Mõtisklusi näitusest. Tiiu Kirsipuu ja Ilmar Kruusamäe “Inimesed”

Kersti Kivirüüt, muuseumikülastaja

Fotod: Berta Vosman

Kunstisaalis, kunstisaalis…. Kunstisaalis sai seekord näha inimest kahe kunstniku pilgu ja käe läbi. Valdavalt kultuuriinimest, sest nii Kruusamäe kui ka Kirsipuu on kujutanud enamjaolt näitlejaid, kunstnikke ja muid kultuurivaldkonnaga tihedalt seotud korüfeesid. Kruusamäe mingil veidral põhjusel vist armastab ka Kuuste Kooli õpetajaid – kolm tema kujutatud suurkujust (muig…. SUURkuju) on olnud selles väikses maakoolis lühemat või pikemat aega pedagoogid – Suitso, Juske ja Varblane. Või siis ei ole sellel asjaolul mitte mingit pistmist Kruusamäega, vaid Tartumaa ainus mõisakool ise tõmbab enda juurde inspiratsioonist pingestunud loomeinimesi.

Kruusamäe õpetab, et ka kõige komplitseeritum kunstihing on ka inimene oma veenilaiendite, kortsude ja pigmendilaikudega. Ülisuuruses realistlikud maalid seda halastamatut nahadefekti alastust võimaldavad. Siiski, Kruusamäe ju tunnistas näitust tutvustavas intervjuus, et on proportsioonidega mõneti vassinud – nii mitmekordses suurenduses maalidel peaksid nahapoorid tegelikult tunduvalt suuremad olema. Niisiis, nõuame rohkem poore, seltsimehed hüperrealistid!

Sellele tartlasele aga, kes üheksakümnendatel vähegi viitsis Illegaardis ja teistes Tartu boheemiaurgastes aega surnuks lüüa, on Kruusamäe maalinäitus justkui ajalootund. Eeskätt Kursi koolkonna esindajate portreed on need, aga mitte ainult, mis avavad vana tartlase mälus täiendava galerii renessanssi.

Kirsipuu on aga kultuuriinimese naha pahupidi keeranud ning paljastab läbi unenäoliste kujundite saavutusi ja seoseid, ehk ka hingemaailma. Nii on saanud mitmekesise loometeega Hardi Volmerist pühak – jumalik hingeandja – animaator. Võib ette kujutada küll, kuidas animaatori puudutusest savinukud hinge saavad ja liikuma hakkavad.

Või siis maja kandev naeratav ja sirgeselgne naine. Skulptuur „Soolaladu = Karin Hallas“ annab kõige selgemal moel edasi Eesti Arhitektuurimuuseumi asutaja ja esimese juhi Karin Hallase sihi- ja järjekindlat missioonitunnet.

Lisaks staatilistele skulptuuridele leiab näituselt ka liikuvaid installatsioone. Näiteks keset näitusesaali asuv Andres Dvinjaninovi rollimängu installatsioon nõuab mõmina-jõmina ja püksituulega tähelepanu ka siis, kui skulptuuri poole seljaga seista. Kaege ise perra, kui ei usu.

Mõni seos peegeldab terve rahva kollektiivset mälu. Tõnu Aav, hoolimata oma auhinnatud rollidest teatrilaval ja filmis, kummitab vist iga eestlase kõrvus Jänku-onu ja Rebase-onu ninahäälena “Ai-tummer-ker-kommer-ker!”. Just sellises rollis on Tõnu Aav jäädvustatud ka skulptuuri.

Seosed ei pruugi alati olla seotud loomingulise tööga – Marju Unt saab kunstniku isikliku tuttavana privileegi olla punasesse riietunud pinginaaber.

Kaks kunstnikku on leidnud loomingulise kokkupuute aga Matti Miliust kujutades. Muidu nii sürreaalne ja mõistatuslik Kirsipuu on Miliusest jäädvustanud nii usutava kuju, et justkui poleks tegemistki värvitud kipsiga, vaid miimiga, kes iga hetk võiks liikuma hakata.

Teisalt Kruusamäe portree legendaarsest kunstikogujast mõjub oma müstilise sugestiivsusega kui pühapilt, mille energiaväljas võiks ravida kõike hüpohondriast sapikivideni.

Ka Kirsipuu skulptuur Miliusest omab mõningasi askeetluse jooni. See viib mõtted aga sügiseste kohalike omavalitsuste valimisteni. Diskussioonides, kus on üles kerkinud ka lubadus, et teatud tüüpi pühakodasid Tartu linna ei ehitata, sünnib hoopis mõte luua linna täiesti ainomane Matti Moguči nimeline Tartu vaimu kummardamise tempel. Emajõe Ateenale kohaselt kerkiks tempel kohalikule akropolile – Toomemäele. Kirsipuu kuldseks värvitud Milius tekitaks templi poodiumil aukartust Tartu vaimu ees nii nagu Athena Parthenonis. Kruusamäe Miliuse portree aga kutsuks ikoonina möödujaid oma hinge avama ning patte loominguks pöörama.

Näitus “Inimesed” jääb avatuks 17. septembrini sel aastal.

2 thoughts on “Mõtisklusi näitusest. Tiiu Kirsipuu ja Ilmar Kruusamäe “Inimesed”

  1. Kirsipuu Miliuse portree aga kutsuks ikoonina möödujaid oma hinge avama ning patte loominguks pöörama… Siin on vast ikka mõeldud Kruusamäed?

Leave a Reply