuruniitjat! /…/ Nii jäidki jubinad seisma.

Muruniiduki peale reageeritakse erinevalt, sõltub soost ja vanusest. Ükskord trehvasin grupi eakamate härradega liikuma, kes ükskõikselt õlga kehitasid ja väitsid, et neil olid kodus kõigil sellised.

Minu eilses enne-kukke-ja-koitu grupis oli noor poolatar, muuseumitöötaja, kes meie muruniitjat nähes ütles, et nad praegu just katsuvad võimalikult palju taolisi nõukaaegseid isetehtud asju päästa, sest Poolas olevat praegu inimestel suur tuhin selle perioodi träna minema visata.

Raamatuaeg

20 mundrit, ajateenijad Ämarist. Jõudsime nõiaprotsesside juurest vana rahvausundi juurde. Küsisin, kas keegi on looduses hunti näinud ja palusin elukat kirjeldada (ma ise olen näinud umbes 3 meetri kaugusest). Paljuütlevad naeratused andsid mõista, et hunti on nähtud. Üks munder astus ette: “Mina!”. Lugesin siis rinnalt nime: Hunt. Nojah… mul oli lause pooleli. Rääkisin hundisaba loo lõpuni. “Mina ka!” ütles keegi kuulajatest äkitsi. Lugesin rinnasilti: “Susi”. Üldine naer. Vaatasin siis vargsi veel neid nimesid ja veendusin järjekordselt, et eesti rahvas pole metsast välja saanud (Rebane, Põder…).

Inimene ja keskkond

Tegin tuuri rahvusvahelisele seltskonnale ning keskkonna-näitusel tegin neile sõna-sõnalise tõlke ütlustele ‘sitast saia ei saa’ ning ‘sitt on leiva isa’, seletades ka lahti, mida sellega üldiselt mõeldakse. Mõni aeg hiljem uurib kolleeg, et mida ma oma grupile rääkisin. Selgus, et üks India neiu oli väga süvenenult hügieenisaart uurinud ning kolleegi käest küsinud, et kas eestlased tõesti sitast saia teevad ning seda siis söövad?

Avatud hoidla

Muidugi arutatakse ka õllekannude suuruse üle, et küll võis sellistest ebamugav juua olla. No ehk ei täidetud seda siis ääreni, pakuvad teised.

Avatud hoidlas on 2 meest, eri gruppidest, ruumi sisenedes õllekanne nähes põlvili viskunud ja karjatanud, et nemad on nüüd oma pühamu leidnud. 🙂

Foto: Arp Karm

Talu elu ja talu ilu

Ja alles hiljuti olid tuuril Otepää õpetajad, kellest üks Talu elu näitusel leivateo juures näitas, et tema käed sõtkuvad seal ekraani peal leivatainast! Ta ütles, et varem ei olnud tal mingit aimu, kus ja kuidas seda leivasõtkumist /muuseumis/ eksponeeritud võiks olla, ja leidiski üles!

Mul olid täna tuuritamas toredad Sangaste pensionärid. Juba varakult küsisid, kas ristimändi ikka vaatame. Kui seal olime ja ma neile teadja näoga ütlesin, et puu on Võru-Laatre tee äärest, siis nad kohe parandasid, et mitte Võru, vaid Õru-Laatre tee äärest. Mitmed neist olid oma lähedastega sealt mööda sõitnud ja ise sinna koore sisse risti lõiganud. Tuli siis ka jutuks, kuidas seda tehti. Üks proua ütles, et kuna vanasti pandi lahkunu veoauto kasti, kui surnuaeda sõideti, siis nemad ka perega pidasid auto männi juures kinni ja auto kastis püsti seistes lõigati rist puusse. Üks härra rääkis, et nemad tegid seda redeli pealt.

Aja jälg eesti vaibal

Vaibamuusika – ma arvan, et ainus asi, mida ma ei ole kaamera all näinud, on tagumik (sest see lihtsalt ei mahu sinna). Käed, jalad, sokid, kingatallad, silmad, nina, kõrvad, suu-hambad, juuksed, rahakoti sisu jne – kui aru saadakse, mis moodi masin töötab, siis on osalus väga kehaline.

Lipusaal

Lipusaalis – 1.-2. klassi lapsed hüppasid kilgates õhku ja karjusid ‘Jesss!’ kui aru said, et see on päris esimene lipp (no nii, nagu ameerika filmides tehakse – üks põlv üles kõveraks ja rusikas kõverdatud kätega allatõmbamisliigutust tehes). Eelmisest aastast on meelde jäänud, et grupp keskealisi Eesti politseiametnikke oli spontaanselt lipu ümber üles rivistunud ja hümni laulnud.

Paralleelilmad

Paralleelilmades külakosti vitriini – absoluutselt kõik on nõus, et maailma parimad maisipulgad olid need nõuka-aegsed ning Kännukukest mäletatakse ka seda, et see oli rohkem vaatamise-näitamise naps kui joomise oma; pudelisse valati uus viin peale, sest suhkur oli ju põhjas; kui pudelit ainult püsti hoiti, siis lõi suhkur lõpuks pudeli lõhki, õige hoidmisviis oli külili.

Foto: Berta Vosman

Uurali kaja

Handi metsalaagri hüti kohta seletas üks proua mulle innukalt, et see on feng-shui järgi valesti paigutatud, sest ikoon ei ole õiges kohas.

Ühes Memento grupis (küüditatud) üks mees rääkis, kui komi tares olime, et tema sündiski Komimaal ja tema esimene keel 5 aastat oligi komi keel. Ta elas lastekodus, mis oligi täpselt sellises tares nagu meil näitusel välja pandud. Ja et oli ikoon ja pühasenurk, kus keegi istuda ei võinud. Ja et vanad inimesed ja väikesed lapsed magasid ahju peal.

Hiljuti käisime näitustel ühe ungari grupiga. See oli täiesti müstiline kogemus, et kui all neile ungari naistekasukat näitasin, siis nad kõik (enamuses soliidses eas mehed) hakkasid korraga oma keeles rääkima. See kõnetas neid nii selgelt. Ja üleval keelekatlas, kui olime ungarikeelse teksti ära kuulanud, vajutasid nad ise handi keelele (handi-mansi-ungari on ju lähisugulased) ja nautisid ka seda täiega, rääkisid mulle, et intonatsioon on täpselt sama kui ungari keeles  🙂

Foto: Berta Vosman

Toredad küsimused:

Minult küsis üks proua Põhjarahvaste saalis, mitu nisa on põhjapõdral. Pakkusin igaks juhuks 4 (hiljem guugeldades osutus õigeks). Proua jäi oma arvamuse juurde, et vast ikka 2.

Eksponaatide ja asjade kohta on igasugust toredat küsitud (nt miks Kukruse emandal nii vähe kortse näos on või kuidas sellistes suurte pragudega kannudes üldse õlu sees sai püsida), aga otsemalt giiditööga seonduvalt tulevad kohe meelde laste küsimised – kui palju keeli giid peab oskama? Ja kas mõni giid oskab ka 10 või 100 keelt?

Toredad emotsioonid ja kohtumised:

Ükskord oli grupis proua, kes näitusealale sisenedes väitis, et minu tütar on ka siin. Pisut hiljem selgus, et tütar ei viibinud mitte meiega samal ajal näitusesaalis, vaid tema järgi oli hoopis taaskasutuskleidi mannekeen valmistatud.

Kaarma maanaiste seltsi vanaproua leidis Keelekatla keelekosmose ruumist oma vanaema hääle ja pildi :”Minu mamma!”

Oli üks väike grupp šoti muuseumi-inimesi. Kui lõpetasin, soovisin neile muuhulgas head koduteed. Mille peale üks naine ütles suuri silmi: “I don’t want to go home, I want to stay here at the museum!“

Veel on meeles Raplamaa raamatukoguhoidjate grupp, kus üks naine oli muuseumist väga vaimustuses, ta ütles kohe, et on etnograafia fänn ja ta pidevalt ahhetas ja ohhetas kõva häälega ning sosistas oma mehele: “Sa ju kujutad ette mida see kõik mulle siin tähendab, issand, issand kui ilus see kõik on”. Vahepeal olid tal täitsa pisarad silmas kui nägi Rabivere rabaleidu, sest see oli nende kandi kuulsaim legend ja talle oli seda lugu lapsepõlves õudusjutuna räägitud.

Oli lihtsalt üks laste grupp, kus küsisin, kas nad teavad, kes oli Jakob Hurt ja üks u 12 a poiss ütles väga paatoslikult ja siiralt kõva häälega: “Ta on Eesti kultuuri alustala!”

Leave a Reply