Naised vanavara vedamas

“Vanavara kogumisretkedelt 9. Marie Heiberg, Marta Veiler, Bertha Veske”
Koostas Piret Õunapuu

Tuuli Kaalep, vastutav toimetaja

Vanavara kogumisretkede üheksas raamat eristub eelmistest – oma lugusid jagavad Marie Heiberg, Marta Veiler ja Bertha Veske – ühed esimesed vanavara korjamas käinud naised. 20. sajandi alguses Eestis liikvel olnud enam kui saja vanavarakorjaja seas oli naisi vähe – tüüpiline tollane koguja oli meessoost üliõpilane. Esimesed kaks naiskogujat – Helmi Reiman ja Marie Heiberg tegid kogumistööga algust 1912. Kui ERM kutsus 1913. a inimesi üles ka linnades vanavara koguma, lisandus kogujate ridadesse ka enam julgeid neidusid, teiste seas kogusid Tartus Marie Heiberg ning Bertha Veske õde Josephine. Ilmselt oli linnas kogumine nii neidudele kui ka nende peredele lihtsamini seeditav: sagedamini mindi koguma just kodulinna ning seega liiguti enamvähem tuttavas ümbruses, õhtuks sai koju ning võib arvata, et linnainimese jaoks polnud uksele koputav tütarlaps niivõrd „võõras“ ja „kahtlane“.

Tuntuim naistest, kelle ülestähendused nende kaante vahelt leiab, on 16aastaselt luulekoguga debüteerinud kirjanik Marie Heiberg. Saame tutvuda tema kogumispäevikutega Äksi (1912) ja Laiuse (1913) kihelkonnast. Teine kirjutaja on Marta Veiler, tuntud kunstniku Eduard Taska abikaasa. 1913. a kogumismatkal Lääne-Nigulas käis paar ühiselt, seikluste kirjapanek jäi Marta õlule. Õdede Bertha ja Josephine Veske elust on aga teada vaid üks seik – 1913. aastal elasid nad Tartus Mäe tänav 9-6. Samal 1913. aastal kogusid nad Rõuges ning kirjatöö jäi selles tandemis Berta hooleks.

Ülimalt lihtsustades tähendab vanavara kogumine pidevat sisenemist võõrasse ruumi, milles toimetulek eeldab head kohanemisvõimet ja kindlasti eeltööd. Koguja peab leppima sellega, et võõral, kelle lävele ta kas omal algatusel või teadjate soovitusel lootusrikkana astub, pole kohustust avada tundmatu(i)le ei ust ega südant, kirstudest-kappidest rääkimata. Kogujast, ka päris algajast, peab kiirkäigul saama kogenud pilguga professionaal, et oskamatusest või liigsest entusiasmist põhjustatud mured saaks murtud või vähemalt veidi murendatud.

Võib küsida, kas naiste jaoks oli kogumisretk kuidagi teistsugune (raskem?, kergem?), kas ja milliseid probleeme neil ette tuli ning kas need tulenesid koguja soost või olid pigem universaalset laadi. Vastuseid otsin kolme naise kogumismuljetest.

Ootused ja tegelikkus lahknesid ikka ja jälle. Koguja võis saada kena esemesaagi, kuid hinge jäi pettumus, sest…: Läksin Kärtna [Kärkna] walda, kus lugu palju parem oli. Kopli talust üksi sain ümber kümne asja ja jäeti asju ka weel endale: „Egas kõike raatsi ära anda” (Marie Heiberg). Läbikäidud osasse jäid ka mõned asjad saamata: Hallikmäe küla waestemajasse, Paliwere wallas jäi 1 korudega naeste kuub mida Liisu Altmann isegi näidata ei tahtnud, weel wähem kinkida wõi müüa, pidi tema ainuke kiriku käimise kuub olema (Marta Veiler). Päris sageli sai koguja kuulda kurba tõde, et ta on oma tulekuga hiljaks jäänud: „Olõ-õi meil midagi, kõik wei setto ärr“ (Bertha Veske).

Mujalt pärit inimene ei pruukinud päriselt mõista konkreetse maanurga eripärasid, samuti ei antud talle alati võimalust enda (ja laiemalt muuseumi) seisukohti selgitada. Eriti keeruliseks muutus asi siis, kui enne kogujat olid kohale jõudnud kuulujutud: Taebla vald, Kirimäe küla: Rahwas oli hirmuga kõik wanaaegsed ja isegi uued piibli ja testamendi raamatud ära peitnud, piiblid maa sisse kastides matnud, muist lae alla kõrgelle puude pinu peale ära peitnud, kirjud seelikud ahju taha topinud. Külas oli arwamine, et jumala sõna raamatud tahetakse ära korjata ja ära häwitada, wägiwallaga aitadesse ja pööningutele tungida, koik wanaaegsed asjad wägise ära wiia. „Hirmsad ajad on käes!” ohkisid eided, kui Museumi üleskutsetest kuulnud olid, „Käsk olla välja antud kõik püha kirja raamatud ära korjata, peidame ära, mis jõuame, matame maa sisse, ainult mitte neile ära anda. Naisterahwas see korjab ka kõik naeste riided ära, meesterahwas see otsib wanu tööristu, peidame kõik ära, mis jõuame.“ Toimunust hämmeldunud Marta Veiler võttis kohalikud olud järgmiselt kokku: Muidu on küla jõukas, suured talud, igal pool koorelahutajaid, edenenud karjakaswatus ja n.e. Ebausulainele jäädes ei saa jätta mainimata ka Lääne-Nigula kihelkonnas täheldatud täiesti enneolematut ravimeetodit: Rahwa ebausku näitab paar juhtumist, kus räägiti et poeg olla käe wõi jala ära nikastanud ja selle rohuks sõle ehk preesi ära söönud niisama (MV).

Maainimesele, kes päevast päeva põllul või heinamaal rügas, tundus suisel ajal ringi rändamine sobimatu ja nii oligi tal raske vanavarakorjaja ja tema soovidega suhestuda: ja jah, kui aega om no mis siis wiga hulkuda, tulge parem kapsaid isdutama (BV).

1913. aastal, kui iseseisvalt tegutsevad-rändavad tütarlapsed veel väga tavaline nähtus polnud, tundusid noormeeste seltsis majast majja liikunud linnast pärit tütarlapsed aga eriti kahtlased:  „jah mine sa tea kes teie olete ja mis teie ümber hulgute? Wana-wara seda teie ainuld ütlete ni, teie peate iki sugulase olema egas siis mudu wõi noored inimesed ni ühes käia, wast olete koguni õed ja wennad?“ „Jah, oleme küll õed,“ seletasime. (BV)

Võib öelda, et kogumistöö keerukused tõid ühtviisi muret nii nais- kui meessoost kogujaile (vt ka sarja eelmisi raamatuid “Vanavara kogumisretkedelt” 1-8, http://www.erm.ee/et/pood/valjaanded/vanavara-kogumisretkedelt), erinevused olid põhiliselt nüanssides. Sasipundarde lahtiharutamisel oli esmajoones abiks vanavarajakoguja  kiire taip, terav silm, varasem kogemus ning oskus igale küsimusele paras vastus leida.

Kui lükata kõrvale halb ilm, saamata jäänud kirikukuub ning umbusklikud inimesed tükkis nende kurjade koertega, tuleb rõõmsalt esile kogumistöö helgem pool. Päev võis olla vanavara poolest vaene, kuid hetke nautimast ei keelanud keegi: Ilusad maakohad tasusid teekonna waewa ära (MH). Liikudes maastiku ilu juurest edasi, leidis koguja aga põhilise rikkuse – abivalmis inimesed: ohdu kella 6 ümber tabas meid üks tupli hoog wihma maja kusgilgi läheduses ei olnud, siis saime nagu ööldakse läbi märjaks, märjades rietes külma õhduse õhu käes pehme porise maa peal ei olnud mitte lõbus majast, majase käia, see noor saks oli ni lahge ja lubas need majad mis läbi käimata jäiwad, ise läbi korjata, sest et minul teise päewa jauks isegi plaan oli, ni kõmpisime kooli maja juure, kus üks klaas sooja teed kõik jälle tasa kaalu seadis (BV).

Kolm naist kirjutab vanavara kogumisel kogetust üksikasjalikult, asjatundmise ja huviga. On näha, et neile noortele naistele meeldis töö, mida nad muuseumi heaks tegid. Marie Heiberg sõlmib otsad kokku: Alati on ka neid, kelle juurde jõudes saab koguja aru, et just tema oligi oodatud. Talu rahwas Wiljandimaalt sisse rännanud. Maramaa wallas, kus teekonda jatkasin leidsin ka suurema osa wanawara taludes, kus mulgid elasid. „Siin käisid mõne aasta eest ka wanawara korjajad, kes Peterburi Wene Museumi jaoks korjasid. Meie neile ei annud, waid ütlesime: Kui Eesti Rahwa Museumi korjaja tuleb, siis anname.”

Raamat on saadaval ERMi muuseumipoes ja e-poes (http://www.erm.ee/et/pood/valjaanded/eesti-rahvakultuur/vanavara-kogumisretkedelt-9-m-heiberg-m-veiler-b-veske).

P.S. Ootame igasugust infot õdede Veskete kohta!

Leave a Reply