Unenäoline teekond näitusesaalis

Jaanika Jaanits, produtsent

14. oktoobrist on ERMi osalussaalis avatud selleaastase „Oma näituse“ konkursi võidunäitus „Unemosaiik“, mis kombineerib mitme kunstniku nägemused unenägudest ühtseks transmeedianäituseks. Digitaalsete maalide, liikuvgraafikaluuletuse, audiovisuaalse koomiksi, audiovisuaalse installatsiooni ning kohaspetsiifiliste installatsioonide kaudu kutsub näitus tutvuma nelja kujuteldava karakteri – Carli, Liisa, Sophie ja Deedricku rännakutega unenäomaastikul.

Näituse kuraatoriteks on Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi ristmeedia üliõpilased Ann Einberg ja Annaliise Kalamees.

Konkursi võitja selgus avaliku hääletuse tulemusena ning kõik huvilised said avaldada arvamust, milline peaks olema järgmine osalussaali näitus. Seetõttu otsustasime idee poolt hääletajatelt küsida, kuidas neile näitus meeldis. Ehk kuidas konkursile esitatud idee nende arvates teostatud on.

Näituse kuraatorid Annaliise Kalamees ja Ann Einberg koos juhendaja Alessandro Naniga. Foto autor Arp Karm

Tõnn Kukk, filosoofia eriala üliõpilane

Unenägude kirjeldamine on justkui mingisugune seltskonnamäng, mille eesmärk on piiratud aja jooksul võimalikult tervikliku loo jutustamine. Seda mängu saab mängida vaid korra, kuna unenäo substants ei ole ärkvel olles enam meie käeulatuses. Unenäo meelde tuletamine või kirjeldamine on alati mingi teisene versioon sellest, mis unes tegelikult toimus, mistõttu on unenäod ühed salapärasemad asjad meie argielus. Kõik need maha magatud seiklused, vestlused ja kohtumised on meile justkui tähenduslikud, olles tõenäoliselt lihtsalt meie kognitiivsete ajuosade kontrollimatu ja tähendusetu loometegevus. Kuna unenäod on väga isiklikud ja tihti ühekordsed, on nende üle mõtisklemine väga põnev. ERMi uude majja sobib näitus unenägudest väga hästi, kuna sellesse hoonesse on tema kõrgete lagede ja minimalistlike geomeetriliste struktuuride tõttu väga kerge unenägudes sattuda. Näitusele „Kohtumised“ võiks osanäitus unenägudest luua juurde ruumi, kus külastajad saavad avastada nii enda kui teiste inimeste ehk kõige isiklikumaid mõtteid.

Peale näituse avamist olen vaimustatud, kuna tulemus ületas ootused suure kaarega. Kuigi siinkohal võiks täpsustada, et sellise temaatika puhul on oma ootusi keeruline näitlikustada. Neli näitusel esitatud lugu on meisterlikult välja töötatud, lubades igal külastajal moodustada enda jaoks unenägude mosaiigist  tähendusliku terviku ise. Leian, et näituse asetus selles hoones ei saa samuti parem olla, kuna näitusele jõudmiseks on vaja läbida ajakihtide näituseosa loor, mis justkui juhataks külastaja unenäotemaatikasse sisse oma küllaltki katkendlike abstraktide ja inimeste isiklike lugudega.

Kiidan näituse müstilist värvikasutust ja kuraatoreid sürreaalse näituseelamuse eest!

Illustratsiooni autor Eili Lepik

Kätlin Tali, projektijuht, üliõpilane, ettevõtja, ema

Hääletasin selle näituse poolt, kuna tundus põnev ja huvitav teema. Tutvudes avamisel näitusega, meeldis selline ruumi liigendatus ja sopistatus ning tumedus. Meeldiv oli näha ka istumissoppe ning heli oli väga hea. Üldse see soundisüsteem oli võimas ja äge.

Kahjuks aga ootasin midagi muud ja uuenduslikku sellel teemal. Viimasel ajal on igal pool Eestis näidatu õudukahõnguline, kus on selline ängistav segadus pidevalt sees ja no need lapsed, lapsed, lapsed. Mulle endale ei tekita see enam eriti emotsioone. Natuke ühte auku läheb see teema. Mingi hetk tekkis ka tunne, kas see ongi kõik? Oleks tahtnud natuke erinevamaid tasandeid näha, st unenäomaailma erinevate vanuste ja silmade läbi. Näiteks minugi tutvusringkonnas on enamikul ikka jube värvilised ja lõbusalt segased unenäod. Ängistus tuleb sageli sisse poolunes või ebameeldivate keskkonnatingimuste korral.

Iseenesest oli kunstnike käekiri tore ja ka kohati mõnusate pastelsete värvidega. Video kollid olid lõbusad, asi seegi. Aga jah, armastuseteema hakkab ka ära tüütama. Ma loodan, et polnud nüüd liiga negatiivne. Mulle ikka meeldis ka! Samas pole ka nii, et viiks oma sõpru seda vaatama, pigem läheks ERMi külastades saali videot vaatama ja puhkama natuke.

Liikuvgraafika luuletus. Foto autor Arp Karm

Paavo Kroon, etnoloog, maanteemuuseumi kuraator

Balti filmi- ja meediakooli ristmeedia tudengid ühes hulgaliste abilistega on loonud Eesti Rahva Muuseumi osalussaali ärgitava ja unenäolise ruumi, mille pehmetel diivanitel on hea nii unenäo- kui ka muuseumimaailmas toimuvat mõtestada.

„Unemosaiigi“ idee poolt hääletasin seetõttu, et plaan tundus kõige teistsugusem ja koguni arusaamatu. Valminud näituses pettuda ei tule – omamoodi ideid, tavapäratumat lähenemist ja paremat sorti arusaamatust mahub piiratud eksperimendiruumi küllaga. Kõrvaltvaatajana on keerukas mõista kuraatorite tahtluse ja juhuse vahekorda, ent võib öelda, et valida on õnnestunud tõeliselt unenäoline jutustamisviis.

„Unemosaiigi“ eraldiseisvate unede ekspositsioonilahendused voolavad pildis, helis ja ruumis pigem küsivalt kui selgitavalt, ega püüagi justkui kohanduda traditsioonilisema museoloogia äraseletamise ja lõpuni kirjeldamise ihalusega. Mosaiikliku terviku ambitsioon mõjub seevastu kohati unelevast mõtlusest äratava ununenud kohustusena. Helindatud koomiksi kui transmeedialise vormi puhul tekib aga kahtlus, kas võrrandi summa on ikkagi suurem kui osad eraldi ja kas tervikuna on õnnestunud loo jutustamist pigem lihtsustada või raskendada.

Kui näituse sissejuhatuses lubatud neli tegelast ja nende lugude seotus selgepiiriliselt välja ei joonistu, jääb vaataja otsustada, kas jääda unne või ärgata. Kas see kõik on ikka uni, või on midagi hoopis ununenud?

Ristmeedia eriala lõputööprojektina oli näituse üheks eesmärgiks ka erinevate vahendusviiside kasutamine ja nendevaheliste seoste loomine. Muuseumitöötaja jaoks olid muljetavaldavad need lahendused, mis kasutasid helis ja visuaalis kõigiti ära kõige määravamat meediumi – muuseumi ruumi.

Eliisa Mölderi seinamaalingud. Foto autor Arp Karm

Triin Jerlei, disainiajaloolane

Näitus meeldis mulle nii algideena kui lõppteostusena. Unemosaiigi idee köitis mind oma uudsusega. Unenäotemaatika ja tegelaste biograafiad olid põnevad ja tekitasid huvi. Samuti meeldis, et lubati kasutada eri meediume ning multimeedia võimalusi. Kirjeldus oli detailne ja näitas selgelt, et autorid olid projekti selgelt läbi mõelnud.

Näitus ise ületas veelgi mu ootusi. Teostus oli suurepärane, eriti meeldis idee toad näituseruumis taasluua. Isiklik lemmik oli Carl. Kahjuks ei jõudnud kõiki lugusid läbi vaadata – pean teine kord tagasi minema.

 

Veel üht mõtisklust näituse külastamise järel saate lugeda ajaveebis „Krista kirjad“

Näitus jääb ERMi osalussaalis avatuks 14. jaanuarini 2018.

Leave a Reply