“Tihvini jumalaema” ikooni uuringud, esimene osa

Egle Mikko, Tartu Kõrgema Kunstikooli vilistlane

Paljudele tuleb tuttav ette koletu uudislugu 2016. aasta mais toimunud Piirissaare palvela põlengust. Põleng oli tõeline katastroof Eesti vanausuliste kultuuri jaoks. Tugevalt said kahjustada palvemajas olnud kultuurimälestised, neist kaheksa hävis täielikult. Kannatada sai ka 23 ikoonimaali, mis toodi 2016. aasta oktoobris Piirissaare kunstimälestiste avariitööde seminarile. Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengina oli mul suurepärane võimalus sellest osa võtta ja sellele järgnenud tööna konserveerisin oma lõputööna „Tihvini Jumalaema“ ikooni (mis on hoiul ERMis). Lõputöö konserveerimise osa juhendas konservaator Mariliis Vaks ERMist. Ikooni aitas toestada kuldsete kätega konservaator Indrek Tirrul.

Muinsuskaitseameti ja Kanuti korraldatud Piirissaare avariitööde seminari lõpupilt Eesti Vabaõhumuuseumis. Foto: Jaanus Heinla, Kanut

Ikoonist

Tegemist on pühapildiga, millel on suur usuline ja kultuuriline väärtus, seega on selle konserveerimine oluline, et anda ikoonile tagasi selle terviklik ja püha pale, mida vanausulised saaksid edaspidiselt eksponeerida muuseumiobjektina. Kui ikooni esimest korda jaanuaris koos konservaator Mariliis Vaksiga töölaual vaatlesime, oli selge, et lisaks põlengust tingitud kahjustustele ja faktile, et ikoon on pooleks läinud, tegid asja hullemaks ulatuslikud putukakahjustused, nii et ikoon ei püsinud koos ilma lisatoestuseta.

Ikoon on pooleks: taga ja lõikehoonel on näha putukakahjustused. Foto: Kanuti fotolabor.

Seega oli töö peamiseks uurimusprobleemiks küsimus, kuidas tugevdada puidustruktuuri ja kuidas seda edasiselt toestada? Meetodi panime paika juba tööde alguses, et võiks proovida puidu stabiliseerimiseks immutamist. Selleks teostasime laboris katseid ja uurisime erinevaid materjale. Lugeja huvides kirjutan sellest kahes osas, esimeses immutamisest ja katsetes ning teises osas ikoonist ja selle konserveerimisest.

Immutamisest

Immutamismeetodit on küll varem laialdaselt uuritud ja on selge, et ühtset universaalset meetodit ei ole. Samuti ei ole paljud autorid oma uurimustes valikuid põhjendanud või immutamisprotsessi läbi mänginud. Seega oli uurimustöö eesmärgiks katsete ja uurimuste kaudu oma valikuid põhjendada ja näidata, millised materjalid ja meetodid on immutamiseks sobilikud, arvestades nüüdisaegseid konserveerimisstandardeid. Immutamiseks kasutatud materjal peab vastama kindlatele kriteeriumitele, mis on seatud selleks, et mitte ohustada objekti.

Looduslikud materjalid

Konserveerimiseetika kohaselt arvestatakse objektide puhul alati esmalt võimalust kasutada traditsioonilisi looduslikke materjale (vahad, õlid, loomsed liimid) – need olid 50 aastat tagasi ainsad, millega immutati putukakahjustustega puitu. Tegemist on äärmiselt muutlike materjalidega, mis kolletuvad, tumenevad ning mängivad kaasa õhuniiskuse kõikumisel. Peale selle ei pea loomsed materjalid lihtsalt aja ja putukate hambale vastu. Seega on looduslikud materjalid tänapäeva konserveerimises riskantne valik, sest need on ettearvamatud ja soosivad objekti edasist lagunemist. Tänapäeva teadmised ja võimalused on sellised, et pole põhjust objekti ohustada.

Sünteetilised materjalid

Sünteetilised materjalid on stabiilsed ning peavad vananemisele ja kolletumisele paremini vastu. See ei ole aga alati nii olnud – kui sünteetilised vaigud kasutusele tulid, tekitasid need rohkem kahju kui kasu. Nüüdseks on nende retsepte põhjalikult uuritud ja muudetud, nii et need on usaldusväärsemad kui varem.

Lahustid paisumisnäitaja järgi

Tabel 1

Lahusti Paisumine %
vesi 100
etüületanool 83–87
atsetoon 63
tolueen 1,6

Veest läbi imbunud puit paisub, lõheneb ja värvub aja jooksul; tekivad sisemised kahjustused, mis ei ole silmnähtavad. Tolueen paisutab puitu märkimisväärselt vähem kui teised lahustid, niisutades samas puitu. Kuid tolueen on tervisele väga ohtlik, nii et seda tohib kasutada ainult hästi õhutatud ruumis, kandes kemikaale filtreerivat maski ja kindaid. Etüületanooli ja atsetooni paisumisnäitajad on kõrged. Atsetoon aurustub puidust kiirelt (aine jaotub ebaühtlaselt puidus) ja etüületanool väga aeglaselt; lahustite aurustumiskiirus võibki põhjustada puidu deformatsiooni.

Katse

Katsetamiseks on võetud bioloogiliste kahjustustega lepapuust alused, mille katsin kotiriidest lõuendi, gesso– ja tempera-tehnikas umbra-pigmendiga. Eesmärgiks on valida ikooni immutamiseks sobilik meetod ja lahusti. Arvestasin lahuse imbumis- ja aurustumiskiirust, jaotumist, kõrvalmõju ja lahuse läbiimbumist maalinguga pinnale. Lahustiteks on valitud tolueen ja atsetoon-etanool 1:1. Lahuseid valmistatakse 1,75%-lise paraloid B-72-ga. Kõik katses kasutatud alused on nummerdatud, mõõdetud ja kaalutud (vt tabel 2).

Tabel 2

Immutusmeetod Lahusti Tulemus
Süstimismeetod (foto 3, 4) Tolueen, atsetoon-etanool (1:1) Ebamugav primaarse meetodina, tekitab pingeid puidus, ei jaotunud ühtlaselt
Suletud keskkonnas leotus (foto 5, 6) Tolueen, atsetoon-etanool (1:1) Lahustist deformeerunud maalingu pind, üle immutatud, ei jaotunud ühtlaselt
Pintsliga peale kandmine Tolueen-etanool (60:40) Mugav teha ja kontrollida, parim primaarne meetod
Avatud keskkonnas leotamine Atsetoon-etanool (1:1) Hea imavus läbi otspuu, ebaühtlane jaotumine

Süstimismeetodil immutades tekib tugev läige.

Suletud keskkonnas leotamisega lahustist deformeerunud maalingu pind.

Alus küljelt vaadatuna. Irdunud värvikiht.

Katsetest võib järeldada, et kõige sobilikum lahus immutamiseks on Paraloid B-72 tolueeni lahuses. Tolueen ei paisuta puitu ja on samas niisutava toimega. Samuti on tolueeni aurustumiskiirus üsna aeglane: see aurustub puidust paari päevaga ja ei nõua etanooliga segamist, et aurustumist aeglustada. Tolueen kannab ainet puidus ühtlaselt ja hästi edasi. Atsetooni-etanooli lahus ei sobinud, kuna mõlemad paisutavad puitu, atsetooni aurustumiskiirus on liiga kiire, aine ei jaotu puidus ühtlaselt ning ei liigu piisavalt sügavale. Alused, mida immutasin atsetooni-etanooli lahusega, ei olnud katsete lõpuks piisavalt tugevad ning avadest pudises välja näripuru.Kogu immutamine sai tehtud lahja 1,75% lahusega, mis eeldab, et seda tuleb kanda alusele suures koguses. Seega on immutamisel hea kasutada mitut lahuse protsenti. Madalaprotsendilise lahusega (2–3%) saab immutada alust kogus ulatuses, aine imbub paremini ja kaugemale ning ei teki kiiret aine migratsiooni pinnale. Kõrgemaprotsendilise lahusega (5–10%) tuleb immutada ainult kõige nõrgemad alad ja rabedad servad.Kõige sobilikum on sea teha pintsliga, nii saab suunata lahuse liikumist puitu otspuu kaudu, samuti on siis lahuse imbumine silmaga jälgitav ning alust ei pea immutamise ajal palju liigutama. Pintsliga saab lahust kanda mugavalt ka küljelt, ilma et see satuks pinnale. Teine meetod on süstimine: nõrgemaid alasid saab tugevdada süstlaga tilgutades või putukaavadest lahust sisse süstides.

Kasutatud allikad:

  • Knut, N. The Restoration of paintings: Wooden Supports, Wood Consolidation. Könemann. 1999
  • Heige, P. Lahused ja lahustumisprotsess konserveerimises. 2004.

One thought on ““Tihvini jumalaema” ikooni uuringud, esimene osa

  1. Viide: “Tihvini jumalaema” ikooni uuringud, teine osa. Ikooni konserveerimine | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Leave a Reply