Teele!

Siret Saar, koguhoidja

Võib reisida kaugele ja jutustada pärast uskumatutest nähtustest ning eksootilistest maastikest. Võib matkata üksinda oma rütmis ja kasinalt, aga ka suurema seltskonnaga liikuda: ühised söögipausid, naer, üksteise ootamine…  Võib ka lihtsalt kõndida, selleks ei tule kaugele minna – kõndida selleks, et jätta end millestki kõrvale.

Ükskõik mis meid liikuma käivitab, kas uudishimu, seiklusjanu, üksinduse vajadus, teadmishimu või soov ära minna, oleme juba palju saanud, kui kogeme seeläbi tegelikkust kasvõi füüsiliselt. Liikumisvahendite valik on lai, alates isiklikest jäsemetest ja lõpetades lennukiga. Siin ongi väike võimaluste galerii ERMi fotokogu põhjal.

Muidugi, see on noorus, kes arvab, et iga kilomeetriposti juures ootab teda huvitavam seiklus – miks siis mitte vilega alata samme porisel maanteel? (A. Gailit „Ekke Moor“)

Foto: Art Leete, 1995. ERM Fk 2544:59

Mootorrattaga sõites raami ei ole. Sa oled kõigega täielikus kontaktis. Enam sa lihtsalt ei vaata, vaid oled pildi sees, ning see kohalolekutunne on vägev. Betoon, mis sinu jalgadest viis tolli madalamal mööda vihiseb, on tõeline, samasugune nagu see, mille peal sa kõnnid, see on just seal, nii ähmane, et sa ei suuda pilku sellele kinnitada, aga sa võid ükskõik millal jala maha panna ning seda puudutada, ja sa teadvustad kogu aeg vahetult kõike, mida koged. (R. M. Pirsing „Zen ja mootorratta hooldamise kunst“)

Foto: Jüri Linnus, 1971. ERM Fk 1843:22

Hobused kihutasid tuulekiirusel ja mõne minuti pärast olid nad Londoni väravais. Kui d`Artagnan arvas, et hertsog linnas oma ratsu kiirust vähendab, siis ta eksis: hertsog kihutas kõigest jõust edasi, vähe hoolides sellest, et võis pikali paisata inimesed, kes ta teele sattusid. Sõites läbi City, juhtus seda tõesti kaks või kolm korda, kuid Buckingham ei vaadanud isegi tagasi, et näha, mis oli saanud nendest, keda ta oli maha paisanud. D`Artagnan järgnes talle, saadetuna hüüetest, mis kõlasid väga sajatamise moodi. (A. Dumas „Kolm musketäri“)

Foto: Jaak Eelmets, 1992. ERM Fk 2971:3056

Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed. Ööd veetis ta metsades, järvede ääres või jõekäärudes, päikese tõustes aga sõtkus ära tuleaseme, pildus hõõguvad tunglad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vahelduvast maastikust, aimates lindude sirinat, ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järvekaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges sinenduses. (A. Gailit „Toomas Nipernaadi“)

Foto: Leopold Matt. ERM Fk 2994:1667

Bussiaknast võib näha linna kolme moodi: 1) Istud paremal ja vasakut poolt ei näe. 2) Istud vasakul ja paremat poolt ei näe. 3) Istud keskel ja näed mõlemale poole natuke. Ainult üles ei näe. Ma sattusin keskele. Nii, et kõiki paleesid, kirikuid ja ausambaid nägin vundamentaalselt, tähendab vundamendi poolt. (V. Panso „Laevaga Leningradist Odessasse…“)

Foto: 1968. ERM Fk 2909:1801

Ja nood unelused sosistasid talle nagu toonagi, et vaatamata sellele, et juba ammugi on avastatud, et maakera on ümmargune, et kõik ookeanid on juba kaardistatud, kaugeimadki saared, taimed, mereloomad enesele nime saanud – jah, miks siis on ikkagi nii, et vaatamata sellele elab inimese hinges ometi edasi see kummaline igatsus ehitada valmis laev, mis vilistaks kõigile loodusseadustele ja kannaks oma ehitaja üle merede ja ookeanide välja maailma lõppu? (M. Heinsaar „Rändaja õnn“, lugu „Teekond maailma lõppu“)

Foto: 1965. ERM Fk 2861:515

Tallinna ligiduses Luigel oli loomaveobaas, mille vahendusel, nii nagu mulle olid rääkinud sõbrad, saadeti tõuloomi üle kogu Nõukogude Liidu. Kui sellise loomapartii saatjana nendega kaasa sõita, võis teenida tolle aja kohta vägagi ilusa kopika. /—/ Üldiselt pole ju vagunis suurt midagi teha, eriti õhtuti. Pimedus, kuid küünalt süüdata ei tohi – heinad. Seetõttu ei saa ka raamatut lugeda. Nii siis viskad klaasi hinge alla ja – pulli selga. Rabad kätega kõvasti sarvist kinni, külgedele aga annad kandadega. Pull pistab tagant üles lööma ja siis oledki otsekui Tshapajev peru hobuse seljas: „Assa!“ (V. Wiedemann „Maagide kool“)

Foto: 1988–1990. ERM Fk 2909:776

Ta ronis iga mäe otsa. Ta kopsis iga kalju pinnalt kivimiproove. Hapnikumaskiga varustatult uuris ta iga koobast, ronides nii sügavale kui andis. Kohalikud, kes nägid teda läbi sekstandi pikksilma päikese kõrgust määramas, pidasid teda paganlikuks päikesekummardajaks ning loopisid kividega, nii et mõlemad mehed olid sunnitud sadulasse hüppama ja galopis põgenema. /—/ Ta küsis Humboldtilt, kas tõesti on kõike seda vaja. Nad on ometi vaid läbisõidul, ees ootab Madrid ning, jumala eest, nad jõuaksid kiiremini kohale, kui ratsutaksid otse sinna! Humboldt kaalus. Ei, vastas ta siis, kahjuks ei. Küngas, mille kõrgus on teadmata, solvab mõistust ja teeb teda rahutuks. Inimene ei saa edasi liikuda pidevalt oma asukohta määramata! Saladust, isegi väikest mitte, ei saa jätta teeservale. (D. Kehlmann „Maailma mõõtmine“)

Foto: Hans Teetlaus, 1947. ERM Fk 2960:8135

Korjasime pargist konisid kaasa ja läksime teeveerde hääletama. Kõht valutas näljast. Plaanisime kana varastada, a kitkuda ei oska ja kussa seda küpsetad? Sitt õuna-aasta oli, muidu oleks raksu läind. Mõtlesime, et läheks kohalikku tsehhi tööle ja teeniks nõnda ärasõiduraha, a passe pold kaasas. Oleks teinud putkarabamist, a selline vaikne ja pisike koht – kohe oled politseil käes kah. No missa teed, ütle! A siis saime neljanda päeva hilisõhtul lõpuks ometi ühe auto peale ja maabusime ööl vastu viiendat Tartus. (Wimberg „Lipamäe“)

Foto: Jaak Eelmets 1991–1992. ERM Fk 2971:1801

Tekkidel askeldatakse, liigutakse, vooritakse, saalitakse. Kail on määratu rahvahulk. Kui sind isiklikult keegi ei saada, on tore jälgida hüvastijätjaid, lahkujaid. Seda läheb teatritöös vaja. Viimane suudlus, trapilt veel näpuotste puudutus, õhusuudlus, viimane pilk, ja siis kaob rahvamurdu, südames mure ja rõõm … (V. Panso „Laevaga Leningradist Odessasse…“)

Foto: 1985. ERM Fk 2909:1372

Öö enne ringsõidu algust oli raske, sest ma ei saanud millegipärast üldse silma kinni. /—/ Sõidame nimelt taksoautos ja seal on väga kitsas – oleme kolmekesi tagaistmel. Ja ilm on väga kuum, tõenäoliselt 40 kraadi C lähedal. Petterssoni seletused on idiootlikult asjatundmatud, aga muidu on see olnud väga huvitav. /—/ Tee Cordobast Granadasse ei olnud nii ilus, kui olin lootnud. Ja ka Granada ise oli suurtes joontes pettumus. Linn oli lagunenud, räpane ja kärarikas. /—/ Alhambara on üldse liiga nukumajalik –parim on selle õued. Aga need kuulsad lõvid on siiski üsna armetud. Ja kõige suurem bluff olid mustlased Sacramento koobastes. Üsna ebamusikaalne kisa ja kära – ning rahanorimine. Siiski – ma olen nüüd Alhambarat näinud. Üks mu lapsepõlve unistusi on teostunud. (K. Ristikivi „Päevaraamat“)

Foto: Teele Toom, 2008. ERM Fk 2919:87

Kohe, kui meie matkagrupp linnast välja jõudis, tundsin ma end kehvasti. Vilu tuul lõikas otsekui noaga nahast läbi, kõrvad hakkasid valutama ja ajas köhima. Mõtlesin esialgu, et nimetatud nähud tulevad minu vanusest ja otsustasin noorematelt kaaslastelt abi paluda. Kuid selgus, et haiged olid nemadki. Meie tublil botaanikul voolas nii ninast kui silmadest vett, Siplase hõõguv nägu andis tunnistust kõrgest palavikust ning doktor Uusi oli haaranud tugev kõhuvaluhoog. /—/ Öö oli kohutav. Ühesvõetud hamburgerid ja friikartulid ei suutnud vettinuna rahuldada meie isu ja nii tuli näljasena magama heita. Kummaline õhk, mis vägagi erineb linnas sissehingatavast, pani pea valutama, doktor Uus käis oksel. Alles vastu hommikut suutsime uinuda, kuid samas kostis jõle hääl, mis meid nagu puuga maast üles lõi. Hääl kordus ikka ja jälle. Olin sellist heli varemgi teaduslikelt grammofoniplaatidelt kuulnud ja teadsin, et nii häälitseb kukk – üks maa-rahva naabritest. (A. Kivirähk „Kalevipoeg“, lugu „Maa-rahvas? Kes nad õieti on?“)

Foto: Viktor Salmre, 1965–1971. ERM Fk 2644:14157

Lennujaamas saalivad põnevad tüübid. Aina mootorite mürin. Masinad tõusevad, laskuvad. Siin on inimesi kõigist maailma nurkadest. Meenuvad nähtud seiklusfilmid, loetud kriminaalromaanid. (V. Panso „Maailm arlekiini kuues“)

Foto: 1964. ERM Fk 2909:1415

 George tundus mõtlikuna. „Jalgrattamatkal tuleb sõita palju ülesmäge,“ ütles ta, „ja tuul puhub vastu.“ „Sa saad sõita ka mäest alla ja taganttuult,“ vastas Harris. „Ma ei ole seda kunagi märganud,“ ütles George. „Sa ei suuda midagi paremat kui jalgrattamatk, välja mõelda,“ käis Harris peale. (Jerome K. Jerome „Kolm meest uitamas“)

Foto: Vladimir Räss, 1920.–1930. aastad. ERM Fk 2864:80

Leave a Reply